Reede, 18. märts 2016

Teater: "Coriolanus" - National Theater LIVE

Tervitus!

Tagasivaade eelmise aasta London National Theater LIVE novembri ülekandele Coca-Cola Plazas.

Pealkiri: Coriolanus
Originaalpealkiri: Coriolanus
Kestus: 2h 40 min
Millal nähtud: 12.11.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

“Coriolanus” on üks Shakespeare’i vähemtuntud tragöödiaid, mille tegevus on paigutatud Vana-Roomasse ning mille keskmes on edukas Rooma kindral, Caius Marcius, hiljem Coriolanus, kelle tähelendu ja järsku langust antud näidend ka illustreerib.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Vastupidiselt tüki originaalsele keskkonnale, suursugusele ning suurejoonelisele Roomale, on tegevuspaigaks valitud lava aga visuaalselt selle vastand. Grandioossest impeeriumi pealinnast on saanud otsekui mõni geto või kõrvatänav. Seintel on isegi graffiti, mida jooksvalt küll üle värvitakse, et siis taas uued read kritseldada. Lava oli miniatuurne ja kompaktne, kuid saavutas võimatut, sest see tilluke nelinurk mahutas endas üllatavalt kordaläinult niivõrd vägeva ja mahuka maailma. Igat killukest lavast kasutati äärmiselt efektiivselt. Põgus ebakõla loo konteksti ning etenduse asupaiga ühtimisel küll tekkis, sest mõlemad olid oma olemuselt vastandid. Siiski, oli see hämmastav, kui minimaalsete vahenditega saadakse hakkama sedavõrd maksimaalse esitamisega. Samuti on tükk ka tohutult tempokas ja intensiivne ning fookus on tänu sellele pidevalt lool endal ja tegelastel, mis ei lase tähelepanul kõrvale uidata ja märgata ruumi pisisuse ning loo asupaiga mitte ideaalset haakumist.

Samalaadselt üldise pinnaga, olid tegijad ka väga nutikad lava sisulise disainiga ning ajasid läbi väga tagasihoidlikult, väheste ja lihtsate vahenditega. Senati koosistumiseks on laval rida tavalisi toole ning lahingu segaduse ja katsumuste esitamiseks kasutatakse näiteks laest allalastud redeleid. Ka kostüümid olid selgelt modernse stiiliga ning äärmiselt lihtsakoelised ja mittemidagiütlevad. Taaskord mõneti vastand Rooma välisele hiilgusele.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Tegu oli ka märkimisväärselt verise ning realistlikult vägivaldse etendusega, kus Coriolanus vahepeal ikka täitsa punaseks võõbati. Eriti meeldejääv ning kõnekas mehe hindamatust panusest ja ohverdustest sõjategevusse, oli stseen, kus ta laest tuleva veenire all ennast pärast brutaalset lahingut verest puhtaks küürib. Ka tuleb mainida toorest ja halastamatu lõppu, mis pani, veri lendamas, loole šokeeriva ja rasvase punkti, jättes viimase pildi mu meelt kauaks kummitama.

Coriolanus on üpris vastakaid tundeid tekitav tegelane, kellele saab saatuslikuks tema üdini ausus, otsekohesus ning oskamatus teeselda ja olla võlts, eriti teiste poolehoiu võitmisel. Ta ei poe ega lipitse, mis on tegelikult imetlusväärsed omadused, kuid tema suutmatus tunnetada piiri konkreetsuse ja siiruse ning ülbuse ja solvamise vahel, määrab tema saatuse. Ta on uhke, enesekindel ja jäärapäine mees, kelle teod peaksid rääkima tema eest ning, kes on pigem sõjamees kui diplomaat. Veidi selgusetuks on mulle aga tegelasega seoses alati jäänud, et kas ta on liialt naiivne, saamata aru, et oma põlgliku käitumisega rahva suhtes, uuristab ta enda jalgealust või siis on ta liialt peaga pilvedes, põikpäine ning peab ennast puutumatuks, võimaldades tal avalikult ja tagasihoidmata rahvast mõnitada.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Vaatama vaenulikule hoiakule pööbli suhtes, oli tema kõne ning monoloogid sel teemal äärmiselt karismaatilised oma siiruses ja veendumuses. Kuna aga juba “Gladiaatoris” öeldi, et pööbel on heitlik, ning üks hetk nad jumaldavad sind, kui suurt võitjat, ning teisel, aga pöörduvad tuuled ja sind heidetakse pjedestaalilt, siis just see ka juhtus Coriolanusega. Ühelt poolelt, oli ta aga ekstreemse reaktsiooni igati ära teeninud, sest ei suutnud keelt hammaste taga hoida. Õli tulle valas ka laad, kuidas ta üleolevalt, mõnitavalt ja ilmselgelt vastukarva konsuliks saamisel hääli korjas. Eriti koomiline oli sarkastiline toon kombineerituna sunnitud naeratusega hambad irevil. Otse loomulikult ei ole inimesed aga lambad ning said aru, et neid kasutati ära ja seda ka eriti inetul ning alandaval viisil.

Tom Hiddleston, arrogantse peategelasena, oli pealtnäha igati õigustatud valik, kuid nähes tükki, jõudsin järeldusele, et näitleja on loomult liialt sümpaatne ja meeldiv, et 100% mind veenda enda ülimalt üleolevas ning pööblit põlgavas suhtumises. Tema šarmantsus kumas selgelt läbi ning pärssis kõrkust. Ta oleks võinud veidi enam vinti üles keerata, kuid eks see maitse asi ole. Intensiivne, lausa leekides ja pilkuhoidev oli ta etteaste aga kindlasti.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Teistest tegelastest olid määrava tähtsusega Coriolanuse elus tema võimukas ja ambitsioonikas ema. Viimane jumaldab ja samas piitsutab oma poega püüdlema kõrgemale ja kaugemale. Mees teeb lõppkokkuvõttes kõik mida ema soovib ning kohati jääb segaseks, kus läheb piir selle vahel, mida Coriolanus ise tahab ning, mis on ema poolt ihaldatud ja osavalt peale määritud. Samamoodi oli ka mehe allakäigu ühe peamise peatusega: konsuliks kandideerimisega pärast edukat sõjakäiku. Mehe sõnaosav ja ustav sõber Menenius, Mark Gatissi kehastuses, pakkus toimuvasse ka väiksemahulise, kuid tervitava koguse kergust ja huumorit. Coriolanuse naine jäi aga veidi ühedimensioonilisteks, kuigi oma pideva mureliku ja tundeküllase olekuga, suutis Virgilia (Birgitte Hjort Sørensen) igati mu kaasaelamise ja kaastunde võita.

Coriolanuse vaenlastest-kamraadid suhe Tullus Aufidiusega (Hadley Faser), oli pingeline ja plahvatusohtlik. Vahepealne, äkiline ja ootamatu, sõprussuhte sarnane seis, ei vähendanud selle äärmist delikaatsust. Seda kinnitas ka fakt, et kohe, kui tekkis lahkheli oli sõprus sama kiirelt läbi kui algas. Kuigi, võitmatu ja dünaamilise kooslusena, Coriolanus ja Tullus Aufidius, mulle tõesti meeldisid, oli nende koostegutsemine määratud hukule. Lõplikus languses oli oma roll Coriolanuse perel, kes äärmiselt emotsionaalses ning valulikus stseenis anuvad, et mees Rooma säästaks ja selle hävitamisest tagasi pöörduks. Seal kus eelnevalt kunagine sõber, Menenius, läbi kukkus ning külmalt kõrvale lükati, mis oli ootamatult mõjus ning nukker stseen, õnnestus emal, naisel ja pojal mehe meelt muuta. Järeleandmisele järgnes aga kärme ja kompromissitu kohtumõistmine.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar