Kino: "Murdumatu"

Tervitus!

Taas muljeid kinorindelt!

Pealkiri: Murdumatu

Originaalpealkiri: Unbroken

Režišöör: Angelina Jolie

Näitlejad: Jack O'Connell, Domhnall Gleeson, Garrett Hedlund, Takamasa Ishihara

Kestus: 2h 17 min

Žanr: Draama, sõjafilm, biograafia

Kinodes alates: 09.01.2015

Nähtud: 09.01.2015

Minu hinnang: 3/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Ainuke mõte mis mul tekkis filmi ajal ning pärast ainult süvenes oli, et antud film oli tehtud masohhistidele sadistide poolt. Ma olen võib-olla tundlikum vägivalla suhtes rohkem kui enamused, kuid ma ei usu, et selline meeletu hulk, mida antud film vaatajateni tõi, kedagi külmaks suudab jätta. Alates kalade ja lindude robustsest tapmisest (mis muidugi oli konteksti arvestades täiest arusaadav), kuni stseen stseeni järgsetest pidevatest ja lõpmatutena näivatest piinamistest, alandamistest, peksmistest, ahistamistest jne jne, mul tekkis lihtsalt mingi hetk tunne, et kaua võib ning andke tegelastele ja vaatajatele natukegi hingetõmbeaega! Panin ka tähele, et käsi silme ette panin rohkem kui kunagi varem, sest oli kohti kus tõesti läks asi minu jaoks liiale.

Film põhineb tõsielulool ning räägib olümpiasportlasest Louis Zamperini'st, kes teise maailmasõja ajal elas läbi rodu õudseid, äärmiselt õnnetuid ning väljakannatamatutena näivaid piinu, meeleheidet, kaotusi ning vägivalda. Kõigepealt satub ta pärast hädamaandumist vette 47 päevaks hulpima, siis satub ta jaapanlaste kätte sõjavangi ning saadetakse vangilaagrisse, kus laagriülem võtab ta spetsiaalselt sihikule, et tema elu põrguks teha. Lõpp on teatavasti õnnelik ning Louis jõuab koju, kuid teekond sinnani on kui kolmekordne Kolgata tee.

Film oli tõesti äärmiselt trööstitu ja väga raskesti neelatava sisuga. Loomulikult ei oota ma lilli ja liblikaid sõjafilmist, kuid nagu mainisin oli vägivalla ning kannatuste hulk natuke üle vajaliku ning talutava piiri. Kõik see ei oleks nii rusuvalt mõjunud, kui helgemaid momente oleks tasakaalustamiseks vaatajateni rohkem toodud, paar minutit õnnelikku lõppu ei suuda kompenseerida pea kahte tundi kannatusi. Alguses muidugi olid mõned tagasivaated Louis'i lapsepõlve, kuid rõhku pandi tema jooksukarjäärile ja varju jäi tema kui inimese tutvustamine ning kontakti tekitamine peategelase ja publiku vahel, sest vaid põgusalt näidati milline ta oli ja mida tegi enne sõda. Samuti jäid väga pealiskaudseks tema lähedased ning nende suhted omavahel.

Minu jaoks puudus filmil hing. Algmaterjal, visuaalne teostus, näitlejad olid kõik suurepärased ja lubasid võimast emotsiooni. Samuti jälgis film usinalt väärtfilmide tüüpsüžee mustrit, seega oleks kõik pidanud olema ideaalne, kuid kokkuvõttes jäi filmil puudu iseloomust. Peategelasega toimunu tekitas minus rohkem vastumeelt, vastikust ning soovi, et see juba lõppeks, kui tegelikult oleksin soovinud tunda ka sügavat kaasaelamist, rahuldust õnnestumiste üle ning kõikvõimast lootust. Seda aga ei tulnud ette niivõrd piisavalt kui oleksin tahtnud.

Jack O'Connell tegi loomulikult imetlusväärse etteaste. Ma olen temast juba väga palju kuulnud ning kiitustega keegi tema puhul kokku ei hoia. Pean tunnistama, et ta on kogu haipi ära teeninud. See murtud, kuid trotslik pilk tema silmades, see kondine ning väsinud keha, see säde tema hoiakus arvestades kõike toimunut, oli väga ehe. Samuti valmistas mulle üllatuse vangilaagri ülemat mängiv Takamasa Ishihara, keda olen siiani teadnud Jaapani rockilaulja Miyavi'na. Mulle väga meeldis kuidas sellise moosipoisi ja veidi naiselike näojoonte kiuste suutis ta oma tegelaskuju esitada kui õõvastavalt ja ettearvamatult julma ning oskas mus esile kutsuda sellist viha, et aplaus talle sellise tugeva reaktsiooni välja toomise eest.

Pean ka mainima, et kuidagi silma riivas kui puhtad hambad kõigil olid, vaatamata olukorrale ning millegipärast kasvas habe teatud tegelastel vaid teatud kohtades (vaevalt, et nad parvel habet said ajada). Lihtsalt veidi kentsakas oli seda vaadata.

Lemmik stseen: Piim oli tegelikult viin.

Lemmik tsitaat: "Maa peal tagasi olla on väga imelik."

Kokkuvõttes: Kui ei oleks üle liialdatud piinamisega ning film oleks vähem suunatud sadistidele ja masohhistidele, oleks tegu olnud väga kiiduväärt filmiga, mis näitab kui palju inimene võib kannatada, kuid siiski saatuse kiuste olla piisavalt tugev ja mitte kaotada lootust, et kõik katsumused üle elada.