Etendus: "Uinuv kaunitar"

Tervitus!

Olen juba kaua oodanud, et seda balletti lõpuks näha!

Pealkiri: Uinuv kaunitar (Pjotr Tšaikovski ballett kahes vaatuses)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 2h 30 min

Esietendus: 14.11.2014

Millal nähtud: 17.01.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt opera.ee kodulehelt

Nüüd saan eesmärgi lugeda täitunuks, sest Tšaikovski kolmest balletist olen kõik ära kaenud. Kuigi "Pähklipureja" on kolmikust mu vaieldamatu lemmik, ei jää käesolev etendus väga kaugele maha, sest tegu oli värvilise, romantilise, unenäolise ja imelise versiooniga tuntud muinasjutust täis silmailu ning kõrvapaisid - puhas ja võrratu klassika!

Etendus jaguneb neljaks ning mõlemas vaatuses on kaks osa etendusest. Esimese kahe jooksul tuuakse publiku ette printsess Aurora ristsed koos etteastetega heade haldjate poolt ning samuti jõuab ka kuri haldjas ennast energilise, jõulise ja agressiivse tantsu saatel tutvustada ning printsessile nõiduse peale panna, et viimane pärast kedernõelaga ennast haavates sureb. Aeg möödub ning Aurora on nüüd kuueteistkümne aastane ning kuningas on kutsunud neli printsi neiut kosima. Pärast süütult õrritavat tantsu kõigi kandidaatidega juhtub paratamatu ning printsess langeb eelneval Sirelihaldja sekkumisel surma asemel hoopis igavesse unne. Teises vaatuses tutvustatakse printsi, kelle Sirelihaldjas meelitab uinuvat Aurorat päästma, kuna ainult tõelise armastuse suudlus suudab needust murda. Nagu unenäos tantsib prints haldja poolt manatud ilmutisega neiust ning armub jäägitult. Loomulikult järgneb õnnelik lõpp, needus murtakse ning prints ja printsess abielluvad, aga...

Ma loomulikult eeldasin, et lugu oligi läbi, kuid teades, et etendus kestab üle kahe tunni, tundus asi kahtlane. Siis aga kiskus asi veidi veidraks, kuigi ma ei saa tagasi vaadates üldsegi öelda, et ma seda ei nautinud ning see lõbusa, ootamatu ning värske pöördena ei tundunud. Põhimõtteliselt jõudis mu ette pulmapidu, kuhu olid kokku kogunenud mitmeid tegelasi ka teistest muinasjuttudest ning kõik nad esitasid soolosid ja paaristantse. Mulle aga ääretult meeldis kuidas nende esitused läksid kokku tegelaste iseloomude ning olemustega. Näiteks oli hundi metsik ning ründava stiiliga tants ümber Punamütsikese väga vahva. Meelde jäid eriti erksalt aga Tuhkatriinu ja teda taga ajav prints kaotatud kingaga ning iseäranis tantsijanna kleidilt ei saanud ma kohe üldse pilku. Viimane oli tumelilla ning eriti sädelevast, helkivast ning pilkupüüdvast materjalist, mul oli tunne otsekui sajad säraküünlad kaunistasid tema riideid ning hoidsid ainiti mu pilku. Kõige kihvtim ja meeldejäävaim tants kogu etenduses kuulus aga Saabastega kassile ja tema kaaslasele valgele kassile. Tants oli sellises tahan, ei taha, mine ära, ära mine ära stiilis, kiisulik, ulakas, õrritav ning väga väga lõbus.

Ülejäänud tantsudest jäi silma värske abielupaari paaristants ning just eriti kui prints hoidis mitmeid kordi printsessi ühe tantsuliigutuse käigus enda kõrval ühe käega õhus ning oli kohe näha kuidas käsi värises, kuid just see selgeltnähtav pingutus oli see, mis selle eriliseks, andekaks ja suurepäraseks tegi. Samuti ei saa mainimata jätta kurjakuulutavaid ja võimsaid etteasteid kurja haldja Carabosse ja tema käsilaste poolt.

Muusikast pean esimesena mainina äratundmisrõõmu, kui lõpuks originaalkontekstis sai kuuldud Disney samanimelisest animafilmist tuntuks saanud "Once Upon a Dream" pala. Sel ajal esitatud grupietteaste lillepärgadega oli muinasjutuliselt kaunis. Üldisel, kahjuks, rohkem mulle niiväga midagi kõrva ja meelde ei jäänud. Muusika ei olnud minu arvates antud etenduses just tuntavalt väljapaistev, selgesti eristatav ning kõige tugevam pool, eriti kui võrrelda "Pähklipurejaga," kus pea iga pala on kui imeline lugu omaette, iga üks nii teistsugune ja omamoodi ülejäänudest ning need viisid ei taha kohe üldse meelest kaduda, jäävad aastateks kummitama ning soov oleks kuulda neid veel ja veel.

Tantsijatest oli kahtlemata minu suur lemmik, peale härra ja proua kiisu, Sirelihaldjas, kes oli särav, silmapaistvalt graatsiline, õhkas headust ja positiivsust ning iga stseen, kus ta osales, liikus mu pilk automaatselt temale, selline ere ja pilkupüüdev naeratus, vaevatuna näiv tantsimine ning veidi pikem kasv võrreldes teiste naistantsijatega, olid vist tema edu võti. Sirelihaldjas õige pisut varjutas minu jaoks ka Aurorat, kuid viimane vast peabki olema rohkem selline tagasihoidlikult, värskelt, õrnalt ning nooruslikult kaunis, mitte võimsalt ja maagiliselt silmatorkav kui mu lemmik haldjas.

Kiidan ka üldiselt muinasjutulisi, pastellseid ja unenäolisi dekoratsioone, milledest eriti kihvtid olid okkalistesse vääntaimedesse uppuvat kuningriiki kujutavad lavakaunistused koos uinunud printsessi voodiga, mis tõsteti kaablitega õhku rippuma.

Kokkuvõttes: Kuigi pean tunnistama, et Tšaikovski ballettidest on antud etendus mul viimasel kohal, on siiski tegu maailmatasemel, ülipopulaarse ning äärmiselt armastatud balletiga, mis sobib igas vanuses vaatajatele.