Teisipäev, 15. märts 2016

Kino: "000: Idioodist agent" ja "Ole tervitatud, Caesar!"

Tervitus!

Seekord lühiarvustused kinokülastusest!

Pealkiri: 000: Idioodist agent
Originaalpealkiri: The Brothers Grimsby
Režissöör: Louis Leterrier
Näitlejad: Sacha Baron Cohen, Mark Strong, Rebel Wilson, Isla Fisher, Penelope Cruz
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 22 min
Kinodes alates: 11.03.2016
Nähtud: 12.03.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Borat, Brüno ja muud Sacha Baron Coheni üllitised ei ole just huumor minu maitsele, kaugeltki mitte, seega olin veidi skeptiline antud filmi vaadatavuses. Kuna sisu aga tundus piisavalt peibutav, sarnanedes mõnes aspektis mu ühele eelmise aasta lemmikule “Kingsman: Salateenistusele,” siis mõtlesin, et võiks sellele võimalus anda, kes teab, äkki suudab mind üllatada ja seda mitte kategoorias “Issand kui rõve!” Ka ei tundunud uus spioonide ümber keerlev film niivõrd šokeerival ja tülgastaval huumoril põhinev labasus, vaid Mark Strongi kohalolek lubas ka kvaliteetset, või midagi sellelaadset, madinat ning mürglit.

Iseenesest oli ju tegu igati soliidse salaagentide märuli filmiga, seda vaid tingimusel, kui minna kinno niivõrd olematute ootustega, kui mul seda olid. Loomulikult kubises nähtu süžeeaukudest nagu läbilastud saja kuulipilduja poolt, ebakõlasid olid ohtralt ning ebaloogilisus materdas maha ja peksis vaeseomaks vähimagi killu reaalsust. Samas aga, noh, peaasi, et see trill-trall oli lõbus ja kaasahaarav, mis ta ju tegelikult täitsa suutis olla. Eriti lahedad oli stseenid, kus Mark Strongi tegelaskuju madinarohkeid missioone sai jälgida otsekui esimeses isikus, nähes toimuvat nii nagu tema. Kokkuvõttes, kaugeltki ei midagi märkimisväärset, kuid nähtav tramburai ajas oma asja viisakalt ära küll.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Kõige suurem komistuskivi ning õnnestumine oli aga huumor, mis ei suutnud leida just seda õiget tasakaalu nõmeduse ja nutikuse vahel. Kord olles kaldus sinna ja tänna, oli väga väsitav ja tüütu, üks hetk lõginal naerda ja teine hetke, okserefleksi tagasi hoida. Näiteks, Nobby uus naljakas tatoveering 200016 versus rõvedad ja selgelt ülepingutatud seiklused elevandi tagumikus. Üks hetk maitsetu, sunnitud ja meeleheitliku alatooniga, lootuses olla innovatiivne ja naljakas, teisalt aga ajuvaba ja totakas, kuid kaasa naermist igati soodustav ja üllatavalt koomiline. Väikesemaid mahlakaid detaile leidus üle filmi aga küllaldaselt puistetuna, nagu Nobby jooksmas kurikaelade eest ja samal ajal pudelist õlut joomas, kuulikindel autoklaas, Nobby kallistamas venda ja viimane tänu sellele mööda tulistamas, LinkedIn jne. Kuid tihtipeale mattis need erksad momendid enda alla suuremat sorti nõmedused, mis lämmatasid paljuski filmi üldist asjaliku huumori taset.

Mis mulle aga endalegi ootamatult filmi puhul hinge läks ja mis üpris hästi välja kukkus, oli kahe venna südamlik suhe, üksteise taasleidmine ja eriti stseenid nende lapsepõlvest. Viimased olid siiralt tundeküllased ja väga armsad. Samuti rõhuti kindlalt perekonna tähtsusele ning tõsiasi, et Nobby aastakümneid otsis oma väikevenda ning tema tuba samasugusena hoidis (isegi kui enda üheksa last tegid nalja, et aga nemad ei mahu õieti kuskile ära), oli sümpaatne ning võimaldas filmi idiootsuste taustal saada ka mingil määral laksu emotsionaalset rahuldust.

Sacha Baron Cohen on taaskord loonud ühe pooletoobilise tegelaskuju, kes küll nii meeldesööbiv, unikaalselt imposantne või kriipivalt väljapaistev ei ole, kui mõned ta eelmised loomingud. Mulle siiski Nobby, kui tavaline Briti jalgpallihuligaanist valge rämps, sümpatiseeris enam kui need ülejäänud ülepingutatud karikatuurid ja seda just oma õrna sideme pärast reaalsusega (ma ei ole nii naiivne, et uskuda, et taolist inimesi ei eksisteeri, kuid samas, olen ma piisavalt optimist, lootmaks, et taolisi inimesi ei eksisteeri -- paradoksaalne). Nobby oli lihtsameelne ja kaugeltki mitte kirkaim kriit, kuid vaatamata sellele, armastas ta oma pere, kaitses oma naist, kui viimast solvati, ning oli nõus õige asja nimel ennast ohverdama. Plusspunktid ka selle eest, et ta eelistas lopsakat toateenindajat, kelmikale kaunitarile. Mark Strong jäi aga kuidagi jäigaks ja võõraks ning ei sobinud niiväga kokku filmi kontekstiga. Keeruline oli teda Nobby maailmas tõsiseltvõetavana ette kujutada, minevikus, olevikus või tulevikus. Osava salaagendina toimis ta aga hiilgavalt.

Lemmik tsitaat: "Sul õnnestus kolme sekundiga see, mis Voldmortil ei õnnestunud 8 filmiga."



--------------------------------------------------

Pealkiri: Ole tervitatud, Caesar!
Originaalpealkiri: Hail, Caesar!
Režissöör: Ethan Coen, Joel Coen
Näitlejad: Josh Brolin, George Clooney, Scarlett Johansson, Alden Ehrenreich, Channing Tatum, Ralph Fiennes, Tilda Swinton
Žanr: Komöödia
Kestus: 1h 46 min
Kinodes alates: 19.02.2016
Nähtud: 23.02.2016
Minu hinnang: 2.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Järjekordne kriitikud küll ülistavad, kuid publikut leigeks jättev pealtnäha intrigeeriv kergemat sorti humoorikas väärtfilmi sugemetega üllitis. Filmifanaatikud vast õgivad selle aplalt sisse, kuid tavavaatajale võib linateos suhteliselt arusaamatuna tunduda, ilma et tekiks mingigi kontakt nähtuga.

Ma olen veendunud, et olles aastakümnete taguse Hollywoodi palaganiga kursis ja suutes tänu taustainfole tabada filmi nüansse ja lähtelugusid, oleks tegu suurepärase teravalt parodeeriva tagasivaatega kunagisse Hollywoodi hiilgeaega. Vaatajana, kellele enamus seosed, vihjed ning kontekst jääb tumedaks maaks, on üpris keeruline filmi täiel rinnal nautida, sest puhtalt teadmatusest, see ei ole lihtsalt võimalik. Loomulikult on see ka minu süü, et ma ei tunne tausta, kuid minu jaoks ei ole täienisti aktsepteeritav, kui pean külastama pärast kinoseanssi foorumeid, et nähtust rahuldavalt sotti saada – ükskõik mis filmist. Ma ei saanud “Tähtedevahelisest” ka 100% nähes aru, kuid see ei vähendanud kogemuse väärtust ja nauditavust, sest vaatamata teadmislünkadele, suutis film kõik vajalikud seoses muudmoodi luua ning tausta tundmatuse augud kompenseerida seletustega, visuaalsete vahenditega või siis esitada need nii, et ise oli võimalik vastavatele järeldustele tulla. Pean aga tunnistama, et pärast foorumites surfamist võttis “Ole tervitatud, Caesar” hoopis teistsuguse pildi ehk siis palju täisväärtuslikuma ja asjalikuma. Ma sain aru milles point ning kes millist kunagist näitlejat või režisööri matkib ja kuidas. Filmi kvaliteet tõusis mu silmis tunduvalt.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Vaatamata sellele hüppelisele kerkimisele, aga tuli ette liialt palju muid takistavaid, ebaõnnestunud või ebavajalikke detaile, mis ei lasknud sel siiski hiilata. Film oli liialt fragmenteeritud ning need eri tükid ei tahtnud end üksteisega sujuvalt ning sidusalt kohe üldse mitte haakuda. Puudus tuntav kontakt paljude tegelasliinide vahel. Igasugu karaktereid oli hulganisti, kuid enamuste puhul jäi mulle arusaamatuks, miks nad lisatud olid, kuna nad ei panustanud just märkimisväärselt kesksele loojoonele. Viimane oli tegelikult ka suhteliselt õrn pidepunkt ning haihtus ja tõusis jälle esile kaootiliselt. Näiteks, Jonah Hilli tegelaskuju oli ekraanil vaid paar minutit ning, kuigi jah, tema funktsioon oli huvitav, lugedes hiljem, et temataolised tõesti eksisteerisid, ei sulanud etteaste ümbritsevaga piisavalt kokku. Stseen, erinevate religioonide esindajatega, püüdes selgusele jõuda, kas tehtav “Hail, Caesar!” film ka kedagi usuliselt solvata võiks, oli üks meeliköitvamaid ja värvikamaid diskussioone, kuid üldpildis ebavajalik ning takistas loo järjepidevat kulgemist.

Leidus üpris palju ka igavavõitu liialt pikaks veninud stseene, kus keskenduti liialt vana Hollywoodi visuaalse poole ja õhkkonna taasloomisele, mitte stseenide otstarbele täispildis. Samas aga oli ju tegelikult lõbus jälgida igasugu kaasakiskuvaid klassikalisi Hollywoodi tantsunumbreid. Veidi kentsakalt mõjus mulle ka kommunismi teema, olles just hiljuti näinud “Trumbot.” Kahes filmis oli ühest ja samast asjast võetud kategooriliselt erinevad perspektiivid.

Näitlejate rivistu oli muidugi muljetavaldav, kuid ainuke, kellele piisavalt aega pakuti särada ning kes selles aspektis teistele pika puuga ära tegi, oli Alden Ehrenreich, tohutult meeldiva kauboi filmide staari Hobie Doyle'ina, kes topitakse nüüd kõrgklassi elus asetsevasse draamasse. Stseen, kui režisöör püüab teda elegantselt ning ilma tugeva lõunaosariikide aktsendita ühte fraasi hääldama panna, oli heas mõttes halekoomiline. Suurima pettumusega sai maha George Clooney -- puine, mittemidagiütlev ning kergesti ununev.

Lemmik tsitaat: Oma kolmkümmend korda -- "Kui see vaid oleks nii lihtne!"


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar