Kino: "Saint Laurent. Stiil - see olen mina"

Tervitus!

Seekord sai vaatamas käidu palju kiidetud Prantsusmaa poolt esitatud valikut parima võõrkeelse Oscari kandidaatide hulka. Nagu aga teame, valituks ta kahjuks ei osutunud.

Pealkiri: Saint Laurent. Stiil - see olen mina

Originaalpealkiri: Saint Laurent

Režišöör: Bertrand Bonello

Näitlejad: Gaspard Ulliel, Léa Seydoux, Jérémie Renier, Louis Garrel

Kestus: 2h 30 min

Žanr: Draama, biograafia

Kinodes alates: 23.01.2015

Nähtud: 28.01.2015

Minu hinnang: 4.5/5

pilt kinokosmos.ee kodulehelt

Ma ei ole suur biograafiate austaja ning seda eriti kinolinal. Üldiselt jääb mulle tunne, et suur osa eriti lähiajal elanud inimeste elulugudest hõlmavad narkootikume, alkoholismi, masendust, seksuaalset kuritarvitamist, muid sõltuvusi jne. Ja kui aus olla, isik võib olla ükskõik kui kuulus, andekas, imetlusväärne, tark ja edukas, aga mulle lihtsalt ei valmista mingit lõbu jälgida kellegi allakäiku ja seda pea kogu filmi jooksul. Tööalaselt või muudel rinnetel võib ju suurepäraselt minna, kuid kui eraelu koosneb ainult tõsistest probleemides ja just sellel on fookus, siis ma eelistaks põgeneda reaalsuse ja päriselu eest ning vaadata kellegi biograafiat helgemalt poolelt, rõhuga õnnestumistel ning ilusatel hetkedel.

Antud versioon (2014 aasta alguses jõudis kinodesse ka teine samateemaline film) Yves Saint Laurent’i eluloost keskendub aastatele 1967-1976 ning sellesse perioodi mahuvad peale karjääri edukamate aastate ka lahkuminek pikaajalisest kallimast, armumine halbade eluviiside lausa etaloniks tunduvasse Jacques’se, langemine narkootikumide ja alkoholi sõltuvuse mülkasse, loomekriisid, kohtumine muusa Betty Catroux’i ja kauaaegse sõbra ja töökaaslase Loulou de Falaise’ga, haiglaravi sõltuvuste ja psühholoogiliste probleemide tarbeks, mitmed märkimisväärsed moeshowd, jne.

Film illustreerib värvikalt, otsekoheselt, säästmata vaatajat räpasest poolest, et mis tegelikult oli moemaja ja sealse stiiligeeniuse taga ehk mis toimus telgitagustes. Kui aus olla, siis mida rohkem ma mõnikord näen seda vähem tahan teada ja mõnikord ei taha üldse midagi teada, ignorantsus on kohati õndsus. Kaunite riiete, glamuuri, külluse, stiili ja triumfide varjus on pilt aga eriti nukker ja vastupidine säravale ning veatule välisele kestale. Yves Saint Laurent muudkui töötab, kuid inspiratsioon ei ole alati kerge tulema ning vaatamata sellele, et tema ümber on hulganisti inimesi, kes temast siiralt hoolivad ja keda ka tema ülikõrgelt hindab, jätab pidev pinge, stress ja ületöötamine oma jälje. Üks lihtsamaid vastupanu teed minekuid sellises jõuetus ja viletsas seisus on pöördumine kergete nii öelda abivahendite poole nagu igasugu ravimid, sealt edasi on aga juba lihtne tõsta taset ja jõuda narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamise tasemele. Ei möödu palju aega, kui haige ja sõltuvuste küüsis hing hakkab rikkuma ka suhteid ja ähvardab hävitada kogu saavutatu. Eksimine valesse seltskonda ei aita ka kohe üldse mustast august välja rabelemisele kaasa. Siinkohal ei hoidnud film tagasi, et võimalikult detailselt ning realistlikult demonstreerida moekunstniku madalamaid hetki.

Film ise, julgen väita, oli puhas kunst, see oli tuntavalt ja iseenesestmõistetavalt, kui arvestada käsitletud teemat, stiilne, kõik kaadrid olid läbimõeldud, alustades kostüümidest ja kaamera fookusest kuni ruumide sisustuseni ning loodava õhkkonnani. Vaatamata sellele, et ma ei naudi elu pahupoole pikaajalist jälgimist, pean tunnistama, et filmis oli suurepärane tasakaal koleda ja ilusa, piire kompiva ja tagasihoidliku vahel ning vaatamata tõsistele teemadele, ei mõjunud nähtu labaselt, odavalt ning äärmiselt ebameeldivalt. Ma arvan, et sisuliselt ei olnudki võimlik üle võlli minna, sest kõik tundus ja nägi välja lihtsalt niivõrd vaevatu, pehme, suurepäraselt kokku pandud ja stiilne. Eraldi pean veel välja tooma muusikavaliku, mis minu meelest hiilgavalt lõi meeleolu, andis stseenidele värvi ja tõsidust ning oli ideaalselt valitud vastavalt situatsioonidele. Kuulda oli nii klassikat, diskot ja muud sobilikku ning olukordadega klappivat taustamuusikat. Mulle meeldis ka veidi kaootiline ajakulgemine, sest antud film ei kasutanud lineaarset ajakäsitlust vaid hüpati edasi ning tagasi erinevates ajahetkedes filmis keskendatud ajavahemikus.

Euroopa filmid ei ole niivõrd nn tabude piirides kinni kui seda on Ameerika filmid ning kui viimase populaarsetes linateostes ikka paljast rinda või, nii üliharva kui seda võib ette tulla, näidatakse ka mehi täies uhkuses, siis tekitab see rohkem hämmingut, sest filmide vanusereitinguid järgitakse karmilt ning mida kõrgem see on seda vähem on inimesi, kes saaksid seda vaatama minna ja seega sissetulek kahaneb. Antud filmis oli aga näha täies hiilguses mehi, nii peategelasi kui ka muid, üleni katmata naisi ning see oli täiesti normaalne arvestades konteksti. Tegu ei ole nii sisu kui visuaalselt poolelt vaadatuna noortele mõeldud filmiga, sest tegelikult ei häbeneta midagi ega hoita tagasi, kuid seda kõike siiski minemata üle hea maitse piiride.

Kui näitlejatest rääkida, siis olen meeldivalt üllatunud, et sellisest ilusast moosipoisist, nagu Gaspard Ulliel oli, kui esimest korda teda filmides märkasin, on täitsa asja saanud ning seda veel tagasihoidlikult öeldes. Mulle ääretult meeldis kuidas ta Yves Saint Laurent'i kehastas, võtmesõnadeks oli habras, andekas, viisakas, leebe, tasane, tagasihoidlik, väljapeetud ning kui lisada siia ka maneerid, pilk, kehakeel ja hääletoon, siis oligi loodud vaimustav versioon kuulsast moeloojast.

Lemmik tsitaat: "Kas lähme põõsasse?"

Lemmik stseen: Moeetendused.

Kokkuvõttes: Kuigi mulle tegelikult filmi sisu ja selle keskpunt üldse ei imponeerinud, mis on muidugi mu enda eelistus, siis tegelikult objektiivselt vaadatuna oli tegu kiiduväärt ja võrratu eluloo ekraniseeringuga. Kuna film ise oli ka äärmiselt hästi kokkupandud ning detailid tähelepanelikult läbimõeldud, siis ei oska ma muud teha, kui soojalt soovitada filmi kõigile, kes veidigi mõtlevad, kas minna vaatama või mitte. Ikka minna!