Teater: "Eesriie avaneb!"

Tervitus!

Tallinnast väljapool asuvatesse teatritesse ma tihti ei satu ning seega püüan ikka usinalt ära kasutada võimalusi huvipakkuvaid tükke külalisetendustena näha. Taas kord tekkis selline võimalus.

Pealkiri: Eesriie avaneb!

Teater: Ugala (Salme Kultuurikeskus)

Kestus: 2h 10 min

Lavastaja: Madis Kalmet

Osades: Kadri Lepp, Marika Palm, Terje Pennie (külalisena), Luule Komissarov, Vilma Luik

Esietendus: 20.09.2014

Millal nähtud: 23.01.2015

Minu hinnang: 3/5

pilt ugala.ee kodulehelt

Olen tähele pannud, et üliharva, kui lähen teatrisse komöödiat vaatama, saan ma ka kõhutäie naerda. Üldiselt muigan paar korda ja võib-olla isegi näitan hambaid, kuid kaugemale asi kahjuks ei kulge. Mind on väga keeruline naerma ajada, eriti teatris ning kohati ei saa ma isegi aru, mis on siis see niivõrd erakordne või itsitust vääriv, mis mulle tõeliselt nalja teeb ja positiivse reaktsiooni teenib. Mu ootused antud etendusele olid aga kõrged, sest lubatul oli hulganisti potentsiaali, peale selle, on lõbusad situatsioonikomöödiad alati teretulnud.

Viis väga erinevat naist, nii välimuselt, iseloomult, eesmärkidelt ning käitumiselt, pärivad teatri, mehelt kellega nad olid kõik erinevat moodi seotud: tütar, tööandja, ema jne. Kuna kõigil on ühesugune osa saadud päranduses, siis on nad sunnitud koostööd tegema kui tahavad, et mahajäätud, tolmu mattunud ja räämas teatrist asja saaks ning hiilgeajad tagasi tuleks. Konflikte aga ei tekita ainuüksi niiväga teravad suhted naiste endi vahel, kui totrad olukorrad ning puhas ebaõnn.

Esimesena pean mainima etenduse vaieldamatut tähte, Luule Komissarovit vanaema Betty rollis. Tegu oli sellise otsekohese, veidi hajameelse, ootamatult käituva ning üllatuslikke, kuid koomilisi fraase ütleva, veidi segaduses vanadaamiga, kelle puhul ma kohati ei olnud kindel kas ta tõesti ei saanud järjepidevalt aru, mis tema ümber toimus või oli ta viiest naisest tegelikult kõige tähelepanelikum. See monotoonne toon, tühi pilk ja jäik kehahoiak olid edu võtmeks, miks kõik mis tema suust tuli, oli puhas kuld. Ka käitumine, näiteks lambist karu kostüümi selga tõmbamine, keset trenni aukartust äratavaid aeroobika liigutuste tegemine jne - tädi oli lihtsalt lahe ja kõva mutt! Iga stseen, kus ta laval oli röövis ta mu pilgu, mõttega, et millega vanamemm nüüd hakkama saab ning just need väiksed nüansid tema tegutsemises ja kehakeeles lisasid omakorda vürtsi, näiteks kiri seljal, "staff" asemel oli "stuff." Humoorikalt unustamatu esitus!

Teistest osalistest jäi silma Pam'i ja Sharon'i tegelaskujud. Esimese kehastamisega sai kenasti hakkama Terje Pennie, olles naine, kes on pelglik kõige uue ning teistsuguse suhtes ja kellel on raske lasta minevikul minna, kuid samas olles keegi, kes vajadusel teeb mida tarvis ning ei vea alt. Marika Palm Sharon'ina omas just õiget annust hooletust, tibilikkust, pealiskaudsust ning entusiasmi. Ma oleks ülihea meelega ka viimase kaaslase Steve'i ära näinud, kuid võib-olla ongi parem, et mees jäi siiski salapäraseks, kuigi roll oli tal etenduses märkimisväärne ja seda just huumori valdkonnas.

Mulle väga meeldis kuidas publik kaasati lõbusal ja vaimukal viisil laval toimuvasse. Kui teater lõpuks oma uksed avas, oli esietenduse publikuks saalis olev rahvas, nähtu oli kui etendus etenduses. Samuti oli loto kihvt idee, eriti kuna osavalt kasutati taas ära ka publikut selles koomilises stseenis. Loos endas hindasin ma väga, et ei mindud libedale teele ning puudus selline tülikas, väsitav ja igavesti veniv kisklemine naiste vahel, vaid kõik suutsid oma probleemid ja kompleksid kõrvale panna ning ühise eesmärgi nimel koostööd teha, kõik möödapanekud, äpardused ning läbielatud sekeldused tõid naisi üksnes üksteisele lähemale. Samuti ei läinud lugu väga emotsionaalseks ja halamiseks, seega saavutati suurepärane tasakaal huumori, tundliku poole, tegelaste arenduse ja süžee vahel.

Vaatamata kõigele märkimisväärsele ja positiivsele jäi tükist midagi puudu. Kuidagi väheks jäi kõigest, nii nalju, humoorikaid olukordi, ebaõnnestumisi, kordaminekuid jne. Kõik aspektid oli kenasti esindatud ja toimisid koostöös edukalt, kuid algsed kogused olid liiga pisukesed, kui vaadata etendust kui tervikut. Näiteks igas mainitus kategoorias saavutati ütleme, et 6-7 punkti 7 punkti skaalal, kogu etenduse kõrgeim tulemus oli aga 10. Seega, kehvasti ei tehtud midagi, oma gruppides venitati välja maksimum, kuid kui ülemmäär oli igas kategoorias juba iseenesest väike võrreldes tüki endaga, siis ei saanud ka etendus 10 punkti 10st kuidagi täidetud.

Mõned meeldejäävaimad pärlid etenduselt:

"Menopaus!," "Talle on okse otsaette kirjutatud," "Realiseerimisetähtaeg on neil 2049," "Karvane saun," "Ta võib tunde kaubelda, kuid lõpuks varastab ta ikka selle asja ära," "Ta nägi oma kirstus väga terve välja," "Kas nüüd on juba hilja keegi teine leida?," " Ta lendab vorsti lõhna peale kohale" jne.

Kokkuvõttes: Kergeks ja kiireks meelelahutuseks on tegu suurepärase valikuga, vaimukad olukorrad ja dialoog on täitsa olemas. Elu mõtet ei tasu siit aga otsida ning kuna enamustel vast ei ole nii karmid tingimused tõesti naerma ajava huumori suhtes, siis eeldan, et paljudele on antud etendus just õige lõbusaks ja naeru näis õhtuks.