Jälle kinost! Seekord väga lühidalt.
Pealkiri: Zootropolis
Originaalpealkiri: Zootopia
Režissöör: Byron Howard, Rich Moore, Jared Bush
Žanr: Animafilm
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 04.03.2016
Nähtud: 12.03.2016
Minu hinnang: 4/5
 |
| pilt disney.wikia.com kodulehelt |
Värviline kui vikerkaar, otsekui vitamiinilaks, tempokas ja, igakülgselt pehme ning karvane nunnumeetri lakkeajaja -- just seda kõike on Disney uus anima üllitis. Loo jaoks sepitsetud maailm on selgelt väljapaistva ja originaalse maiguga, võimaldades piirituid seiklusi ning lõpmatut jada võimalikke süžeeliine. Antud filmis nähtu oli ilmselgelt vaid killuke kõiksugustest potentsiaalsetest kohtumistest selles kontekstis.
Kuigi lugu ise just värskust ei õhanud (tavaline krimi lugu ehk kes tegi ja miks?) oli visuaalne virr-varr igati valmis kompenseerima sisulisi lohke ja vajakajäämisi. Film nägi äärmiselt lustlik, silmapaistev ja koloriidikas välja. Pillerkaar silmadele ning rõõmsameelne meelelahutus nii lapsele kui vanematele. Ka huumor oli päris sahvtine, ilma liigse fookuseta jalaga-tagumikku naljadele, olles osav ka pildumas teravaid ning sisukaid kilde. Üherea koomika oli ka päris asjalik.
Kõiksugu eri imetajad, kes filmis kasvõi vilksamisi kaadrisse sattusid, olid omanäolised, isikupärased ning selgelt eristatavad. Loomadele külgejäänud igipõlised omadused ja stereotüübid (või siis vastandid) toodi suuresti välja ka siin, nende karakterite loomisel, kuid samas ei tasunud end väga mugavalt tunda, sest üllatusi tuli omajagu ette (mutionu?!). Samuti oli äärmiselt põnev jälgida lahendusi, kuidas niivõrd erisugused liigid, nii kasvult, käitumiselt, toitumiselt, jne, olid mahutatud elama ühte pirakasse linna. Loomulikult oli animafilmi suureks külgetõmbenumbriks ka teatud elukate looduslik nunnusus, näiteks saarmamemme tahtsin niiväga kaisutada.
Buuu!:
Disney tõesti ületas ennast seekord poliitilise korrektsuse alal ning antud animafilm on selle nähtuse lausa etalon. Kõik on nii laitmatult õige, parajates kogustes, puudutab piisavalt just neid vajalikke teemasid ning on ideaalses tasakaalus poliitkorrektsuse nõudmistega. See püüdlus paistis välja igast praost ja kaadrist ning üks hetk hakkas selle järjepidev silme ees kargamine ja kätega vehkimine mind häirima. Näiteks ütles jänku Judy gepardile, kes teda nunnuks nimetas: "Jänkud võivad üksteisele nunnu öelda, kuid teised liigid seda jänkudele öelda ei tohi."
Samuti on animafilmides keskne õpetlik lugu või moraal põhisihtgrupile, lastele, igati vajalik ning tänuväärt, kuid mulle kui täiskasvanule tõesti ei istu kui mulle 1 tund ja 48 minutit räiget moraali loetakse, isegi kui ma täiesti nõustun nende ideedega. Just selline tunne mul aga filmi kulgedes tekkis ning veidi ebamugav oli toolil niheleda ja tunda, kuidas mind peaaegu, et süüdistatakse (süüdi või mitte), selle intensiivse tampimise taktis.
Lemmik tsitaat: "Ma vist müüsin talle väga kalli vaiba, tehtud skunksi... pepukarvadest."
-----------------------------------------------------------------
Pealkiri: Surematud armastuskirjad
Originaalpealkiri: La corrispondenza
Režissöör: Giuseppe Tornatore
Näitlejad: Olga Kurylenko, Jeremy Irons
Žanr: Romantika, draama
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 11.03.2016
Nähtud: 17.03.2016
Minu hinnang: 2.5/5
 |
| pilt imdb.com kodulehelt |
Niivõrd suure vanusevahega paari romanss mind just esmapilgul ei paelunud, kuid olin valmis nende ponnistusele võimaluse andma. Tulemus oli aga kuidagi kentsakalt sunnitud ning illustreeris ebamugavalt vanema ja lapse kõrvalmaitsega suhet. Seda muljet püüti küll hingematvalt romantiliste žestide ja pisarakiskujatest seikadega peita, kuid lembelugu ise kukkus välja äärmiselt imal, teismelistele omane ning ebarealistlik. Isegi, kui puudus ülemäärane klišeerikkus, oli romantikaliin veidralt võõrastav, suutmata leida tasakaalu lääge ja maitsekalt emotsionaalse vahel. Jah, kuigi see tunderohke, üle kivide ja kändude, rännak täitis oma eesmärki ning vaatajas tiriti esile soovitud emotsioonid, siis mingid pusletükid tundusid lõplikus pildis siiski kuuluvat mõne teise komplekti hulka. Ehk siis kõik detailid niiväga ei klappinud ega sulanud kokku kenaks ühtlaseks massiks.
Nii meeletult haavatud ja raske mineviku pagasiga Amy (palun eelnevat lugeda sarkasmiga), ei suutnud minu poolehoidu võita, kuna tema üldine mina ja maailm ja Ed mentaliteet mõjus pigem eemalepeletavalt, kui kontakti loomist soodustavalt. Tema tujukus, lähedaste eemal hoidmine, enesehaletsemine ja kinnisidee Ediga seoses, ei olnud mulle just meele järgi. Ed oli hulganisti isikupärasem ning köitvam isiksus, kuid tema taandumine issiks/boyfriendiks Amyga seoses, ei kogunud talle just plusspunkte. Nagu enne öeldud, oli nende traagiline lugu potentsiaalirikas ning kaasahaarav, kuid midagi läks idee reaalsusesse paigutamisel ikkagi nihu.
Visuaalselt oli film aga kaunis, maaliliste vaadete, omapäraste kaadrite ja üldise tagasihoidlikult silmapaistva ning detailirohke kaameratööga, mis suurepäraselt toetas filmi vajaliku tunderohke õhkkonna tekitamisel, ilma viimast enda alla matmast. Ka leidus stseene, mis tõesti hinge pugesid, nagu Amy panemas selga Edi maikat ning lindistamas enda vastuseid tulevatele sõnumitele.
Mulle ka meeldis, et film ei sisaldanud ainult pea kaks tundi ägamist ja nutulaulu, vaid tekkis ka väike, lõdvalt öeldes, detektiivilugu või siis missioon Amyle, mis mind küll endaga kaasa tõmbas. Kas ta siis saab taas sõnumitega järjele või mitte? Romanssi lisatud astrofüüsikalised mõtteterad, paralleelid ning vestlused selle teema ümber, mõjusid aga kunstlikult, olles vaid eesmärgiga lembeloole sügavust lisada, mida nad edukalt ja loomulikuks jäänuna aga ei suutnud. Samas aga oli päris huvitav kuulata teaduslikku juttu surevatest tähtedest ja teistest kosmosemüstikatest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar