Teisipäev, 1. märts 2016

Kino: "Zoolander 2"

Tervitus!

Ja veel kinost!

Pealkiri: Zoolander 2

Originaalpealkiri: Zoolander 2
Režissöör: Ben Stiller
Näitlejad: Ben Stiller, Owen Wilson, Penelope Cruz, Will Ferrell, Kristen Wiig
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 42 min
Kinodes alates: 26.02.2016
Nähtud: 25.02.2016
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com koduelehelt
Esimene Zoolander, suursuguses ajuvabaduses, oli äärmiselt lustakas ning siiralt vaimukas oma pealtnäha magedas ebahumoorikuses. Koomiliselt kurb on ka tõsiasi, et meesmodellid siiani kannavad oma opaka kolleegi risti ehk siis, kuigi neid ei peetud just kirkamateks kriitideks varem, süvendas Zoolander seda stereotüüpi enamgi veel. Hiilates oma lademetes staari külalisrollidega ning mitmete lausa igapäevafraasideks saanud geniaalsete tsitaatidega, oli see veidi üllatav, et märkimisväärset edu film algselt ei saavutanud. Aja möödudes on see aga kultusfilmi tiitli teeninud ning samuti on ta leidnud endale ustava vaatajaskonna, kes hindab pakutavat totaka kesta all peituvat meisterlikku huumorit.

Järge sai agaralt tahetud juba ammu ning viisteist aastat hiljem, kui lojaalsed fännid olid juba väsinud pikki silmi ootamast, tuli välja uudis filmile rohelise tule andmisest. Ohumärgina põles aga fakt, et kas niivõrd hilist järelpeole ilmumist saadab ikka huvi. Kui esimene trailer avalikustati, kus Stephen Hawkingu häälega pealelugeja laob lagedale äärmiselt intelligentset juttu, kuid ei suuda kuidagi üle olla Dereki rumalatest kommentaaridest, lõpetades klipi lause: "Issand, küll sa oled ikka loll," olin mina õhinas. Algus oli paljulubav!

Mis aga lõpp-produktis nii õnnetult valesti läks, et filmi saab nimetada hädavaevu nadiks, haledaks varjuks originaalist ning läbikukkumiseks? Õige küsimus oleks, et kas ka midagi märki tabas. Esiteks, tegijad olid laisad, laisad kui laiskloomad ja laisemadki, sest toetuti liialt esimese osa materjali taaskasutamisele. Ehk siis uus ja huvitav huumor oli pea olematu või siis ei küündinud eelneva filmi tasemelegi. Naljad kordusid, fraasid kordusid, nüansid kordusid, kõigest võis tunda juba nähtu maiku ning nagu Derekile ja Hanselile ühes stseenis öeldi: "Old" (vana) ja "lame" (mannetu). Helgemalt poolelt, paar ülilõbusat seika ikka leidus, näiteks Dereki reklaam Aqua Vitae, kus ta kehastas kentauri, oli päris vaimukas. Samas aga matkis see taas originaali merimehe reklaamklippi. Kakast biolagunev hotell oli ka kuidagi piinlikult naljakas, pilades tänapäeva öko hullust. Kokkuvõttes ikkagi: vaimuvaene, luitunud, intensiivset déjà vu-d tekitav koomika, mida võib vabalt originaali plagiaadiks nimetada.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Esimene film tõusis esile ka rohkete kuulsuste külalisetteastete poolest ning ka järg jätkab samas vaimus. Siinkohal oli igasugu sulelisi ja karvaseid staare peidetud igasse prakku. Film kubises kuulsustest ning see muutus üks hetk tüütuks, sest nad tõmbasid fookust liialt keskselt loolt (kui seda niimoodi võib nimetada) ning peategelastelt eemale (eriti Kristen Wiigi ekstsentrilisest mammuuljalt, kelle liialt lühidad etteasted olid lausa kuritegelik kaotus vaatajale). Nad killustasid filmi kulgemist ja kohati peatuti neil vaid sekund (näiteks Kate Moss) ning puudus lisamise mõtekas eesmärk. Tihtipeale ei hiilanud nad just ka loomulikkusega ja jätsid sunnitud ning otsekui võõrkehade mulje, eriti need moekunstnikud lõpupoole -- puine ja piinlik. Samuti mõjus mulle Kiefer Sutherlandi karakter kentsakat, kuid teisalt, Sting sulandus päris hästi toimuvasse. Justin Bieberi etteaste oli aga võimas avapauk, sealtpeale aga liiguti allamäge.

Süžeel oli potentsiaali ehk siis suur võimalus olla totakas, opakas ja piinlikult koomiline. Nigel huumor ja igast muud tähelepanu kõrvale tõmbavad faktorid, aga hävitasid väiksemagi asjaliku loo kujunemise kübemekesed. Film säras kui jõulupardi pepu, kuid sisu oli pea olematu. Siiski, meeldisid mulle süžeekillukestest Dereki, oma pojaga, uuesti kontaktileidmise püüdlused ning toime tulemine hullema stsenaariumiga, et järelkasv ei olnud just selline, mis maailma kaunimale mehele meelejärgi. Samuti nõjutas film suuresti Dereki ja Hanseli sõpruse najal ning nende omavahelised suhted, vestlused ja seiklused olid lõbusad jälgida. Ka oli põnev teada saada mõlema, eriti Hanseli, minevikust (müsteerium tema isa ümber oli üpris nauditav ja nutikas) ja Dereki (võimalikest) esivanematest. Loomulikult oli kõik absurdne (.... ja .... ja Steve???!!!), kuid veel absurdsem oli süžee roll triviaalse ja tühise kõrvalfaktorina.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Kuna keskseks teemaks olid ilusad inimesed, siis minu top kolm kaunitari olid järgmised:

1. Tegevus toimus suuresti Roomas, mis on võrratu linn ning film üpris hästi illustreeris selle ilmselgeid ja ka peidetumaid võlusid. 2. Penelope Cruz on lõunamaiselt soojalt ja armsalt kaunis. Mulle ka tegi tohutult nalja tema endine rannariiete modelli karjäär ning tõsiasi, et Derek ja Hansel nägid tema kehavõlusid kui midagi mille pärast tuleb kaasa tunda, sest kõrgmoes on ju hinnas naised kui riidepuud. Taaskord aga varjutas seda stseeni fakt, et esimeses osas suhtusid nad taoliselt ka Matildasse. 3. Väidetavalt imeilus, ei ole Dereki välimus just minu tüüpi, kuid sisemiselt oli ta oma lihtsameelsuses ja siiruses aga omamoodi kaunis.

Lemmik tsitaat: "Miks sa kõik need kuulsused tapsid? Miks Justin Bieber?" "Miks ma Justin Bieberi tapsin? Tõsiselt, sa küsid mu käest sellist asja?"

Lemmik stseen: Aqua Vitae reklaam ja see lüpsmine -- tõesti hea! Ja stseen, kus mehed noomisid Penelope Cruzi tegelaskuju, et kuidas naine ikka Dereki ühe näoilme ühe teise tema näoilmega segamini ajas.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar