Pühapäev, 1. november 2015

Teatritunnid NUKUs: Nukuliike tutvustav ekskursioon täiskasvanutele!

NUKU teater on sel hooajal organiseerinud ühe tänuväärse sündmustesarja: Teatritunnid NUKUs. Esimene üritus toimus neljapäeval, 29. oktoobril NUKU muuseumis ja selle raames oli huvilistel võimalus tutvuda erinevate nukuliikidega.

Üritus: Nukuliike tutvustav ekskursioon täiskasvanutele
Koht: NUKU muuseum
Kuupäev: 29. oktoober 2015
Minu hinnang: 5/5

Malvinaga

Kõigepealt alustaks sellest, et mul on hirmus hea meel, et ma otsustasin minna! Väga arendav, huvitav ja lõbus oli ja seda päris mitmetel põhjustel.

Esiteks, kuna ma olen aktiivne teatrihuviline, kes satub erinevate teatrite etendustele vähemalt kaks-kolm-neli korda kuus ja juhtub, et ka tihedamini, siis on mind alati huvitanud teatrite telgitagused ja ka teatriga seonduvad üritused, mis annavad mulle, kui teatris käijale teistsuguse, laiema perspektiivi ja lisateadmisi teatri kohta.

Juss lavastusest "Jussikese seitse sõpra".

Nukuliike tutvustav ekskursioon kindlasti laiendas minu silmaringi nukkude ajaloo, liikide ja nende kasutuse kohta. Siinjuures tahan juba ette tänada NUKU muuseumi juhatajat Maria Uski ja muuseumi juhendajaid Gerli Mägi ja Iti Niinemetsa, kes mitte ainult ei omanud teoreetilisi teadmisi nukkude kohta, vaid omasid ka praktilisi kogemusi küll lavastamise, kunstilise kujundamise kui ka muuseumi ajaloo kohta. Minu arust on vahva, et selline ürituste sari on ette võetud! Igati tänuväärne minu arvates.

Teiseks, õhtusel ajal NUKU muuseumis koos väikese seltskonnaga liikuda on omamoodi müstiline ja põnev. Enamus muuseumikülalised on selleks ajaks juba lahkunud ja mingeid segavaid faktoreid ei ole. Sa saad uudistada ja vaadata ja nukke oma käega katsuda ja proovida. See oli minu arvates ainulaadne kogemus ja väga kihvt. Selline tunne tekkis nagu jalutaksid maagilises maailmas, kus iga hetk ja nukkudele selga pöörates midagi juhtub ja nad võivad ootamatult ellu ärgata.
Killuke "Siluetid muinasjuttudest"

Kolmandaks, me saime kõiki erinevaid tüüpe nukke oma käega katsuda ja järele proovida. Minu jaoks isiklikult jääb siiani arusaamatuks, et sellist pealtnäha lihtsat nukku nagu näiteks on käpiknukk, on suhteliselt raske panna liikuma nii, nagu sa soovid. Ma mõtlesin, et mis see siis ära pole ja eks ma olen ka lapsepõlves käpiknukkudega mänginud, aga panna üks nukk liikuma nii, et seda oleks ka kena ja huvitav vaadata, see nõuab nii sõrmedelt, kui ka kätelt jõudu ja koordinatsiooni. Huvitaval kombel oli mul varrasnuku proovimine ja liikuma saamine palju lihtsam kui käpiknukuga. Kui käpiknukk Buratino pea seisis kenasti püsti, siis tema käed kohe üldse ei tahtnud allapoole liikuda, ikka kippusid koos näppudega ülesse kerkima. Vääna neid näppe, kuidas tahad, no ikka ei tulnud päris hästi välja. Muidugi, ma pole näitleja, veel vähem nukunäitleja, ma olen kõigest teatrikülaline. Ma ei tea mitte midagi nukutehnikatest ega nukkudega mängimisest, aga põnev oli proovida ja mu austus nukunäitlejate suhtes tõusis veelgi. Mitmesajakordseks. Peale viit minutit Malvina ja Buratinoga katsetamist olid minu käed väsinud ja nüüd kujutage endale ette, et te peate laval olema 1-2 tundi nukuga, siis on see minu jaoks nagu tabamata ime!

Mis siis ekskursioonil toimus?
Gerli Mägi, Iti Niinemets, Maria Usk

Nagu te juba arvatavasti olete mu eelnevast jutust aru saanud, siis tegemist oli nukuliike tutvustava ekskursiooniga.

Enne, kui meie väikest gruppi nukkude juurde lasti, istusime muuseumi aatriumis, kus Maria, Iti ja Gerli meile ennast tutvustasid ja tegid sissejuhatuse nukkude maailmasse. Räägiti sellest, kuidas nukud on sümbolid ja kuidas nad võivad sümboliseerida erinevaid juhtumeid, kujundeid, isikuid, omadusi. Nii, nagu lood ja muinasjutudki, jutustavad loo ka nukud. Kui nüüd tagantjärele sellele mõelda, siis nukk ilma inimeseta, ongi ju ainult nukk. Meie käepuudutus ja fantaasia on see, mis annab nukule elu.

Varjunukud Indoneesiast.

Järgmisena jõudsime varjunukkude juurde, mille ajaloost ja tekkest ma ei teadnud varem midagi. Muidugi, oma kujutlusvõimet kasutades saavad ju enamus aru, millest varjunukk võib tekkida. Varjunuku jaoks on vaja valgust ja käsi. Huvitav oli kuulata lugusid sellest, kuidas Türgis ja Indonesias varjunukud tekkisid. Indoneesia päritolu nukke oli võimalik nii näha kui ka katsuda. Üks väga huvitav fakt on see, et Indoneesias võeti enne nuku riputamist ööseks pea maha. Arvatavasti usuti sellesse, et nukul on hing sees ja et ta ise omakeskis tegudele ei asuks, eemaldati tal pea. See sobis imehästi kokku minu mõttega muuseumis ringi liikudes, et vahest tekibki tunne, et nukkudel on hing sees ja kui sa nendele just otsa ei vaata ja neid ei jälgi, siis selja taga ärkavadki ellu. Maagiline, kas pole?  Varjunukke seostati vanasti ka jumalikkusega ja nad olid värvikirevad ja iga värv sümboliseeris midagi. Kummaline iseenesest, sest varjunuku värve ju vaatajale näha pole. Ainult mehi lasti sirmi taha nukke vaatama, naistel oli nukkude vaatamine keelatud, nendel oli ainult õigus nukku varjuna näha.
Buratino klaaskapis.

Eesti nukkude tekkeloost räägiti ka. Mina olin alati arvanud, et meie esimesed nukud olid rätinukud, aga muidugi mainiti eelkõige karjapoiste nukke: tammetõrudest ja kastanitest tehtud nukke, millega mängiti.

Lotte vanaema Muria. (Noorena!)
Enne, kui järgmise nukuliigi juurde jõudsime, tutvusime ka nukuteatri nukkude ajalooga. Esimene teater, kes hakkas nukulavastusi Eestis ametlikult tegema, oli Draamateatri Nukustuudio, mille ühte vanimat nukku - Tiiut - on võimalik ka muuseumieksponaatide hulgast leida. Kes vähegi meie kohalikku nukuajalugu teab, teavad, et me ei saa ei üle ega ümber ka Buratinost, mille mängis kuulsaks Ferdinand Veike. Tema Buratino lood on ka need, millega mina ise olen ülesse kasvanud. Buratinosid on olnud kokku 11 nukku. Küsimuse peale, et miks neid nii palju on olnud, siis on neid nukke küll kaduma läinud, küll varastatud, küll on nad ära kulunud ja ära väsinud. Kohtusime ka Lotte vanaema Muriaga, kes on täpselt Lotte moodi. Või siis oleks õigem öelda, et Lotte on Muria moodi.

Buratino, kelle käed ei kuulanud sõna!
Varrasnukke saime ka ise proovida. Minu väljavalituteks osutusid nagu eespool mainitud käpiknukk Buratino ja varrasnukk Malvina, mõlemad, kui ma ei eksi, lavastusest "Kuldvõtmeke" (2008). Isiklikult läks varrasnuku liikuma saamine lihtsamalt, ehkki loogika kohaselt peaks nagu olema vastupidi. Päris palju nalja sai, itsitamist oli kõvasti ja ega me sealt ruumist nii kergesti liikuma ei saanud!

Imelised lauanukud. Mis lavastusest
 ja kes on kunstnik, ei tea.
Peale seda kohtusime lauanukkudega. Suures õhinas ei pannud ma tähele, millisest lavastusest olid kolm nukku, mis meid laua peal istudes ootasid, aga nad olid imeilusad! Samuti ei tea ma, kes nende nukkude kunstnik on, aga nad olid tõesti detailideni kaunid. Veel ootasid meid laual tillukesed nunnud nukud lavastusest "Värvid" (2006).

Esiplaanil lauanukud
lavastusest "Värvid"
Lauanukkude liikuma panemiseks on vaja rohkem kui ühte näitlejat, neid peab olema vähemalt kaks: üks näitleja hoiab nuku pead ja ühte kätt ja teine näitleja liigutab jalgu. Siin ei pea olema mitte ainult koordinatsiooni, vaid siin tuleb juba mängu sünergia ja koostöö kahe või rohkema näitleja vahel. Olen näinud ka nukulavastusi, kus ühte nukku liigutavad kolm näitlejat, aga meie katsetasime kahekaupa. Ja jälle tuli endale meelde tuletada mõttes: Vasak käsi, parem jalg! Ehk siis, kui üks inimene liigutab joostes või käies nuku paremat kätt, siis teine liigutab vasakut jalga. Jälle, nalja kui palju, sest sa ei pea jälgima mitte ainult nukku, vaid ka teist nukunäitlejat.

Maria Usk tutvustab
kehanukku

Enne marionettnukke tutvusime kehanukuga, mis kinnitatakse (seotakse) näitleja keha ümber. Tegemist on täissuuruses nukuga, kus näitlejast peaaegu, et saabki nukk. Ja siis tulid minu teised suured lemmikud - marionettnukud. Nukk, millega saime ise tegeleda, oli üks väga iseloomukas daam, tegelane lavastusest "Šoti torupillimängija" (2008), millest osa näeb ka "Muuseum ärkab ellu" ürituste raames. Pärast selle kuraasika šotlannast marionetiga tutvumist tahaks seda 25 minutilist tükki muuseumi Õuduste Keldris näha küll! Selle nuku olemuses üksi oli juba niipalju väge, et ta suutis minus huvi äratada nii palju, et nähtavasti võib mind lähitulevikus Õuduste Keldris mingil nädalavahetuse hommikupoolikul seda etendust vaatamas näha.

Šotlanna lavastusest "Šoti torupillimängija".
Minu selle õhtu absoluutne lemmik!

Ehkki meie ekskursioon hakkas lõpule jõudma, siis ega meist keegi nagu ei tahtnudki veel päris ära minna, sest nii põnev oli! Ja mitte ainult nukkude pärast, vaid ka nende teadmiste ja faktide ja lõbusate seikade pärast, mida ekskursiooni ajal jagati.

Lõpetuseks tahaks öelda ühte asja täiskasvanud skeptikutele, kes arvavad, et nukuteater ei sobi kuidagi kokku nende täiskasvanuks olemisega: et kuidas siis minul, täiskasvanud asjalikul töisel inimesel, sobib aega raisata nukkudega mängimisele muuseumis või veel hullem, selle vaatamisele nukuteatris, siis teile on mul öelda ainult üht. Teate sõbrad, käige vähemalt kahel täiskasvanutele mõeldud nukuetendusel ära ja siis räägime edasi! Ja kui teil ka siis mitte mingit emotsiooni ei teki, siis on teiega midagi tõsiselt lahti!

Suur aitäh vahva ürituse eest!

Järgmine üritus sarjas "Teatritunnid täiskasvanutele" toimub juba 26. novembril, mille teemaks on: "Lavastuse valmimise töötuba." Lisainfot saab SIIT.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar