Teisipäev, 13. jaanuar 2015

Teater: "Hiirtest ja inimestest"

Tervitus!

Vahelduseks taas ühe uuema etenduse ülevaade.


Pealkiri: Hiirtest ja inimestest
Teater: Linnateater
Kestus: 1h 45 min
Lavastaja: Vallo Kirs (Ugala)
Osades: Mikk Jürjens, Indrek Ojari, Aleksander Eelmaa, Alo Kõrve, Mart Toome, Henrik Kalmet, Kaspar Velberg, Märt Pius, Maiken Schmidt
Esietendus: 04.10.2014
Millal nähtud: 19.12.2014
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Vat oli see alles üks morjendav, kurblik, lootusetuse ja üksindustunnet soodustav tükk. Peategelased kõik unistasid millegist paremast, pääsemisest sundseisustest ning allasuruvatest ahelatest, kuid lootused purunesid paratamatult ning lõppkokkuvõttes suhteliselt traagiliselt. Antud etendus American Dream'i küll ei ülistanud, otse vastupidi. Süvenes vaid arusaam, et inimene on oma muredega üksi, isoleeritud on võimalik olla ka teistest ümbritsetuna, sa võid püüda ja planeerida, kuid eesmärk jääb ikkagi saavutamata ning just eriti trööstitu oli teadmine, et tegelikult ei oldud soovidele ligilähedalgi ning kõik oleks varem või hiljem ikka kokku kukkunud.

Üks aspekt millega etendus suurepäraselt hakkama sai oli tagada vaikselt pealispinna all luurav pingeline õhkkond kogu toimuvale. Ma ei saanud üle tundest, et kirves rippus järjepidevalt õhus ning oli iga hetk kukkumas. Tundsin sellist halba aimust, et midagi väga hullu saab peatselt juhtuma, ning et need vahepealsed helgemad küljed ja näilised edasiminekud olid vaid ajutised ning vaid selleks loodud, et kukkumine oleks valusam. Mõtlesin, et küsimus ei olnud kas, vaid millal ja kuidas tragöödia ennast ilmutab. Plahvatusohtlikku õhkkonda õhutasid veel eri konfliktid, milledest puudust küll ei tekkinud. Kas löök tuleb seoses impulsiivse ja ägedaloomulise Curley'ga, kas suudab tema naine bensiinile tiku heita, kas Lennie saab hakkama millegi tahtmatult koletuga, kas George'il katkeb kannatus, kas Candy kaotab mõistuse... variante õnnetuse ajendiks jätkus. Etendus oli kui üks pidev tõus, millele järgnes järsk ning ootamatu langus.

Kiitust teeniv ja esiletoomist vääriv oli ka veel tõsiasi, et vaatamata sellele, kas tegu oli negatiivse, neutraalse või positiivse kumaga tegelasega, üllatavalt lihtne oli neile kaasa elada ning nende tegemistest hoolida, mis iganes puudused, probleemid või kummitused neid siis ei vaevanud. Nad olid kõik väga inimlikud ning kaasahaaravad. Karakterite loomine ning nende vormimine publikule korda läinuks, tundus, et oli meisterlikult lihtne. Lisades siia ka veel paras doos huumorit, mis mind alati tõmbab, ning kooslus on igati õnnestunud.

Mind natuke aga ärritas, mis aura ja roll sunniti peale ainukesele naistegelasele, kes tehti otsekui ainuisikuliselt ja, minu arvates, ebaausalt pea kõige halva põhjustajaks. Teda esitleti kui sellist süütumat ja endale mitte aruandvat versiooni femme fatale'ist, kes oli seal ainult selleks, et mehi, nendevahelisi sidemeid ja unistusi kõikuma panna. Ta oli otsekui kaunis ja hooletu patuse kiusatuse kehastuse.

Antud etendusel oli ka tuntavalt toimiv ja edukale koostööle suunatud õhkkond ning asi toimis kui õlitatud mootor. Mulle meeldejäävaima esitusega sai hakkama aga Indrek Ojari Lennie'na, kes oli süütult ja lapselikult meeldiv kui suur kaisukaru, kuid samas kui ootamatu käitumisega ja enda jõudu alahindav karu metsas. Ka George'i kehastanud Mikk Jürjens mõjus väga sümpaatsena, asjalikuna ning auväärt mehena, kuigi ta oli väsinud, tüdinud, alla andmas, rühkides edasi vaid õilsa eesmärgi nimel, tegemaks enda kui ka Lennie unistused tõeks. Veel mõjus mulle väga sügavalt Candy tegelaskuju ning eriti kõrvallugu seoses tema koeraga. Koera saatus ja Candy saatus olid sümboolselt äärmiselt sarnased ning samuti sai paralleele tõmmata viimaste ning George'i ja Lennie vahel. Samas ma tegelikult olin mõnes mõttes lõpplahendusega rahul, sest George lõpuks sai täiskasvanuks, teisalt oli see siiski väga kurb ning otsekui etenduses paljuräägitud unistuse lõpp.

Seekord oli Hobuveski jagatud kaheks ning etendus toimus kahe üksteisest eraldatud publiku vahel. Seadsin end taas esiritta ning olin tegevusele nii lähedal kui võimalik ning loomulikult võimendas see kogetut mitmekordselt. Toimus ka üks vahejuhtum (vähemalt tundus sellena, kui jälgides näitlejate reaktsioone) lavadekoratsioonidega, kus magala sein kukkus maha pärast rahmeldamist selle läheduses. Ma ei tea miks, aga mulle on alati äärmiselt sümpaatne ja lõbus kui sellised asjad juhtuvad ning näitlejad püüavad naermisest hoiduda ning jätkata nagu poleks midagi plaanipäratut toimunudki.

Kokkuvõttes: Tegu on suurepäraselt esitatud looga, mis on osavalt kokkupandud ning köitvate tegelaste ja kesksete teemadega, mis ei tohiks kedagi külmaks jätta. Samas on tegu, võib-olla esmapilgul mitte niiväga, suhteliselt masendavate sisuga, seega kerget ja helget meelelahutust ei tasu oodata.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar