Järgmised muljed PÖFFilt!
Pealkiri: Sa oled ka kole
Originaalpealkiri: You're Ugly Too
Režišöör: Mark Noonan
Riik: Iirimaa
Kestus: 1h 22 min
Programm: Just Film
Millal nähtud: 13.11.2015
Minu hinnang: 3.5/5
 |
| pilt pöff.ee kodulehelt |
Antud filmil oli ohtralt potentsiaali saamaks, halli reaalsust täis taustale vaatamata, humoorikaks ning südamlikuks looks, mille keskmes üksteist vajavad ning teineteisest hoolivad, kuid keeruliste omavaheliste suhetega kimpus, tüdruk ja tema onu. Midagi selles tundekeeli otse sihtivas iseenesest armsas loos, aga ei kõnetanud mind nii efektiivselt kui oleksin eeldanud ja tahtnud.
Algtegijad olid paigas: Will -- sihitu ja oma sisemiste deemonitega võitlev heatahtlik jorss, kes vanglast ajutiselt välja lastud, et hoolitseda oma õetütre eest, sest viimane jäi just ilma emast; Stacey -- poisilik, asjalik ning teiste oma vanustega võrreldes palju täiskasvanulikum isepäine tüdruk; Emilie -- üksluise ja tulevikuta reaalsuse eest salamisi põgeneda sooviv kena välismaalane; Tibor -- viimase abikaasa, kes on ootamatult lahke ja abivalmis toetamaks Willi ja Stacey'd; treileripark -- ala kuhu on kogunenud need, kelledel rohkemaks võimalusi ei ole ning kuhu ühte treilerisse seavad end sisse ka Will ja Stacey.
Detailid olid ka paigas: ootamatu haigus, Willi salapärane vangi sattumise põhjus, tööotsingud, sõltuvused, udune tulevik, uued võimalused, üksteisega leppimine, teiste aktsepteerimine -- voolimisainet oli hulganisti ning seda kõike mitte röökivalt vaid tagasihoidlikult, siiralt ja meeldivalt looga kaasa kulgevalt. Midagi aga kõigi nende faktorite üksteisega koostöös tegutsemisel minu jaoks täienisti ei toiminud. Võib-olla tõsiasi, et film ei suutnud mulle ennast maha müüa kui tervikut, vaid pigem oli tunne, et tegu on põgusa pilguheitega ja vaid ühe seigaga kahe inimese omavahelisest suhterajast, mis jättis mind otsekui pika ninaga, sest ma ei tundud rahulolu minuni jõudnud lahendustest ning puudu jäi rohkemast. Samuti ei olnud viimasel stseenil ja asjade seisul lõplikkuse maitset, pigem tekkis segadus ja arusaamatus, et kas siis kõik eelnev ei tähendanudki midagi, kas lähenemine ja pingutamine oli kui haneselga vesi? Või siis eelistan ma lihtsalt Hollywoodilikumat finaali taolistele filmidele ning antud juhul, loogikast ja faktidel, mitte emotsioonide ajendil, päris elus igati õige otsus, tundus kuidagi kalk ja liialt praktiline. Aga eks see kõik ole maitse asi. Samas aga suudan ma kaine mõistusega austada viimase valiku ebatüüpilist lähenemist ja eraldumist mugavustsoonist.
Filmi pealetükkimatu ja seega sümpaatse tundelisuse juures oli teiseks võluvaks faktoriks sundimatu ja veidi kohmakalt kamraadilik klapp Willi ja Stacey vahel, Aidan Gilleni ja Lauren Kinsella esituses. Mulle meeldis, et nende suhe ei olnud emotsionaalselt ülevoolav ning puudus igasugune üledramatiseerimine. Peaaegu kõike ootamatut, ebaõnnestumisi ning pettumusi võeti vastu suhteliselt rahulikult ja ratsionaalselt ilma liigse ärakeeramiseta. Aidan Gillen oli veenev kui kergesti haavatav ja õigelt teelt eemale kallutatav elus pettunud mees, kes on valmis oma õetütre jaoks samm-sammult, mõnele tagasilöögile vaatamata, ennast muutma. Noor tüdrukust näitlejahakatis Lauren Kinsella on ka mainimist väärt, sest tema esitus oli ootamatult loomulik ja vaevatu ning üldiselt suutis ta luua Stacey's pildi kui asjalikust noorest neiust.
--------------------------------------------------
Pealkiri: Boy 7
Originaalpealkiri: Boy 7
Režišöör: Özgür Yildrim
Riik: Saksamaa
Kestus: 1h 48 min
Programm: Goethe Instituut esitleb: Uus Saksa Film
Millal nähtud: 17.11.2015
Minu hinnang: 3/5
Esiteks, palun jätame "Näljamängud," "Lahkulööja" ja kõik ülejäänud düstoopia taustadega noortefilmid arutlusest välja, kui värskest lisast žanris räägime. See väsitab, et iga kord kui loen arvustust, nagu antud näite põhjal (kõik mis leidsin tõid agaralt paralleele mainitutega), järjekordsest sci-fi elementidega noorteloost, räägib ülevaade rohkem eelnevatest, eriti "Näljamängudest," kui sihtfilmist ise. Kas kui vaadatakse uut romantikafilmi, võrreldakse seda alati esimese kuulsa antud žanri filmiga? Kui tuleb uus õudukas kinno, kas taas räägitakse sellest läbi võrdlusprisma esimese õudukaga kinoekraanil? See ei ole ju nii, seega palun säästame vaatajaid ja lugejaid sellest "Näljamängude" ülistusest, sest "Boy 7" on isemoodi film ning paralleele tuleb alati ette kui neid väga otsida, ükskõik mis filmide ja žanrite vahel. Nii, lõpetan ka nüüd ise teiste noorteromaanide mainimise käesolevas ülevaates. |
| pilt pöff.ee kodulehelt |
Alustame aga sellest, et mina ei nimetaks antud filmi isegi düstoopia žanri kuuluvaks, vaid pigem sci-fi või lihtsalt thriller/põnevuse filmiks. Tegevus ei toimu ju totalitaarses või ebainimlikus diskrimineerivas ühiskonnas, vaid antud maailm on meie tavaline olevik, kus mõnedel on ego kasvanud üle normaalsete mõõtmete ning võimuahnus on nad opakaks ajanud, mis ajendab neid eksperimenteerima teatud isikute peal, viimastele vastu tahtmist, ohtliku tehnoloogiaga. Samas aga ei olnud lugu üdini originaalne ning avastamata maad olid kasinalt, näiteks ei olnud midagi uut kooslus, kuhu kuulusid salapärane kool, oma annete tõttu seadusega pahuksis olev peategelane, mõistatuslik tüdruk, kes tundub, et teab rohkem sellest, mis toimub kui välja näitab, kahtlustäratavad ja ootamatult käituvad täiskasvanud jne. Lugu ei üllata ega šokeeri ning see on ka filmi valupunkt. Liialt palju detaile loo kulgemises on jäetud ka juhuse hooleks ning hulganisti jääb silma ka süžeeauke ning seletamatut. Võib-olla on raamatus, millel film põhineb, paremini kõik faktorid kokku seotud, kuid antud versioonis see ei õnnestunud ja tundunud olevat ka prioriteet.
Hiilgavalt ning märkimisväärselt saadi hakkama aga atmosfääri loomisega ning seda just suurepärase ja erimoodi visuaalsete ning muusikaliste valikute poolest. Viimane tugines suuresti tehnomuusikale ning kohati tundus, et nähtu ja kuuldu ei sobikski nagu kokku aga tegelikult oli kombinatsioon äärmiselt efektiivne loo pinge ja tempo loomisel ning süžee toetamisel. Visuaalselt kasutati ohtralt kaldus kaameravõtteid, mis lisasid nähtule omapära ning eriti tõstaksin esile filmi alguse, kus peategelane tuleb teadvusele segaduses ja hirmununa ning mida vaataja saab kogeda otsekui läbi Sami silmade, tänu kaamera vastavale suunale. Tuleb mainida ka, et film ei ole just noortele vaatajatele, sest ebamugavaid veriseid momente, mis minu pilgu sundisid kõrvale pöörama, tuli omajagu ikka ette.
Näitlejatest tooksin positiivses võtmes esile peategelast, Sami, kehastanud David Krossi, kes vaatamata materjali piirangutele ja klišeedele, suutis piisavalt näitlejameisterlikkust esile tuua, et muljet avaldada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar