Neljapäev, 3. märts 2016

Kino: "Päevavalgele"

Tervitus!

Ja veelkord kinost!

Pealkiri: Päevavalgele
Originaalpealkiri: Spotlight
Režissöör: Tom McCarthy
Näitlejad: Mark Ruffalo, Michael Keaton, Rachel McAdams, Liev Schreiber, Stanley Tucci, John Slattery, Billy Crudup
Žanr: Draama, biograafia
Kestus: 2h 08 min
Kinodes alates: 19.02.2016
Nähtud: 20.02.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Nägin tänavuse parima filmi Oscari võitjat juba paar nädalat tagasi, kuid ei saanud veel mahti sellest kirjutada. Nüüd selgus aga, et linateost peeti aasta tipp-teose vääriliseks ning see tekitab minus veidi vastakaid tundeid. Ma ei sea kahtluse alla üldse, kas film on selle tiitli ära teeninud, sest otsus on ju selge, kuid, kas tegu oli siiski pigem teose teemavaliku hindamisega või siis filmi kui terviku, koos tehnilisema poolega, autasustamine. Siinkohal ütleksin seda, et sõnum oli niivõrd massiivse kaaluga, päevakajaline ning šokeeriv, et varjutas filmi kui linateose, mis koosneb eri faktoritest, omavahel kooseksisteerimise harmoonilise tasakaalu vajaduse. Linateos mulle meeldis, seda just oma suurt furoori tekitava sisu ja selle käsitlemise tõttu, kuid kas see on piisav, et seda aasta parimaks nimetada? Vat selles ma ei ole kindel.

Tegemist on tõestisündinud looga ajalehe Boston Globe uurivajakirjanike meeskonnast, kes võtavad ette ränga ning tagasilööke ja isegi võimalikku ühiskonna pahameelt garanteeriva ettevõtmise, tirides päevavalgele siiani tabuteemana salaja eksisteerinud reaalsuse preestritest, kes pilastavad juba aastakümneid lapsi. Siinkohal on neil vastaseks üks maailma võimsaim institutsioon, kes mitte mingil juhul ei soovi räpase saladuse laiaulatuslikku avalikustamist ning eriti tõsiasja, et kirik on teadlik, kuid ignoreerib ja vaikib julmalt maha kõik juhtumid. Kõige jälgim selle juures on fakt, et probleemsed preestrid saadetakse süüdimatult uuesti käiku, teades, ning tihtipeale olles veendunud, et tagajärjeks on järjekordsed pilastamised.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Kahtlemata on antud teema kolossaalne ning emotsionaalselt mõjuvõimas, mis loomu poolest garanteerib ekstreemseid tundeid kõigis vaatajates. Religioon on tänapäeval niigi delikaatne teema, kuid neile, kellede jaoks, näiteks filmis figureerinud katoliiklus, on igapäeva loomulik osa elust, siis on nende jubedate kuritegude valguse kätte tulemine kahtlemata tugev löök, mis on võimalik, et paneb kõikuma lausa inimeste põhimõtete ja uskumuste alustalad. Kõigis toimunust teadlikes, aga toob see esile viha, kättemaksu, uskumatust, teeb nõutuks, painab jõhkralt õiglustunnet ja paneb tundma jõuetust. Need, kes ei suuda selliste teadmiste koormaga leppida, aga vaikivad või ei aktsepteeri neid koletusi, sest kuidas siis on võimalik, et kirik ja selle preestrid, headuse ja lootuse sümbolid, selliseid õudusi toime panevad. Loomulikult olid populaarseimad ohvrid vähem priviligeeritud perede lapsed või muudmoodi omapärased. Peab mainima, et psühholoogilisest vaatevinklist oli tegu intrigeeriva pilguheitega inimeste mõtlemis- ja käitumismaailma, eriti mis puudutab religiooni osa seal. Oleksin väga oodanud, et sellelt poolelt oleks filmis olukorda rohkem analüüsitud, kuid iga asi omal ajal.

Film oli tegelikult tüüpiline Taaveti ja Koljati lugu (iroonia) ning vaatajana hoiad sa pöidlaid, elad kaasa ja palud jumalat (veidi irooniline; isegi kui oled mitteusklik), et õiglus võidutseks. Loomulikult see mingi kraadini ka saab toimuma, kuid tegu on vaid jäämäe tipuga ja see teadmine on kõhedust tekitav. Need numbrid, põhinedes tõenäosusel ja statistikal, mis filmis esile toodi, olid õudust tekitavad. Siinkohal meenus mulle hiljuti nähtud Tšiili film "Klubi," mis oli otsekui proloog või epiloog antud filmile. Nimelt keerles sealne sisu ümber jumalameeste, kes on juba ilged kuriteod toime pannud ning nüüd elavad koos eraldatud "vanadekodus." Kui viimane film mind tõesti endast välja viis ja ülimat vastikust esile kutsus, siis "Päevavalgele" võttis märgatavalt Hollywoodilikuma lähenemise. Kontakt reaalsusega, aga tänu sellele, veidi vähenes ning mind ei puudutanud nähtu nii sügavalt kui "Klubi" seda suutis.

pilt superkinod.ee kodulehelt
See, et sisu tabas märki, on ilmselge, kuid nagu mainitud, et suutnud filmi ülejäänud osad samadesse kõrgustesse küündida. Formaadilt oli see veidi üksluine ning loo kulgemine tugevalt lineaarne, mis tegelikult antud olukorras on sobilik. Linateos oli kohati otsekui dokumentaalfilm, mis tõesti järgibki samm sammult nende ajakirjanike uurimistööd. See võimaldas loole silmapaistvaid realistlikke jooni, kuid samas võis ka veidi mugav ja igav tunduda. Koos muude tehniliste aspektidega, ei olnud siinkohal nähtu just eriti erakordne. Mulle aga meeldis, vast täiesti tahtmatult, tekkinud väike müsteerium, et kes oli ikkagi ajalehe toimetuses süüdi, et šokeeriv uudis juba varem ei avalikustatud.

Näitlejatest on kokku pandud kvaliteetne, hinnatud ning andekas punkt isikuid. Kõik nad laovad lagedale tasemel etteasted. Samas aga ei tõusnud minu jaoks keegi märkimisväärselt esile. See mind aga niiväga norutama ei panegi, sest tegu on grupietteastega ning ühele või teisele liialt fokuseerimine eemaldab tähelepanu käsitletavalt teemalt ning muudab filmi isikukeskseks. Kohati aga võib väita, et sisu lämmatas kõik ülejäänu. Isiklikult sümpatiseerisid mulle Stanely Tucci tegelaskuju ja esitlus ning Liev Schreiber, kes on minu arvates kompotist enim alahinnatum, sest tema tagasihoidlik, kuid lööv kohalolek ning lähenemine rollile, on rohkem tähelepanu ära teeninud.

Nüüd aga küsimus laiale ringile. Miks kandideeris Rachel McAdams parima naiskaasosatäitja Oscarile? Ma siiralt ei saanud aru, millega tema roll selle tunnustuse ära teeninud oli. Mitte, et ta oleks kesise tööga hakkama saanud, vaid selline tavapärane etteaste ei ületa minu silmis Oscari latti. Kas ta valiti sellepärast, et kedagi teist tõesti põhilistest auhinnakorjajatest väärtfilmidest see aasta valida ei olnud? Ma olen segaduses.

Kokkuvõttes: Väga hea film, aga mina talle parima filmi Oscari tiitlit ei annaks.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar