Esmaspäev, 7. märts 2016

Kino: "Egiptuse jumalad"

Tervitus!

Ja uuesti kinost!

Pealkiri: Egiptuse jumalad
Originaalpealkiri: Gods of Egypt
Režissöör: Alex Proyas
Näitlejad: Gerard Butler, Nikolaj Coster-Waldau, Brenton Thwaites, Geoffrey Rush, Elodie Yung, Courtney Eaton
Žanr: Seiklus, fantaasia
Kestus: 2h 07 min
Kinodes alates: 26.02.2016
Nähtud: 26.02.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Jätame kõrvale meeletu hulk probleeme, mis antud filmi ümber keerlesid juba selle teatamisest saadik, nagu tegelaste rassi küsimus, ning analüüsime seda puhtalt meelelahutuslikust aspektist ning püüame jõuda järeldusele, et kas objektiivselt vaadatuna, on siis tõesti tegu niivõrd tühise, vaimuvaese ja haletsusväärse filmiga, nagu enamus vaatajaid ning kriitikuid on veendunud. Vastus on, “ei,” ei ole see midagi nii nigel, otse vastupidi, film on ootamatult lõbus, seiklusrohke ja igati tervitatav ajuvaba meelelahutus. Palun jätta eelarvamused kino ukse taha ja kes teab, võib-olla naudiks need materdajad seda ka enam, kui mitte juba kortsus kulmuga seda vaatama minna, eeldades, et niikuinii see põrub ja on rämps.

Jah, film kubised klišeedest ning ebaloogilisustest, süžeeaukudest ja laisklemisest, kuid siiski, pakkus see mulle rohkelt kaasaelamisvõimalust, värvikaid tegelasi, kelle tegemistele pöidlaid hoida, ebamaiseid seiklusi, põnevaid katsumusi ja ohtralt silmailu. Isiklikult, olen ma võimeline vaatama nii väärtfilme kui popkorni meelelahutust ning otse loomulikult ei saa võrdse pilguga vaadata mõlemat kategooriat. Samas aga ei tasu ka maha teha üht, sest ta pole teine ja vastupidi. Igal filmil on oma eesmärk ning “Egiptuse jumalad,” kuigi kaugeltki mitte oma žanri eesrindlikum üllitis, täidab oma sihte ja on lustlik, tempokas ning visuaalselt päikeseline (mida me siin sombu-Tallinnas hädasti vajame) fantaasiarikas laks mõtlemist mingiks perioodiks väljasuretavat ajaviidet. Ka klišeed ja muud ebakõlad liigitan pigem taoliste filmide kohustuslike elementide juurde, milledest täienisti mööda hiilimine on liialt komplitseeritud.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Samuti ei olnud kõvasti mustamist saanud eriefektidel ka niiväga häda midagi. Jah, pea kogu film toetus rohelise taustaekraani võludele, kuid ma ei näe küll odavamat ja mõttekamat variant, kuidas muudmoodi niivõrd paksukihilist fantaasiafilmi kinolinale tuua. Ka nähtava kvaliteet oli igati aktsepteeritav. 3D efekt aga mingeid erilisi elamusi juurde ei pakkunud. Visuaalselt meeldis mulle film just oma erksa värvirohkuse, kollaste ja kuldsete toonide tõttu, mis vähemalt minus küll energiataset tõstsid. Samuti mõjus mulle positiivselt filmi üldine väljanägemine ning stiil: suurejooneline, imposantne, rikkalik ja rohkemgi kui ülevõlli, mis ideaalselt antud teemaga aga kokku sobis. Mida rohkem, seda uhkem (ja silme eest kirjuks tegev)! Eriti meeldisid mulle detailsed ning eksootiliselt aristokraatsed ning seksikad riided, ning nii kostüümidel, kui üldiselt disainis kasutatud Egiptuse mustrid ja sümbolid. Kui ühel tegelasel liblikalik tiib ära tõmmati ja see maha visates kullast ja eritoonidest egiptuselikuks ehtemoodi tükiks muundus, oli see loomulikult kurb, kuid see tükike seal maas oli eriti pilkupüüdvalt kaunis. Visuaalne maailm filmil oli muinasjutulikult ebareaalne, kuid silmale võluvalt värviline, pilkunaelutav ja ergas. Pärast kinosaalist lahkumist olin ma saanud keskmise solaariumisessiooni doosi kiirgust, seda vaid kinopileti hinnaga!

Eriefektidest sümpatiseerisid mulle Ra orbiidil liiklev hõljuk ning õrnad ja helkivad tähetolmu hoovused, mis seda saatsid ning lõõmav ja massiivne päike, mida see ringi tiris. Samuti olid stseenid, kus ta võitles maailma hävitada tahtva koletu musta koguga päris võimsad. Vaade sealt ülevalt maailmale oli ka tohutult paeluv, sest viimast oli võimalik imetleda sellisena nagu vanad egiptlased universumit nägid ehk siis lapergusena. Veel avaldas mulle muljet rännak teispoolsusesse koos Anubisega ning südamete kaalumise rituaal, kus selgus kas kaalule pandav surnu poolt oli raskem või kergem kui sulg, ning sellele vastavalt määrati inimese edasine saatus. Ka peab tunnistama, et jumalate loomapeadega võitlustes esinenud versioonid olid päris lahedad. Kuldne veri ja inimestest suurem kehaehitus olid aga veidi veidrad ning vajasid harjumist. Päris mitu korda mõtlesin, et issand mis see kuldne löga on, kas mõni hiigel vistrik lõhkes, siis tuli meelde, et ah jah, veri.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Lugu ise on lollikindel ja kergesti jälgitav. Egiptuse verivärske kuninga, Horose (Nikolaj Coster-Waldau), tõukab troonilt tema kuri kui muri onu Set. Röövides ka Horose võimu allika, tema silmad, on viimane sunnitud allajäänuna põgenema. Set aga kehtestab varem rahumeelses ja harmoonilises Egiptuses enda brutaalsed ja inimvaenulikud reeglid ning oma kauni kallima, Zaya (Courtney Eaton), päästmiseks ei jää osaval pikanäpumehel Bekil (Brenton Thwaites) muud üle kui pöörduda erakliku, kibestunud ja üleoleva Horose poole. Linnukesed saavad kirja kõik peamised kastikesed: kangelane vastutahtmist, julm diktaator, inimesest ustav abiline, kaunis päästmist vajav näitsik ja palju muud. Loomulikult on tähtsal ja isegi otsustaval kohal jumala ja inimese omavaheline arenev sõprus ja usaldus, mis ei tundunudki niiväga sunnitud ja kohustusliku elemendina lisatud nagu kartsin. Paar oli päris kamraadilik ja piisava annuse (kohati kaheldava väärtusega) huumoriga. Koos võetakse ette kangelase teekond täis igasugu künkaid ja auke ning ühte garanteerib film küll sajaga, lakkamatut tempot ja pidevalt ühest eluohtlikust ja lootusetust olukorrast teise heitmist.

Tegelastest ei röövinud mu tähelepanu ei kangelased või siis Gerard Butler Setina, kes oli kuidagi kulunud, puine ja hale vari “300” Leonidasest, keda ta ilmselgelt antud filmis taaskasutas (recycling on in ka filmirollides; olin kindel, et iga hetk karjub ta “THIS IS EGYPT,” kahjuks aga lähim sellele oli Horose “This is madness” – nuuks!), vaid armastusejumalanna Hathor (Elodie Yung). Viimane ei olnud mitte ainult sulnilt kaunis, vaid ta tundus olevat ka enim intrigeerivam ja vähim sirgjoonelisem tegelane kogu filmis. Armastusest rääkides, Bek ja tema neiuke, olid ootamatult nunnud koos, kuigi nad jätsid mulje kui teismelistest esimese kutsuarmastuse küüsis.

Kokkuvõttes: Kas anda sellele võimalus? Ma arvan, et võiks küll, kuid kinosaali tuleb minna väljalülitatud ajuga.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar