Esmaspäev, 28. märts 2016

Teater: "Petised"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Petised

Teater: Vana Baskini Teater
Kestus: 1h 50 min
Lavastaja: Vello Janson
Osades: Anne Paluver, Marika Korolev, Raivo Rüütel, Janek Sarapson, Kärt Reemann
Esietendus: 06.11.2015
Millal nähtud: 06.11.2015
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
Taoliste klassikaliselt lihtsakoeliste ajaviitekomöödiatega võib tihti alt minna (nt “Mina hakkan peaministriks”), kuid samas võib otsa sattuda ka üllatuslikult vaimukale ja kaasakiskuvale heatuju tekitajale (nt “Rahauputus”). Minu kurvastuseks liigitus käesolev tükk aga enam esimesse, mitte just märkimisväärsesse, kategooriasse. Samas aga on vahelduseks sellise nn vana kooli tüüpilise komöödia nägemine isegi värskendav, arvestades, et viimased humoorikad etendused mida väisanud olen, olid viimase aja moetükid -- stand up komöödiad.

Lugu pinnapealselt vaadatuna oli päris potentsiaalirikas, lubamaks süžeest lähtudes hulgaliselt totakaid, piinlikke ja koomilisi olukordi, tegelaste omavahelisi suhteid ja teksti, kuid kuigi kondikava oli igati asjalik, jäi teostuse just huumor kvaliteedilt liialt lahjaks ning pööraseid situatsioone ja ootamatuid seiku leidus kitsilt jaotatuna. Võib ka loomulikult olla, et antud naljad lihtsalt ei kõnetanud konkreetselt mind, kuid antud tükki iseloomustab minu silmis fraas: oli ja nagu ei olnud ka. Puänt lõpus aga, tuleb tunnistada, tuli üpris äkiliselt ning oli omamoodi irooniline ja loole ideaalne rasvane punkt.

Näidend räägib kahest õest (Anne Paluver, Marika Korolev), kes end nunnadeks riietatuna inimestelt kerjates raha välja petavad, nende sugulasest (Kärt Reemann), kes oma tädide kriminaalsest poolest midagi ei tea, ning mida naised soovivad ka igati varjata, politseinikust (Raivo Rüütel), kes naiste skeemi paljastades, soovib ka osa noosist, omamoodi üllast meditsiinitudengist (Janek Sarapson), kes varastab, et enda õpingute eest tasuda, ning ühest krapsakast ja üliarmsast kutsust. Kelmid otsustavad üks hetk oma jõud ühendada ning hakkavad aktiivselt heausklikelt raha välja pumpama – seda kõike peaaegu õigetel eesmärkide -- peaaegu. Kokku moodustasid nad ühe lustaka, koloriidse ning viltuse moraalikompassiga bande sulisid. Süüdimatud pätid nad iseenesest mõistetavalt muidugi ei olnud ning vaatamata kahtlastele ettevõtmistele, olid tegelased siiski kaasaelamist õhutavad ja omamoodi sümpaatsed. Kellele siis ei meeldiks robinhoodilikud lood: võta rikastelt (loe: riigilt) ja anna vaestele (loe: sulidele endile).

Kombo neist värvikatest tegelastest kokkutopituna oleks otsekui garantii, et kaan lüüakse mingi hetk potilt, kuid vesi seal all ei läinud kahjuks keema minemisele lähedalegi. Ootamatud olukorrad, prohmakaid ja üldine süžee kulgemine, mis oleks pidanud nõrguma mahlasustest, oli küll oma kesisuses asjalikult stabiilne, kuid lõppkokkuvõttes, siiski üksluine ja veidi puine.

Õdede vennatütre ootamatu ühinemine virr-varriga tõi esile omamoodi põneva järsu tõusu, kuna oma tulekuga põhjustas ta teiste tegelaste meisterlikes plaanides kaose, kuid koheselt toimus ka järsk langus, sest pinget ei suudetud pikemaajaliselt üleval hoida. Taolisi tipphetki tuli paar korda veel ette, nii huumoris kui ringi sagimises, mis tänu mõnele eriti andekale fraasile või ettenägematule situatsioonile, laval toimuvale tunduvalt vürtsi lisasid. Siiski, liialt hõredalt leidus taolisi komöödia kullaks nimetatavaid momente -- puudu oli tõesti meeldejäävate kildude järjepidevus. Just viimaste kõrge konsistents aga tagab esiletõusmise teistest miljonitest komöödiatest. Samas, hindan ma seda, et naljad ei olnud üldiselt lamedad või odava fast-food vaimukuste maitsega, vaid suutsid kohati päris leidlike ning teravmeelsetena end esitleda.

Tegelastest tõusid esile enam kaks õde, Angelica ja Theresa, kellede omavaheline dünaamika ning õelikult nokkiv ja koomiliselt ahistav, kuid hooliv, suhe oli etenduse alustalaks. Loomulikult röövis oma karismaatilise olekuga (kaasa arvatud peadpöörama panev hääl ja muljetavaldav pikkus) tüki suuresti aga Anne Paluver, kes oli peajagu teistest üle ja otsekui sulikamba boss ning ainuke, kes ka nutikalt, salakavalalt ning ratsionaalselt suutis mõelda ja kõike juhtis, eriti neid ülejäänud ampelmanne. Mulle üks hetk tõesti tundus, et nüüd ta karjub: "Üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksi rabama!" Kindlasti peab ka mainima kutsut, päris kutsut, kes mööda lava ringi silkas ning aplausi ajal lõpus nii tagasihoidlik oli, et ei julgenud enam lavale oma nina näidata, kuigi publik teda agaralt taas enda ette ootas.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar