Kino: "Taani tüdruk"

Tervitus!

Oscarid on jagatud ning pean mainima, et hoidsin pöidlaid Alicia Vikanderile ("Taani tüdruku" eest) ja Mark Rylance'ile ("Spioonide silla" eest), kes mõlemad ka kuldmehikesega koju läksid! Olen väga rahul!

Pealkiri: Taani tüdruk

Originaalpealkiri: The Danish Girl

Režissöör: Tom Hooper

Näitlejad: Eddie Redmayne, Alicia Vikander, Amber Heard, Matthias Schoenaerts, Ben Whishaw

Žanr: Draama, biograafia

Kestus: 2h 00 min

Kinodes alates: 29.01.2016

Nähtud: 27.02.2016

Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Vaatamata sellele, et antud filmi nimetakse ka Oscar bait'iks (Oscari söödaks) ehk filmiks, mis on loodud võttes arvesse kõiki tegureid ja teemasid, mis auhinnajagajatele väga peale lähevad, olles musternäidis tüüpilisest väärtfilmist, ning seda eesmärki isegi mitte kiivalt varjates, oli film minu jaoks üpris nauditav ja ebakonventsionaalne visuaalne maiuspala. Seda aga eriti sel juhul, kui silm kinni pigistada selle püüdlusel olla kõik, mida auhinnatseremooniad ootavad.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Gerda ja Einar olid Taani kunstnikest abielupaar, kes, vähemalt filmist lähtudes, olid äärmiselt pühendunud ja armunud üksteisesse. Einar oli tagasihoidlik ja tundlik maastikukunstnik, kes lasi Gerdal ennast paljuski juhtida. Ka tutvumisel kohtamiskutse tegi naine, ning oli ta ka see, kes algatas esimese suudluse. Kui naine palub meest puuduva naismodelli asemel feminiinseid jalakatteid kanda, hakkab aga lumepall veerema ning allasurutud emotsioonid tõusevad pulbitsedes pinnapeale. Einari pool kehast kaotab järjekindlalt territooriumi ning peatselt eksisteerib vaid Lili, kes identifitseerides ennast naisena, ei suuda elada kehas, mis ei vasta tema olemusele endast. Truu ja toetava abikaasa õla naljal võtab Lili ette tollel ajal revolutsioonilise lõikuse, mis paneb tema sisemaailma võrduma kehaga. Lilist peab saama ka füüsiliselt naine. 

Filmis jäetakse Gerdast mulje kui märtrist ja üdini isetust naisest, vähemalt seoses oma segaduses abikaasaga. Mind selline hooletu ja egotu eneseohverdamine veidi torkis, sest naine tõesti elas ainult Einari heaolu nimel, lükkas kõrvale oma soovid ja valu, pani oma elu pausile ning selle vähese, mis eksisteeris, keerlema mehe ümber. Paaril seigal näitas ta ka oma selgroogu, mis pani mind juubeldama ning olid igati õigustatud, kuid need hetked jäid üürikesteks. Tingimusteta armastust on ülim, kuid mingi hetk ei ole see enam imetlusväärt, vaid paneb kahtlema isiku kaines mõistuses ning heidab varju selle ohverduse inspiratsiooniallikale.

pilt superkinod.ee kodulehelt

Samuti jättis selline mentaliteet veidi laisa ja liialt mugava mulje, võimaldades sirgjoonelisemat ning puhtamat süžeed, kuid tegelikkuses ei olnud olukord niivõrd must ja valge. Palju sügavamat ja nüansirohkemat vaadet oleks lugu nõudnud siis, kui mitte ainult keskenduda Einari identiteedikriisile, vaid käsitleda lähemalt ka Gerda segadust, frustratsiooni ning hingeelu. Näiteks, väidetavalt, olid mõlemad omasooliste ihaldamise kalduvustega ja seda mitte nagu välk taevast, vaid pikemat aega, ning Gerdale meeldisid ka naised. Lili ilmumisel sai ta seega ka suhtest midagi. Samuti oli linateoses Einari Kolkata tee turvalisem ning siledam kui reaalsuses. Viimases mõlgutas ta väidetavalt enesetapumõtteid ning teekond operatsioonideni oli tunduvalt inetum kui filmis. Selles suhtes läks film kergema vastupanu teed mööda ning tulemuseks oli kohati liialt ilustatud ning lihtsustatud versioon keerulisest tegelikkusest. Muide, päris elus, vastupidiselt filmile, ei püsinud koos ka nende abielu, mis sai tühistatud enne Lili viimast operatsiooni. Lilil oli ka juba uus kallim, kellega ta unistas saada kord lapsi.

Kas Eddie oli siis ka veenev naine? Jah, minu silmis tal see õnnestus, sest ta omab nägu, milles on päris palju naiselikke jooni. Ta on piisavalt androgüünne, et näha välja usutav naisena (vajaliku jumestuse ja soengu abil) või mehena. Minu meelest oli ta isegi üpris kaunis, sellise omapärase ja intrigeerivalt meeldejääva näoga. Need kaunid punased kiharad ning huuled tegid imet ja sobisid talle ideaalselt. Ainuke asi, mis mulle nalja tegi oli stseen, kus Lili pani oma käe ühe teise mehe pihku ning naise käed olid suured ja mehelikud -- kõike muud kui feminiinsed.

pilet superkinod.ee kodulehelt

Einar/Lili, isikuna, tõi mus esile vastakaid tundeid, kuna ühe poolena abielupaaris, jättis ta äärmiselt iseka mulje. Ta ilmselgelt armastas Gerdat, kuid pani ennast, kas tahtlikult või tahtmatult, alati esikohale, samal ajal kui kaasa käitus vastupidiselt. Ta muudkui võttis ja võttis, kuid ma ei suutnud teda siiski vihata, sest see sisemine lõõmav piin oli niivõrd hästi esile toodud, tagasihoidlik, kuid kõikehõlmav. Siinkohal peab aga ka mainima, et Einari sisekonflikt jäi mulle kaugeks ja veidi arusaamatuks. Sellest ka mu sümpaatia kaldumine Gerda suunas, kuna naise motivatsiooni ja käitumisega oli lihtsam samastuda.

Mis mulle tohutult muljet avaldas, oli filmi visuaalne pool. Kostüümid ja dekoratsioonid olid lausa võrratud, ajakohased, autentsed ja kunstiliselt, kuid hubaselt, nüansirikkad ja ilma ülepingutamiseta võluvad. Kleidid oli lausa lummavad. Film oli äärmiselt kaunis ning eriti jäid mulle veel silma linateost läbivad maalähedaselt intensiivsed toonivalikud.

pilt superkinod.ee koduelehelt

Nüüd aga värskest Oscari võitjast, Alicia Vikanderist, kellele ma ka pöialt hoidsin kohe kui eelmine laupäev antud filmi ära nägin. Minu silmis ületas ta ka parima meesosatäitja Oscarile kandideerinud Eddie Redmayne'i, kes kippus kohati veidi üle näitlema, näiteks nende pidevate ekstranaiselike käeliigutustega. Gerda kehastamises ei toodud lauale midagi ülimalt originaalset või ka ei üllatanud etteaste mind märkimisväärselt, kuid mulle läks ootamatult hinge Alicia Vikanderi tundeküllasus, emotsioonide ehesus ja põnev kombinatsioon tugevusest ning õrnusest. Minu jaoks röövis ta filmi, sest ma mitte ei imetlenud niivõrd Lili katsumusi, kui Gerda üleelamisi.

Lemmik tsitaat: "Mulle on ainult väga vähesed inimesed kunagi meeldinud ja sina oled kaks neist."

Kokkuvõttes: Emotsionaalne ja vastuolulisi mõtteid tekitav lugu identiteedist, aktsepteerimisest, armastusest ning ohverdusest. Mul kiskus see igatahes paaril korral pisara välja. Pealse selle oli filmis ka krapsakas kutsu!