Teater: "Surnud hinged" ja "Kes kardab Virginia Woolfi?"

Tervitus!

Seekord lühiülevaated kahest suurepärasest Linnateatri lavastusest, mida nägin juba mõni aeg tagasi, kuid mille mõttemõlgutusi pole jõudnud veel kirja panna.

Pealkiri: Surnud hinged

Teater: Linnateater

Kestus: 2h 40 min

Lavastaja: Hendrik Toompere

Osades: Priit Võigemast, Andres Raag, Rain Simmul, Piret Kalda, Kristjan Üksküla, Anne Reemann, Margus Tabor, Allan Noormets, Kalju Orro, Evelin Võigemast, Elisabet Reinsalu

Esietendus: 15.11.2014

Millal nähtud: 06.02.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Antud etendus kubiseb inimiseloomu tumedast poolest. Esindatud on ahnus, kadedus, saamahimu, enesekesksus, ignorantsus, koonerlus, arulagedus ning hulgaliselt teisi kaugeltki mitte veetlevaid omadusi. Tegu on äärmiselt ausa, otsekohese ning kriitilise vaatega ühiskonnale, mis mitte ainult ei kehtinud teoses esindatud perioodil vaid on igati päevakajane ka nüüdisajal.

Pealtnäha viisakas, asjalik ning meeldiv gentleman liigub mööda provintse ringi ning tal on väga omapärane pakkumine kõigile maaomanikele, kellede territooriumitele kuuluvad ka talupojad: müüa talle kõik hinged, kes eelmisel rahvaloendusel olid veel elus, kuid nüüdseks on siit ilmast lahkunud. Põhjused selliseks pealtnäha ajuvabaks tehinguks jäävad esialgu müsteeriumiks. See on aga üks etendust läbiv küsimus, mis teatud mõttes saab teatrisaalis vastuse, kuid mitte lusikaga otse suhtu toidetuna. Etendus koosneb suures plaanis eraldiseisvatest lookestest, mida omavahel ühendab peategelane Tšitšikov. Tegu on otsekui punktist punkti reisiga, kus igas seigas ollakse vastamisi inimiseloomu eri varjuküljega. Loo struktuur tuletas mulle vägisi meelde lugusid nagu "Jussikese 7 sõpra" või muinasjutte, kus tuleb läbida rida katsumusi enne kui eemärk eespool sillerdab. Kuigi selline formaat lubab üllatusi, pidevat värskust ning põnevuse vähest langust, peab miinusena välja tooma veidi hakitud tervikpildi ning side ühendamaks kõiki neid lugusid oma süsteemi Päikesega (ehk miks on neid hingi vaja) jääb kohati hapraks.

Iga viimne kui tegelane, kes lavale jõudis oli geniaalselt näideldud ning suurepäraselt kokkupandud pakett. Esindades endas ükshaaval kõike, mis ühiskonnas on valesti, oli tegu ilmselgelt karikatuuridega, samas aga suudan ma vaevata sellelaadseid inimesi ka päris elus ette kujutada. Nad ei mõjunud niivõrd ekstreemselt või võltsilt, kui eeldada, ning kuigi mindi ilmselgelt ülevõlli, olid tegelased rohkem koomilised, kuid absurdsed. Samas ei suutnud ma neid täienisti tõsiselt võtta ning nii mõnigi muutus lühikese kokkupuute põhjal omajagu tüütuks või häirivaks. Ringijooksev müügi- või, siinkohal, ostumees, Tšišikov, jättis enim reaalse isiku mulje, vastupidiselt teiste enam ilukirjanduslike tegelaste olemustega. Igatahes, oli tegu nii heas kui halvas võtmes unustamatute karakteritega.

Tahes tahtmata tuli mulle tükki vaadates meelde ajalootund ja seik Eesti ajaloost, kus talupoegi võis osta, müüa ja vahetada. Olles mõisnike lükata ja tõmmata, illustreeris lugu suurepäraselt kuidas talupoeg ja tema hing oli lihtsalt vahend, milleks siis iganes, oma peremeestele. Tükis olid kauplemiste keskpunktis olevad hinged kui anonüümsed asjakesed näiteks otsekui poes müügiletil. Vaatamata oma koomilisele välisele kestale, koosnes sisu otsast lõpuni mädaneva ühiskonna mängudest.

Tegelastest oleks aus esile tuua iga viimsetki ühte, kuid läbi valu pean ikkagi valikut aja kokkuhoiuks kärpima. Loomulikult sai salapäraselt rahutu ja sümpaatselt närvilise etteastega hakkama Priit Võigemast peategelasena. Huvitav oli jälgida karakteri teekonda, esialgu ebakindlast ja veidi kobast suure tahtmise ja salajase eesmärgiga ringirändajast, kelle enesekindlus, pärast iga järgmist tema poolt nutikat kaubale jõudmist, aina kasvab. Samas saadab teda vaataja vaatevinklist vaid üks küsimus: mis on ta tegelik eesmärk? Pean ka mainima, et vestlused tema ja moraalitute, rohkemal või vähemal määral, inimrämpsuga, olid meelelahutuse, sõnaosavuse ja üksteise ületrumpamise tipptase. Kaks tuulepeast enesekeskset ülitibi, Evelin Võigemasti ja Elisabet Reinsalu kehastuses, andsid võimaluse jälgida tolle aja kahe eriti blondi ja omaarust ülevinge chicki mõttevälgatusi. Nende prantsuse keele oskus oli eriti osav (loe: igati puudulik), need belle femmed ja mon dieud kõlasid äärmiselt puiselt ning seega, koomiliselt. Meeldis ka Anne Reemanni "ei taha ja vaja, kuid kui tean, et teine tahab ja asi võib väärtuslik olla, siis ei anna" mesimagus vastik moor. Üks kõrgpunkte oli ka Piret Kalda grandioosse tagumiku ja juhmi ilmega prouana, kellel kohe kindlasti puhus üleval vaid tuul -- kui sedagi. Võiksingi kiidulauluga jätkata, sest näitlejatöö oli antud tükis tõesti fenomenaalne, kuid paragraaf on niigi pikk juba!

Kokkuvõttes: Kuigi loo kulgemisega oli mul mõneti probleeme, tasub antud näidendit juba ainuüksi näitlejatöö pärast vaatama minna ning lisaks antakse võimalus naerda või nutta selle üle, kui põhjavajunud meie ühiskond ikka on. Vahet ei ole, et tegevusaeg ei ole tänapäev, sest tegelikkuses ei ole midagi muutunud.

---------------------------------------------

Pealkiri: Kes kardab Virginia Woolfi?
Teater: Linnateater
Kestus: 3h 45 min
Lavastaja: Mladen Kiselov
Osades: Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Argo Aadli, Kristiina-Hortensia Port (külalisena)
Esietendus: 23.01.2010
Millal nähtud: 2014
Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt

Esiteks pean välja tooma detailset, tõepärast ning asjakohast õhkkonda loovat ja igati teatrikogemust toetavat ning võimendavat etenduse toimumispaika. Puudus lava, puudus konkreetne piir publiku ja tegelaste vahel, puudus klassikaline lavakujundus. Linnateatri kammersaal oli kujundatud nurgast nurgani elutoaks, kogu oma träniga, milles põimusid erinevatesse paikadesse asetatud istekohad publikule ning söögilauad, diivanid, toolid ja muu, mida kasutasid oma tegemistes näitlejad. Kus algas etendus ja kus vaatajaskond, oli kohati nii osavalt peidetud ja piir hägustatud, et minu jaoks oli see kahtlemata esimene taoline ning ühtlasi ka erakordne kogemus. Ma reaalselt tundsin ennast osana näidendist, istumas sealsamas elutoas nagu kolmas külaline ruumis. Äärmiselt autentne!

Tükk on intensiivne, nii sisult, tempolt, rünnakutelt, lahingutelt... näidendi näol on tegu kahe isiku omavahelise sõjaga, mis võimaldab pilgu suletud uste taha ning illustreerib kuidas pealtnäha täitsa tavalised inimesed käituvad pinge või rambivalguse alla panduna ekstreemselt ja pinge eskaleerub kulutulena üle käte kontrollimatuks suurpõlenguks. Kogu etenduse aeg toimub meeletu psühholoogiline ajude peedistamine peategelasest abielupaari Georgei ja Martha vahel, mis näitab kui julmad, ennast ja kõike ümberringset hävitavad võivad olla inimesed, kes tegelikult üksteist kunagi või ikka veel armastavad. Armastus ja viha on aga ühe ja sama mündi erinev külg. Sõnadel on võim ning psühholoogiline vägivald ja tundevalu on vahel ka hullem kui füüsiline. Tükis käib mastaapne ja kõrgema pilotaaži sõnasõda.

Kõige hullem on aga tõsiasi, et lisaks üksteisest mängukannide tegemisele ja üksteisele kaikaid kodaratesse viskamise kõrval, kaasatakse ja põrmustatakse ka kõik teised käeulatusse sattuvad pahaaimamatud, siinkohal siis, noor abielupaar, Nick ja Honey. Viimaseid nakatatakse mürgipisikuga ning vaikselt võetakse üle võõrustajate enese ja teiste hävitajalikud kombed. Külalised tiritakse otsekui konfliktiga mitteseotud naaberriikidena kahe suurriigi omavahelisesse julma sõjakeerisesse. Kogu inetuse valguses on Georgeil ja Marthal aga üllatuslikult funktsioneeriv suhe, või siis on korrektsem öelda, sõltuvussuhe, nad ei saa koos ega ka ilma üksteiseta. Nad ei ole võimelised valust, pettumusest, tüdimusest ja solvumisest tulvil suhtest lihtsalt lahti öelda.

Vaatajana oled sa, tänu ruumilisele lahendusele, justkui sõja keskmes ja kuigi, jääd teatud mõttes selle hävingulainest puutumata, haaratakse ka sind kaasa sellele tundekarusellile. Publiku hulgas olemisel on veel üks märkimisväärne eelis, puudub oht saada niivõrd meeletuid emotsionaalseid kahjustusi nagu kahele rebaseurgu eksinud jänkule osaks sai.

Alkohol ja ülevoolavad ekstreemsed emotsioonid tekitavad erinevate tegelaste poolt jutustatud lugudesse segadust ning panevad kahtlema nende väidetes -- kas öeldud on tõde või manipuleerivad valed, mis väljamõeldud üksteisele ja lähedastele haiget tegemiseks või siis ka enda kaitseks, otsekui loodud kookon. Tõde selgub aga kiht kihi järel ning selle paljastamise kõrval rebitakse alasti ka endid. 

Kokkuvõttes: Julmade inimeste julmad mängud. Neli tegelast ja elutuba. Hiilgav näitlejatöö (Andrus Vaarik ja Epp Eespäev olid fenomenaalsed), tõeline emotsionaalne laadung ning pidev pilvelõhkujakõrgune pinge.