Pühapäev, 11. jaanuar 2015

Kino: "Öö muuseumis: Hauakambri saladus"

Tervitus!

Taas veidi muljeid kinost.

Pealkiri: Öö muuseumis: Hauakambri saladus
Originaalpealkiri: Night at the Museum: Secret of the Tomb
Režišöör: Shawn Levy
Näitlejad: Ben Stiller, Robin Williams, Rami Malek, Owen Wilson, Steve Coogan, Ricky
Gervais, Rebel Wilson
Kestus: 1h 38 min
Žanr: Komöödia, perefilm
Kinodes alates: 26.12.2014
Nähtud: 08.01.2015
Minu hinnang: 2/5

pilt kinokosmos.ee kodueleht
Kui aus olla siis läksin antud filmi vaata puhtalt ekspromt, vaatamata sellele, et esimest osa olen näinud vaid põgusalt, teine on täiesti nägemata ning sinnani ei ole need filmid suutnud mulle väga suurt muljet avaldada. Kahjuks ei suutnud ka kolmas osa mu meelt muuta, tegu on lastele võib-olla toreda ja niivõrd kuivõrd hariva triloogiaga, kuid vaatamata selle on nad ikkagi sellised totrad, ilus kest-tühi sisu (kuigi originaalidee on ju väga põnev ja potentsiaalist tulvil) ning suhteliselt huumorivaesed, kui sa muidugi ei naudi jalaga tagumikku nalju.

Oli selgelt tunda, et film püüdis liugu lasta originaalideel ning reaalne sužee filmile jäi väga magedaks ning õhukeseks, et teost edukalt kanda. Põhimõtteliselt jäi mulje, et kogu tahvli teema oli lisatud vaid selleks, et tegelased saaksid Londonisse minna ning filmiseeriale värskust tuua uue keskkonna näol. Kogu rõhk oli aga suunatud tegelastel ning visuaalsetele efektidele, kuid mõlemad mõjusid aga hoopis koormavalt, liiga palju tegelase, liiga palju üleliigseid isikuid, liiga palju mõttetuid võitlusi ja actionit. Näiteks, jõudmine ühest muuseumi osast teise võttis igavesti ja igas ekspositsioonis, millest mööduti oli taas mingi venitav oht ootamas. Samuti oli Octaviuse ja Jedediah väike seiklus üleliigne ja ebahuvitav.

Üliharva kohtab peategelast, kes on niivõrd värvitu, igav ja mittemidagiütlev kui Ben Stiller Larry'na. Ta oli lihtsalt nii apaatne, igasuguse kire ja särata silmis. Tundus, et tas ei ole mingit tahtmist seal filmis olla (või oli tegelaskuju lihtsalt selliseks loodud?) ning tegu oli vaid tüütuse, kellelegi antud lubadusega või valele lepingule allkirjutamisega, mille pidi hambad ristis lihtsalt läbi elama. Õnneks tasakaalustasid seda õnnetusehunnikut hulk tegelasi, kes oma rolle paistsid vähemal või rohkemal määral nautivat ja kelledel paistis olevat lõbus. Näiteks, sai hakkama suurepärase ja toreda etteastega Rebel Wilson, kes oli filmis vaid kuskil 10 minutit, aga paistis tõesti viimast võtvat sellest lühikesest ajast. Samuti jäid positiivselt meelde Robin Williams ja Dan Stevens, nendest aga rohkem veidi hiljem.

Huumorist nii paju, et üldiselt olid naljad seotud kellegi peale pissimisega, elektrit saamisega (kuigi koopamehe surakas pärast mikrolaineahju muukimist oli ootamatult koomiline), tagaajamistega, totaka koopamehe lollustega ning muude füüsilist laadi naljadega. Samas aga ei saa ma väita, et filmis tõesti ei olnud mõnda üllatavalt humoorikat ning õnnestunud nalja, mis mind siiani muigama panevad, näiteks enamus stseene ja dialoogi Sir Lancelot'iga seoses olid äärmiselt vaimukad.

Filmis peab ju ka olema aspekte, mis olid edukad ning mis mulle sümpatiseerisid? Õnneks oli ka neid. 

Tegu on ju ikkagi Robin Williamsi viimase veel linastumata filmiga, mida üldse enam kinodes näha saab ning loomulikult tekitas tema nägemine minus nostalgiat ning äärmist kurbust, et sellist erakordset näitlejat enam ei ole. Nii palju kui tema iseloomust on päriselus räägitud, siis just selline oli ta ka antud filmis Teddy Roosevelt'i rollis: soe, südamlik, leebe, heatahtlik. See oli suurepärane tegelane tema viimaseks ettevõtmiseks ning mul on hea meel, et ta jääb mulle mällu niivõrd positiivse tegelasena, tegu oli äärmiselt meeldiva rolliga, millega näitlejaga hüvasti jätta.

Filmi lõpp oli südantsoojendav, kurblik ning lihtsalt emotsionaalselt kaunis. Mul tõmbas olemise isegi veidi härdaks ning ka pisarad tahtsid väga ilmuda. Mulle meeldis väga kuidas nad otsad kokku tõmbasid ja tegelased Larry'ga hüvasti jätsid. Selline nukrutsev, kuid samas positiivsel ning jällenägemisrõõmul toetuv lõpp oli igati õnnestunud.

Natuke lõbusamalt poolt aga oli kahtlemata filmi tipphetk triloogia uus tegelane Sir Lacelot, kes, julgen väita, et päästis filmi minu jaoks põrumisest. Ta oli värske, šarmantne, arrogantne, koomiline oma enesekindluses ja ülbuses, tõusis kohe teiste seast esile ning kohe sobis konteksti ja andis väsinud ja suhteliselt igavale filmile meeletu energiasüsti.

Lemmik stseen: Kogu "Camelot" muusikali stseen koos Huge Ackman'iga (vat see oli ootamatu, kuid äärmiselt teretulnud cameo).

Lemmik tsitaat: "Ta oli seksikaim öövaht, kes meil eales siin olnud."

Kokkuvõttes: Lastele võib see ju tore meelelahutus olla, kuid minu jaoks jäi asi väga kesiseks ja kuivaks.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar