Tervitus!
Uuesti teatrist!
Pealkiri: Klaasist loomaaed
Teater: VAT Teater
Kestus: 2h 00 min
Lavastaja: Katariina Unt
Osades: Katariina Unt, Ester Kuntu, Karl Laumets, Risto Vaidla
Esietendus: 28.10.2015
Millal nähtud: 30.10.2015
Minu hinnang: 4/5
Oleks vast aeg oma vigadest õppida ja mitte minna vabatahtlikult vaatama ängistavaid lootusetust, ebaõiglust ja muserdavaid tundeid täis depressiivseid lugusid õnnetustest lõksus hingedest, mille autoriks selle alla üks vaieldamatumaid meistreid näitekirjanduses, Tennessee Williams. Mulle mõjuvad taolised tükid äärmiselt rõhuvalt, kuid ju siis on mus ka õrn masohhisti geen, sest pilet oli taskus vaid minutid pärast etenduse avastamist. Mida muud peale imelise masenduse aga oodata mehelt, kelle sulest muuhulgas valminud veel "Tramm nimega iha," "Suvi ja suits," "Kass tulisel plekk-katusel"? Vitamiinipommi igatahes küll mitte. Samas on nendes lugudes aga ülevoolavas hulgas emotsioone, inimlikkust selle primitiivseimal tasandil ning ilu kogu tükki hõlmavas kurbuses, mis ei jäta kedagi külmaks. Paistab ka, et eestlastele tema näidendid, nagu rusikas silma auku, sobivad, sest näiteks on eelnevalt mainitud kolm lugu hetkel veel või siis viimaste aastate jooksul Eesti teatrite, nagu Endla, Rakvere Teater ja Draamateater, repertuaaris figureerinud. Ju siis kõnetavad autori teosed oma teemade, nende käsitluste või tooniga Eesti publikult ning, kui aus olla, siis see mind väga ei üllata.
Varem suuresti tundmatu, lendas Tennessee Willams tähelepanu keskpunkti just käesoleva näidendiga, mis valmis 1944. Riburadapidi järgmise kümnendi vältel järgnesid ka tema ülejäänud kuulsaimad ja hinnatuimad teosed. Seda esimest aga iseloomustab enim selle seotus autori enda õnnetu lapsepõlvega ning vähemalt kolm neljast tükis ülesastuvast tegelasest omavad tugevaid sidemeid mehe enda perekonnaga. Näidendi pereema Amanda, tütre Laura ja poja Tomi vahele saab võrdusmärgi panna autori ema, õe ja enda vahele. Tegu ei olnud vaid sümboolse ülekandega vaid ka päris elu detailid said tegelastesse sisestatud, näiteks oli autori õde sarnaselt Laurale samuti vaimselt ebaterve. Antud semi-biograafiline lugu võimaldab informatiivselt illustratiivset pilku autori võimalikku igapäevasesse pereellu ja vaadet tema intiimsetele mõtetele, muredele ning põlevale põgenemissoovile.
Tüki keskmes on perekond Wingfield. Pereisa on juba ammu jalga lasknud ning väsinud ja vananev ema, kunagine lõunaosariikide heal järjel perest pärit austajatest sissepiiratud kaunitar, püüab pidevate saatuse tagasilöökide kiuste oma lapsi üles kasvatada ning neile häid elutingimusi võimaldada. Kui poeg Tom, kes neid kõiki üleval peab, töötades vastumeelselt olude sunnil üksluises ja perspektiivitus kaubalaos, veetes ülejäänud ajast nii palju kui võimalik kodust eemal, kuulab pidevalt ema tänitusi ja hoiatusi, et poisist ei saaks joodikut, on naise suurimaks mureks tütar. Viimane on äärmiselt tagasihoidlik, enesessetõmbunud ja avalikkust ning tähelepanu paaniliselt pelgav vaimselt õrn ning väikse füüsilise puudega noor neiu, kellele on kiiremas korras vaja leida abikaasa või ootab naisi ees tume tulevik. Kandidaat isegi ka peatselt leidub...
Kuna tükis astub üles vaid neli karakterit ning tegemist on pigem psühholoogilise draamaga, siis põhirõhk vaatamisel läheb tegelaste lahti mõtestamisele ning motiveerivatest teguritest sotti saamiseks. Kõige silmapaistvam grupist on ema Amanda, kes on ekstreemsete emotsioonidega kord hüsteeriline, hirmuäratav, siis taas võluv, emalik ja toetav ning ootamatult on ta ka teatud olukordades koomiline oma olemuses, käitumises ning jutus. Ta on ainuke tegelane, kes toob trööstitusse loosse huumorit, suuresti traagilist huumorit, kuid siiski, vastutab ta helgete kui ka kõige kurvameelsemate momentide eest. Naine tekitab vastakaid tundeid, sest ühelt poolelt olen sunnitud teda imetlema: üksik ema, kes langenud kõrgelt, püüab abistada oma lastel saavutada parimat, olles allaheitmatu ja järjekindel. Samas teisalt, tema pidevad etteheited Tomile, kes niigi vastutab mõlema eest finantsiliselt ja hoiab pere vee peale, tema eelistus tütrele, kas põhjusel, et viimane lihtsalt vajab rohkem toetust või kuna ema tahab läbi tütre oma imelist noorust taaselustada, ning lõpuks tundubki, et ta samaaegselt armastab ja vihkab oma lapsi, sest pettumus, et viimased ei suudagi vast kunagi naise ootustele ja lootustele vastata, süveneb ning meeleheide kasvab.
Tomi ainus eesmärk tundub olevat põgenemine rõhuva reaalsuse eest, mida soodustavad sagedased külaskäigud kinno ja nende abil unistab ta pidevalt seiklustest. Ta ilmselgelt hoolib oma emast ja õest, kuid emotsionaalselt ning füüsiliselt ei suuda ja taha ta enam neid oma seljal kanda. Laura oli sama õrn ja kergesti purunev nagu tema kollektsioon klaasist loomadest. Samuti oli ta heatahtlik, kaasatundlik ja tohutult vastuvõtlik ümberringsete inimeste tunnetele -- tegemist oli kõige sümpaatsema tegelasega. Õe-venna ja ema saatus on lõpus aga mõneti lahtine, realistlikult vaadates tundub see üsna selge, kuid isiklikult nägin seal võimalusi langemaks nii ühele kui teisele poole. Kuigi sobilik punkt sellele seigale pere elust, tundsin aga ka, et vaatamata asjakohasusele, ei olnud see just selline lõpp mida antud kontekstis näha sooviksin.
Näitlejatest säras loomulikult Katariina Unt karismaatilise ema Amandana ja seda just tänu tegelase silmapaistvale iseloomule ja käitumisele. Ma nägin tema silmist hirmu tuleviku ees, lootusekiiri ja minevikuvarje. Väga tundeküllane etteaste. Ester Kuntu suutis vaevatult minu igasuguse kaastunde ja kaasaelamise ära teenida oma süütult haavatava, hella ja hirmunud pilguga suurtes avarates silmades. Tagasihoidlikult veenev ja tugevaid kaitsmisinstinkte esilekutsuv armas etteaste. Karl Laumets Tomina omas just parajas annuses ükskõiksust ja kannatlikkust ning plahvatavaid tundeid ja võrgus siplemise meeleheidet ning selge oli tema olemusest välja lugeda, et tegelane on kui äärmiselt pingul nöör, mis iga hetk katkeb. Risto Vaidla oli igati veenev sarmikas, gentleman'lik, edasipüüdlik ja abivalmis noormees. Suurepärane päikesepaisteline vaheldus Wingfield'ide pere musta augu mentaliteedile.
Veidi ka lavakujundusest. Toimumispaigaks on Wingfield'ide tagasihoidlik korter ning peale nelja tooli, riidenagi, paari laest põrandani ulatuva nööri ning riidetükkide, ei leidunud laval midagi muud, näiteks söödi ka nähtamatut toitu. Lavakujundus oli äärmiselt minimalistlik ning peegeldas ideaalselt perekonna finants ja psüühilist seisu.
Kokkuvõttes: Muserdav ja julmalt realistlik lugu mahajätmisest, põgenemisest, unistustes elamisest, nende matmisest ning mineviku hiilgeaegade igatsusest. Positiivset lõbusat meelelahutust ei tasu kaugeltki oodata, samas aga positiivset tundelist ja mõtlemapanevat kogemust küll. Taas üks õnnestunud tükk EMTA Lavakunstikooli õpilastega osades.
Uuesti teatrist!
Pealkiri: Klaasist loomaaed
Teater: VAT Teater
Kestus: 2h 00 min
Lavastaja: Katariina Unt
Osades: Katariina Unt, Ester Kuntu, Karl Laumets, Risto Vaidla
Esietendus: 28.10.2015
Millal nähtud: 30.10.2015
Minu hinnang: 4/5
 |
| pilt vatteater. ee kodulehelt |
Oleks vast aeg oma vigadest õppida ja mitte minna vabatahtlikult vaatama ängistavaid lootusetust, ebaõiglust ja muserdavaid tundeid täis depressiivseid lugusid õnnetustest lõksus hingedest, mille autoriks selle alla üks vaieldamatumaid meistreid näitekirjanduses, Tennessee Williams. Mulle mõjuvad taolised tükid äärmiselt rõhuvalt, kuid ju siis on mus ka õrn masohhisti geen, sest pilet oli taskus vaid minutid pärast etenduse avastamist. Mida muud peale imelise masenduse aga oodata mehelt, kelle sulest muuhulgas valminud veel "Tramm nimega iha," "Suvi ja suits," "Kass tulisel plekk-katusel"? Vitamiinipommi igatahes küll mitte. Samas on nendes lugudes aga ülevoolavas hulgas emotsioone, inimlikkust selle primitiivseimal tasandil ning ilu kogu tükki hõlmavas kurbuses, mis ei jäta kedagi külmaks. Paistab ka, et eestlastele tema näidendid, nagu rusikas silma auku, sobivad, sest näiteks on eelnevalt mainitud kolm lugu hetkel veel või siis viimaste aastate jooksul Eesti teatrite, nagu Endla, Rakvere Teater ja Draamateater, repertuaaris figureerinud. Ju siis kõnetavad autori teosed oma teemade, nende käsitluste või tooniga Eesti publikult ning, kui aus olla, siis see mind väga ei üllata.
Varem suuresti tundmatu, lendas Tennessee Willams tähelepanu keskpunkti just käesoleva näidendiga, mis valmis 1944. Riburadapidi järgmise kümnendi vältel järgnesid ka tema ülejäänud kuulsaimad ja hinnatuimad teosed. Seda esimest aga iseloomustab enim selle seotus autori enda õnnetu lapsepõlvega ning vähemalt kolm neljast tükis ülesastuvast tegelasest omavad tugevaid sidemeid mehe enda perekonnaga. Näidendi pereema Amanda, tütre Laura ja poja Tomi vahele saab võrdusmärgi panna autori ema, õe ja enda vahele. Tegu ei olnud vaid sümboolse ülekandega vaid ka päris elu detailid said tegelastesse sisestatud, näiteks oli autori õde sarnaselt Laurale samuti vaimselt ebaterve. Antud semi-biograafiline lugu võimaldab informatiivselt illustratiivset pilku autori võimalikku igapäevasesse pereellu ja vaadet tema intiimsetele mõtetele, muredele ning põlevale põgenemissoovile.
 |
| pilt vatteater. ee kodulehelt - Foto: Siim Vahur |
Kuna tükis astub üles vaid neli karakterit ning tegemist on pigem psühholoogilise draamaga, siis põhirõhk vaatamisel läheb tegelaste lahti mõtestamisele ning motiveerivatest teguritest sotti saamiseks. Kõige silmapaistvam grupist on ema Amanda, kes on ekstreemsete emotsioonidega kord hüsteeriline, hirmuäratav, siis taas võluv, emalik ja toetav ning ootamatult on ta ka teatud olukordades koomiline oma olemuses, käitumises ning jutus. Ta on ainuke tegelane, kes toob trööstitusse loosse huumorit, suuresti traagilist huumorit, kuid siiski, vastutab ta helgete kui ka kõige kurvameelsemate momentide eest. Naine tekitab vastakaid tundeid, sest ühelt poolelt olen sunnitud teda imetlema: üksik ema, kes langenud kõrgelt, püüab abistada oma lastel saavutada parimat, olles allaheitmatu ja järjekindel. Samas teisalt, tema pidevad etteheited Tomile, kes niigi vastutab mõlema eest finantsiliselt ja hoiab pere vee peale, tema eelistus tütrele, kas põhjusel, et viimane lihtsalt vajab rohkem toetust või kuna ema tahab läbi tütre oma imelist noorust taaselustada, ning lõpuks tundubki, et ta samaaegselt armastab ja vihkab oma lapsi, sest pettumus, et viimased ei suudagi vast kunagi naise ootustele ja lootustele vastata, süveneb ning meeleheide kasvab.
 |
| pilt vatteater.ee kodulehelt - Foto: Siim Vahur |
Näitlejatest säras loomulikult Katariina Unt karismaatilise ema Amandana ja seda just tänu tegelase silmapaistvale iseloomule ja käitumisele. Ma nägin tema silmist hirmu tuleviku ees, lootusekiiri ja minevikuvarje. Väga tundeküllane etteaste. Ester Kuntu suutis vaevatult minu igasuguse kaastunde ja kaasaelamise ära teenida oma süütult haavatava, hella ja hirmunud pilguga suurtes avarates silmades. Tagasihoidlikult veenev ja tugevaid kaitsmisinstinkte esilekutsuv armas etteaste. Karl Laumets Tomina omas just parajas annuses ükskõiksust ja kannatlikkust ning plahvatavaid tundeid ja võrgus siplemise meeleheidet ning selge oli tema olemusest välja lugeda, et tegelane on kui äärmiselt pingul nöör, mis iga hetk katkeb. Risto Vaidla oli igati veenev sarmikas, gentleman'lik, edasipüüdlik ja abivalmis noormees. Suurepärane päikesepaisteline vaheldus Wingfield'ide pere musta augu mentaliteedile.
Veidi ka lavakujundusest. Toimumispaigaks on Wingfield'ide tagasihoidlik korter ning peale nelja tooli, riidenagi, paari laest põrandani ulatuva nööri ning riidetükkide, ei leidunud laval midagi muud, näiteks söödi ka nähtamatut toitu. Lavakujundus oli äärmiselt minimalistlik ning peegeldas ideaalselt perekonna finants ja psüühilist seisu.
Kokkuvõttes: Muserdav ja julmalt realistlik lugu mahajätmisest, põgenemisest, unistustes elamisest, nende matmisest ning mineviku hiilgeaegade igatsusest. Positiivset lõbusat meelelahutust ei tasu kaugeltki oodata, samas aga positiivset tundelist ja mõtlemapanevat kogemust küll. Taas üks õnnestunud tükk EMTA Lavakunstikooli õpilastega osades.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar