Kolmapäev, 16. märts 2016

Kino: "Leemurite saar: Madagaskar" ja "Mere sügavuses" 3D IMAX

Tervitus!

Hallelujah! Kino Kosmos on oma repertuaari lisanud veel imelisi IMAX dokumentaalfilme. Või vähemalt perioodiks 07.03-18.03, mil toimub hariduslik dokumentaalfilmide programm. Ma siiralt loodan, et viit uut lisa võib ka tulevikus vahelduva eduga Kosmoses kohata ning näen ikka kõik ära. Seekord väisasin "Leemurite saar: Madagaskarit" ja "Mere sügavuses." Kahjuks ülejäänud programmi ajaks mitte kuidagi kinno ei ole võimalik sattuda ning ootenimekirja jäävad "Metsikuna sündinud," "Galapagose saared" ja "Hubble'i kosmoseteleskoop." Õhinal ootan aega, kui needki oma silmaga ära näen!

Kasutan ka võimalust mainida, et kui esimest korda uut Kosmost külastasin, siis nokkisin nende tühja ja kõleda disaini üle, mis eeldasin, et on vaid alguse asi. Nüüdseks on see tühimik parandatud ning mulle väga meeldib tasakaal reklaamide, ekraanide ja muude infotahvlite vahel. Maitsekalt on kaunistatud kõik seinad, ilma liigse värvilisuse, sigri-migri ja infoliigsuseta. Igati soliidne ja asjalik disain! Esimest korda oli asja ka nende tualetti, mis oli ka meeldivalt stiilse kujundusega.


Pealkiri: Leemurite saar: Madagaskar
Originaalpealkiri: Island of Lemurs: Madagascar
Žanr: Dokumentaal
Kestus: 0h 39 min
Nähtud: 12.03.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Maailma vanimad primaadid, leemurid, eksisteerivad vabas looduses vaid ühes paigas maailmas: Madagaskaril. Kui dinosaurused hävitanud asteroid maad tabas, olid nemad ühed õnnelikud ellujääjad ning, sellest katastroofist tulenevalt, ka suured seiklejad, sest merel seilates, maabusid nad lõpuks oma nüüdsele kodumaale. Tänu ekstreemsele eraldatusele, arenesid nad omamoodi ja isoleerituna teistest olenditest. Pikka aega olid nad saarel ainukesed elukad. Samuti said kunagistest öistest loomadest päeval ringiliikujad. 

Tänapäeval on leemureid üle saja erineva liigi, kuid paljud on ka välja surnud. Näiteks, tegutses kuskil paarsada aastat tagasi ka leemur, kes oli nii suur kui gorilla, kuid kahjuks leidis see haruliik oma lõpu üleküttimise tagajärjel. Praegu on nende üheks suurimaks vaenlaseks inimtegevuse tagajärjel laienevad põllumaad ning nende elupaikade, vihmametsade, põletamine. Viimane läheb tihti ülekäte ning hävitab kaugelt rohkem, kui ammu ületatud valulävi kannatab. Äärmiselt rusuv ning nukrakstegev oli filmis suures plaanis vaadata neid laastatud laiaulatuslikke maalappe ning tuld, takistamatult muudkui enam ja enam, territooriumi enda võimusesse haaramas. See tragöödia toimus, kas tahtlikult või tahtmatult, puhtalt inimeste süül. Õnneks leidub aga ka imetlusväärseid isikuid, kes väsimatult võitlevad, et leemuritele uusi aastaid välja pigistada ning päästa mida annab. "Üks generatsioon ühe järel" nagu ütles Dr. Patricia Wright.

Film oli loomulikult visuaalne tippklassi gurmeeroog. Võrratud vaated vapustavatele maastikele, vilksad ja asjalikud leemurid kargamas kaugplaanis mööda puid ning tekitamas peaaegu otsekontakti tunde, nähes neid lähiplaanis tegutsemas, vaatajale otse silma jõllitamas ning kohe-kohe teise puu asemel just publikule sülle hüppamas. Eriti meeldejääv oli kaader leemuribeebiga ema küljes, kes ligidalt vaates oli otsekui minu ees, oma sügavate ja ilmekate punnis silmadega.

3D IMAX efekt oli kohati tohutult efektiivne ning tõetruud muljet tekitav, kuid teisalt oli ka palju stseene, mis niiväga välja ei paistnud. Näiteks, enamjaolt kõik kokkupuuted dokumentaalis esinenud inimestega olid tagasihoidlikud ning ei pakkunud just ohtralt ülirealistlikku imelist IMAX kogemust. Oleksin veidi rohkem eelistanud, et filmi keskmes oleks vaid leemurid, sest inimesed on niigi igal pool. Vast ei ole vaja neid lisada ka veel vaid neljakümneminutilisse loodusdokumentaali. Eesmärk kahejalgsete lisamisel loomulikult oli, ning äärmiselt kergendusttekitav ja südantsoojendav oli näha, et leemurid ei ole üksi oma eksistentsi eest võitlemas. Siiski, oleksin soovinud veeta aega enam just nende haruldaste ja niivõrd isepäraste elukate seltsis, kasvõi neid lihtsalt ringi kargamas jälgida.


Nüüd veidi ka leemuritest, kellega lähemalt saab kinos kohtutud. Tuntud ja seltsiv katta ehk kassleemur on enim kohandumisvõimelisem alaliik, kellede karju juhib muideks alati emane. Võim läheb emalt tütrele. Graatsiline tantsiv, suuresti valgekarvaline, leemur, sifaka, elas ülilahedas kaktusemoodi puudega keskkonnas. Pisike, kuid krapsakas, väle ning ootamatult tugev üliarmas ümarake hiirleemur. Indrid, hetkel suurim must-valge tooniline leemuriliik, kes on ka ootamatult häälekas, kuid äärmiselt ohustatud. Ning teadlase Patricia Wrighti südamelähedaseim, üks bambuseleemurite liigist, kelle edasise eksistentsi säilitamise ponnistustele saab dokumentaalist aktiivselt kaasa elada.


Lisaks pean ka välja tooma muusika valiku, mis oli väga meeleolukas, tempokas ja nähtuga ideaalselt kokkusulav. Samuti on dokumentaali pealelugeja, näitleja Morgan Freemani, häält alati äärmiselt meeldiv ja rahustav kuulata.




---------------------------------------------------------

Pealkiri: Mere sügavuses
Originaalpealkiri: Deep Sea
Žanr: Dokumentaal
Kestus: 0h 45 min
Nähtud: 12.03.2016
Minu hinnang: 5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Eelmist meremaailmasse sukelduvat 3D IMAX dokumentaalfilmi, "Veealune maailm," ülistasin taevani ning, juubeldasin ka nüüd, sest käesolev samasisuline maiuspala on sama hingematvalt võrratu ja meeliülendav. Efektiivselt hariv oma värvikuse ja põneva sisu poolest ning lausa lummav ja sõnatuks tegev visuaalselt, alates 3D efektist kuni pildi teravuseni, võimaldas nähtu uskumatult reaalse ning ainulaadse kogemuse. Eriti kihvt oli vaadata lapsi enda ees käsi liigutamas, tahtes elukaid puudutada ning kiljudes, kui kala nina ees teise kala krapsti pintslisse pani (see pigem ehmatas oma reaalsusega, kui kedagi tegelikult hirmutas). Julgen väita, et kas antud dokfilm või siis "Veealune maailm" või, miks mitte ka mõlemad, on lausa kohustuslik vaatamine nii noortele kui vanadele.

Ainukeste miinustena võib välja tuua faktid, et pealelugemine on inglise keeles ning puuduvad eesti keelsed subtiitrid, millede lisamine rikuksid muidugi ka kategooriliselt filmi 3D esmaklassilise efekti. Teisalt, ei takista taustainfo mitte mõistmine aga üldist kogemust. Jah, mõned infokillud, loomaks terviklikku paketti, jäävad saamata, kuid visuaalne korvab üle kuuldava mitmekordselt. Kuigi, kahtlemata, on ka jutt äärmiselt põnev ning silmaringi laiendav. Samuti olid pealelugejad, Johnny Depp ja Kate Winslet, veidi mööda. Nad ei sulandunud õhkkonnaga ja olid kuidagi eemalseisvad. Johnny Depp oli ka suhteliselt monotoonne oma esituses. Nende vaheldumisi rääkimine aga mulle isegi päris meeldis.


Antud dokumentaalfilm keskendus seekord merealuste elukate sümbioosile. Tasakaal jahitava ja jahtija vahel oli ülitähtis ning igal olevusel on oma kindel asendamatu roll ülitundliku ökosüsteemi ülevalhoidmisel. Keegi pole üleliigne, kõigil on oma kindel funktsioon, iga lüli on asendamatu ning väiksemgi ebakõla võib kaasa tuua ränki tagajärgi. Ühele söök, teisele jahtija, oli põhiline õppetund. Samas aga oli igal elukal ka vajalikud relvad enda kaitseks. Eriti põnev oli näha nn "puhastuspunkte," kus vaenlaste vahel kehtib ajutine vaherahu ning nõrgemad teevad teeneid tugevamatele. 


Aga mida siis muuseas seekord oodata (tegelik repertuaar ja esinejate hulk on aga tunduvalt suurem -- tunduvalt!) : Krapsakas krevett julgelt oma rinda ette löömas ja kaheksajalga peletamas, haikalade ülitähtis roll, mitte ainult kurjamitena, nälkjate kaunis ja habras valge sugulane, agressiivsed, aktiivsed ja väledad kalmaarid, ülilahedad kammkarbid klõbistamas ja meretähe eest põgenemas, kilpkonnad puhastuspunktides, graatsilised ja ebamaised suured ja väiksed meduusid, merisiilid ja kellele on nad gurmeetoit, uudishimulik vaal ning hämmastavalt imeilus korallide paljunemine iga kord kindlal ajal -- loodus on võrratu!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar