Esmaspäev, 16. november 2015

Kino: PÖFF 2015 (1) "Veri minu verest" ja "Atomic Falafel"

Tervitus!

Esimesed ülevaated PÖFFilt!

Pealkiri: Veri minu verest
Originaalpealkiri: Sangue del mio sangue
Režišöör: Marco Bellocchio
Riik: Itaalia, Prantsusmaa, Šveits
Kestus: 1h 46 min
Programm: Panoraam
Millal nähtud: 14.11.2015
Minu hinnang: 3/5

pilt pöff.ee kodulehelt

Hoiatus -- mini spoilerid järgnevad!

On filme, mis professionaalsete kinokriitikute arvates on meistriteosed ning filmikunsti tipp -- väidetavalt kuulub sinna ülikõrgesse kategooriasse ka antud linateos. Mind, kui tavapärast kinokülastajat, jätab taoline ülistav hinnang aga mõneti kukalt kratsima. Ilmselgelt ei ole ma piisavalt tasemel, et nähtava hiilgusest sotti saada ning mul ei ole häbi seda tunnistada. Samas aga kas siis antud filmi võiksidki vaatama minna vaid kunstiinimesed ja filmikriitikud ning tavavaatajal ei ole saali asja? Nii resoluutne ma aga ka ei oleks, sest tegu oli omamoodi lummava loominguga.

Filmi formaat jätab originaalse mulje, sest see sisaldab endas otsekui kahte eraldi filmi. Esimese tegevus on paigutatud 17. sajandi Itaaliasse, Bobbiosse, milles asuvasse kloostrisse saabub Federico, kes tuleb uurima venna enesetapuga seotud sündmusi. Traagilise loo võti on õde Benedetta käes, kelle ülestunnistus, et toimis Saatana käsul võrgutamaks Federico vend, kas päästab surnu endalt eluvõtmise andestamatu patu tagajärgedest või siis toob häbi mehe perele ning viib ta hinge põrgusse. Inkvisitsioonile kohaselt, kasutatakse võikaid võtteid naiselt tunnistuse välja pressimiseks. Teine lugu (samade näitlejatega) aga on viidud tänapäeva, samasse Bobbio kloostrisse, mis on nüüd lagunev ja pealtnäha mahajäätud, kuid milles elutseb maailma eest peituda püüdev vampiir -- vereimejast võimsat Draculat ei maksa aga oodata. Tema ning linna rahu aga hakkab segama ametnik, kes agaralt püüab kloostrit maha müüa välismaalasele.

Kuidas need kaks niivõrd erisugust, tooni, sisu, tõsiduse, aja ning tempo poolest, osa aga omavahel ühendatud on? Vat just see jääbki mulle suures osas selgusetuks, kuid väidetavalt just see aspekt teebki filmist värske ja isemoodi üllitise. Originaalne, otse loomulikult, sest taolist suunda ei osanud oodata, kuid kuna seosed jäid siiski liialt nõrgaks või siis minu silma jaoks liialt peidetuks, siis see tõsiasi häiris filmi kulgemist. Ootasin ning jäingi ootama konkreetsemat lüli mineviku ja tuleviku vahel. Loomulikult oli toimumispaik sama, teatud teemad, nagu korruptsioon, võimu kuritarvitamine, petmine (Itaalia maksupettuse ja invaliidsuspensionite pettus oli huvitav valik, kuna lõunamaad on tuntud taoliste riigi tüssamiste poolest), võimsamate isikute omavoli, ei olnud sajandite jooksul muutunud ning kandusid edasi ka filmi tuleviku lukku, kuid siiski jäi midagi enam väljajoonistatut puudu. Samuti olid mõlemad lood üpris umbmäärased, konkreetseid vastuseid ei esitatud ning vaataja peab ise otsused tegema, vastused leidma, seosed looma, sümbolitest aru saama, järeldused looma, ning kuigi see on omamoodi põnev, et keegi sulle midagi lusikaga suhu ei topi, tekitas see ka omajagu frustratsiooni. Mis? Miks nii? Miks naa? Mida? Mis see nüüd tähendas? Kas see tähendas üldse midagi? Mis nüüd siis sai? Ja edasi? Jne. Kui taolised lahtiste otsadega ja vaba interpretatsiooni vajavad linateoses on sinu maiuspala, siis on antud film ideaalne valik!

Pean aga ka tunnistama, et hetkeni kui sain aru, et suuri selgusemomente minule meelepärases vormis ja koguses ei tulegi, oli film ise tegelikult äärmiselt paeluv ja isemoodi võluv. Mulle tekitas ohtralt uudishimu selge arusaama puudumine filmi sisust, milles on iva ja kuhu suundutakse. Ma ei olnud eelnevalt filmi kohta erilist uurimistööd teinud ning olin vaid kiirelt läbi lugenud PÖFFi kodulehel oleva filmi kirjelduse, mis tegelikult ei avalda selle sisust just märkimisväärses koguses infot. See teadmatus aga töötas algselt igati filmi kasuks ning naelutas mu pilgu ekraanile. Teose tempo oli rahulik ja lõõgastav, otsekui müstiline, kuid köitev ning huvisütitav. Ootamatult, ei olnud esimene osa oma õuduses groteskne ja õõvastavalt eemalepeletav, pigem salapärane, kõhe ja isegi hariv ning kummaliselt romantiline. Selle looliini kulminatsioon mõjus aga eriti võimsalt, maagiliselt ja meeldejäävalt. Pole vaja vist lisada, et ajalooline osa filmist, oli kordades etem kui vampiiri ja muude naljameeste lugu. Viimane oli rohkem komöödiasugemetega draama ning eelnev, ajalooline romantikasugemetega õudusfilm.

Viimasena pean välja tooma, et kuigi kulmu kergitama panevaid, koomilisi või lihtsalt imelikke, ootamatuid stseene, käitumist ja reaktsioone oli ohtralt, oli üks kentsakamalt mõjuvamaid detaile inglise keelne pala "Nothing Else Matters," mida paar korda ette tuli ning seda just filmi mineviku olustiku taustaks. Minu jaoks tundus see lugu kontekstiga üldse mitte sobiv. Kuidagi veider oli kuulata inglisekeelset, esmalt just Metallica poolt laulduna kuulsaks saanud, meloodiat itaaliakeelses filmis, 17. sajandil, kloostris, kus toimub tagakiusamine ja piinamine -- kohe üldse ei meeldinud mulle see valik!




-------------------------------------------------------

Pealkiri: Atomic Falafel
Originaalpealkiri: Atomic Falafel
Režišöör: Dror Shaul
Riik: Iisrael, Saksamaa, Uus-Meremaa
Programm: PÖFFi vitamiinilaks
Kestus: 1h 36 min
Millal nähtud: 14.11.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt pöff.ee kodulehelt

Kes oleks võinud arvata, et Iisraeli ja Iraani vahelisest meeletust vaenust inspireerituna võib valmida niivõrd vaimukas, kuid rahusõnumit tugevalt toonitav lõbus absurdikomöödia? Saal oli igatahes välja müüdud ning kohti jäi isegi väheks. Samuti, et konfliktist ja selle algest paremat pilti luua, jutustas selgelt ja arusaadavalt selle taustast sissejuhatuseks ka oma kümme minutit Mart Nutt. Taoline informatiivne põige ajalukku oli igati tervitatav.

Sisust: Iisraeli ja Iraani omavahelisse plaani üksteisele aatomipommid kraesse saata, sekkuvad tahtlikult või tahtmatult falafele müüv megabeib mamma, tema agressiivne, hakkaja ning süütusest lahti saada sooviv teismeline tütar, viimase arvutigeeniusest boyfriend ning totakuste keerisesse sattuv sakslasest mõlema riigi aatomi pommide loomise olukorda kontrolliv rahvusvaheline kompust ametnik. Kui siia lisada ka ports Iisraeli ja Iraani napakaid sõjaväelasi, näiteks sõjahull ("Sõda, jeeeee!!!" karjub ta ja tulistab entusiastlikult automaadist taevasse), vend kellel on olnud juba nii palju operatsioone, et ta pea on signaalijaam ning pidevalt mängib seal raadio, siis on kokkuvõttes kokku klopsitud otsekui pudru ja kapsad, kuid tulemuseks on tohutult maitsev lobi.

Filmi teema põhineb äärmiselt teraval ja plahvatusohtlikul lakkamatul konfliktil kahe riigi vahel, millesse võib kogemata kukkunud tikk lahvatada kustutamatu leegi. Juba ainuüksi idee, et kaks taolises seisus riiki teevad üksteise vahelisest sügavast haavast sõgeda ning tabusid ignoreeriva ja pilava opaka komöödia, tundub uskumatu. Ja seda ta ka tegelikult oli, kuna loomulikult ei läinud kõik ideaalis, sest nagu on võimalik näha filmiga seotud maade nimistust, Iraani seal kahjuks ei esine. Siiski, vaatamata otsese koostöö puudumisele, toimub õilsal ühiseesmärgil kahe riigi tegelaste vahel kamraadilik ühistegevus. Muidugi tuleb sekeldusi ning kulminatsiooni esmajärgus vaadata läbi tugeva huumoriprisma ning reaalne elu ei peegelda antud filmi ilusaid unistusi ja eesmärke, kuid juba see, et taoline film eksisteerib annab lootust helgemale tulevikule...

Pean tunnistama, et tulemus on tunduvamalt vaimukam kui eeldasin. Tungivalt tuletas see mulle meelde kunagist lapsepõlve lemmikut "Ässad 2" (Hot Shots! Part Deux) Charlie Sheeniga, millel oli peaaegu identne toon ja napakas huumorisoon. Kuigi mitte otsene paroodia, nagu viimane, mis pilas mitmeid Hollywoodi filme, siis "Atomic Falafel" on otsekui reaalsuse paroodia, väga kurva tegelikkuse, kuid üllatavalt maailmaparandajalikult heatahtliku ja enesekriitiliselt humoorika maitsega. Filmi oli puistatud ohtralt koomilisi nüansse, milledest said ühe- või korduvad naljad, näiteks, Kurdish worm viirus versioon 1.0, 2.0, 3.0, jne, sakslase allergia, terav toit, tütrepoolne ema kosjasobitamine, juutide ümberlõikus ja isegi delikaatsemad teemad, nagu sakslaste ja juutide keeruline ajalugu, ei olnud liialt püha, et nende üle nalja heita. Kogu selle mitmekihilise totakuse all paistis aga selgelt välja filmi kindlajooneline rahusõnum. Eriti efektne oli see mõte esitatuna räpivormis kena Iraani tüdruku poolt, millele taustatantsijatena ühinevad ka teised. Nagu programm lubab: tõeline vitamiinilaks!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar