Tervitus!
Vahelduseks ka kinost!
Pealkiri: Veripunane mäetipp
Originaalpealkiri: Crimson Peak
Režišöör: Guillermo del Toro
Kestus: 1h 59 min
Näitlejad: Tom Hiddleston, Mia Wasikowska, Jessica Chastain, Charlie Hunnam
Žanr: Õudus, romantika
Kinodes alates: 16.10.2015
Nähtud: 17.10.2015
Minu hinnang: 3/5
Omal ajal ülikoolis kirjanduse kursustel sai põhjalikult arutletud ja lahti harutatud gooti romantika romaane žanri rohkem või vähem väljapaistvate näidete põhjal nagu "Jane Eyre," Angela Carteri lühilugu "Verine kamber," mis on tõlgendus muinasjutust "Sinihabe," ning ka žanrist inspiratsiooni saanud film "Klaver" (The Piano, 1993). Mäletan, et kribasin kokku isegi pika essee antud sub-žanri kohta. Kuna kinolinale jõuab taolisi tõupuhtaid filme üliharva, siis loomulikult olin huvitatud meelde tuletamast aegu Bakalaureuse kraadi klassiruumis. Lisaks rääkis selle linateose kasuks potentsiaalirikas näitlejaskond, lubadus olla visuaalselt hiilgav ning, arvestades seda, et režišööri varasem üllitis "Paani labürint" (2006) on üks kaunimaid, muljetavaldavamaid ning meeldejäävamaid linateoseid mida ma eal näinud, külvas antud film lootust, et valmis on tehtud midagi märkimisväärset. Mis aga kipub juhtuma kui ennast õhinast üles keerata? Kõrge kukkumine teeb haiget.
Esimese asjana tuleb märkida, et minu visuaalsele küljele pandud ootused said täidetud ja enamgi veel. Kogu film, väiksemast detailist kuni üldise pildini, nägi hingematvalt ilus välja. Stiilne, groteskselt ja kõhedalt kaunis, värvikas, detailirohke ning puhas kunst. Kostüümid olid elegantsed, ajakohased ja ekstravagantsed. Värvide valik ja valgustus oli geniaalselt kokkupandud ning värvikombinatsioonid nagu valge ja punane oma kontrastis olid äärmiselt efektiivsed -- valge lumi ja punane savimuda, filmi postril nähtav valge kleit ja punane riietus seljas kahel vastanduval naisel -- üks noor, süütu ja ingellik, teine salapärane, ohtlik ja ettearvamatu. Kõige krooniks oli mõisamaja veripunasel mäetipul, mis tõepooltest, nagu filmi reklaamlaused lubasid, elas, hingas ja mäletas. See vanaaegne, lagunev maja oli võrratult ehtne, suursugune, kurjakuulutav ning, alustades selle kõhedatest keldritest kuni kulunud katuseni, leidus seal müstilisust, ohtu kui ka lunastust. Mulle tekitas see mõtteid, et just selline, kui viies tagasi oma hiilgeaegadesse, Sinihabeme loss just välja nägigi.
Tahes tahtmata tõmbasin oma peas paralleele antud loo üldise kondikava ning Sinihabeme muinasjutu vahel. Tänu sellele ning loogilisele mõtlemisele, ei võimaldanud antud lugu mulle eriti üllatusi. Ma ei tahaks hakata niiväga teiste filmikogemust rikkuma, kuid loo nüansid, tegelaste eesmärgid, saatused ja omavahelised suhted on väga lihtsalt tuletatavad. Siia on ka koer maetud, sest filmi kõige märkimisväärsemaks komistuskiviks oli selle sisu. Visuaalselt imeliselt hunnitu, oli tegu otsekui uhke kommikarbiga, mille seest leidus vaid paar tavalist marmelaadikommi. Sisu jäi hõredaks, üllatusvabaks ja ei suutnud ennast vinnata samale tasandile välimuse ja ootustega. Samuti lisati filmi igasugu põnevaid detaile ning looniite, mis edasiarendamisel, oleksid andnud kihte ja põnevust, kuid potentsiaal jäi kompamata. Ainuüksi hoone ise oli niivõrd intrigeeriv ning ajaloost pungil, kuid jäi kohati vaid iluasjakeseks. Näiteks oli mõisakeldrites leiduv äärmiselt huvitav, kuid sealset kasutati vaid põgusalt millegi muu vahendamiseks. Ka filmi kulminatsioon jäi nõrgaks, pinge oli kõrgustesse krutitud, kuid lõpuks oli õhupall juba nii tühjaks jooksnud, et sealt kostus vaid vaikne susin. Väeti lõpp -- ilus oma koledas kauniduses, kuid hädine.
Eeldasin filmist suuremal hulgal üleloomulikke elemente ning vastavat kummitusmaja õhkkonda, kuid tegelikkuses jäi antud aspekt suhteliselt pealiskaudseks ja harvaks. Tegelikkuses jättis teos rohkem ajaloolise slasheri ja õudus-thrilleri mulje. Ma isegi niiväga selle muutuse üle ei vingu, sest kontekstis see toimis ning nii palju kui paranormaalsust esines, siis need seigad olid väga mõjusad ja hirmujudinaid tekitavad. Peitsin end pidevalt oma salli taha.
Näitlejaskonnas saavad kiita naised ning laita mehed. Jessica Chastain Lucille'ina oli hiilgav Tom Hiddlestoni kõheda õena. Kalk, julm, hirmuäratav ja segane -- need pilgud, kehakeel ja ootamatud emotsioonipursked -- milline suurepärane vaoshoitus koos sees pulbitseva viha ja tundemölluga! Mia Wasikowska Edithina oli agar, avatud ja tüdrukulik -- ideaalne vastand Jessica Chastaini karakterile. Samas aga ärritas mind omajagu ka tema liigne naiivsus, kärme armumine, vähene küsimuste esitamine kahtlaste asjaolude korral ning pime usaldus. Teisalt aga on gooti romaanides olevad naiskangelased tihtipeale veel hullemad.
Mehed jäid lahjaks. Charlie Hunnam on küll paipoisilikult nägus, kuid ta oli otsekui tüüpiline vahend ja igav üldine kangelane lisatud lihtsalt selleks, et päästa neiu koletise küüsist. Tom Hiddleston sai hakkama kõige valusam pettumusega. Jah, teoorias oli ta ideaalne salapärase ja kütkestava hurmuri kehastamiseks ning tõestusmaterjal, et ta suudab suurepäraselt antikangelasi ja kurjameid mängida on olemas Loki näol. Siiski, jäi temas puudu domineerivust, metsikust, isekust, halba ennetavat ning võimukat käitumist, et edukalt kehastada gooti romaani kaheldava kuulsusega võrgutajat. Ta oli liialt haavatav ning kuigi teatud kraadini tänu sellele sümpaatne, ootasin ma midagi robustsemat.
Kokkuvõttes: Igatpidi õilsatel eesmärkidel ja õigete komponentidega loodud film, kuid kui keskenduda liialt välisele jääb kesta sisu hõredaks. Samas aga soovitan seda vaadata kasvõi ainult selle muljetavaldava pakendi pärast.
Vahelduseks ka kinost!
Pealkiri: Veripunane mäetipp
Originaalpealkiri: Crimson Peak
Režišöör: Guillermo del Toro
Kestus: 1h 59 min
Näitlejad: Tom Hiddleston, Mia Wasikowska, Jessica Chastain, Charlie Hunnam
Žanr: Õudus, romantika
Kinodes alates: 16.10.2015
Nähtud: 17.10.2015
Minu hinnang: 3/5
 |
| pilt solariskino.ee kodulehelt |
Esimese asjana tuleb märkida, et minu visuaalsele küljele pandud ootused said täidetud ja enamgi veel. Kogu film, väiksemast detailist kuni üldise pildini, nägi hingematvalt ilus välja. Stiilne, groteskselt ja kõhedalt kaunis, värvikas, detailirohke ning puhas kunst. Kostüümid olid elegantsed, ajakohased ja ekstravagantsed. Värvide valik ja valgustus oli geniaalselt kokkupandud ning värvikombinatsioonid nagu valge ja punane oma kontrastis olid äärmiselt efektiivsed -- valge lumi ja punane savimuda, filmi postril nähtav valge kleit ja punane riietus seljas kahel vastanduval naisel -- üks noor, süütu ja ingellik, teine salapärane, ohtlik ja ettearvamatu. Kõige krooniks oli mõisamaja veripunasel mäetipul, mis tõepooltest, nagu filmi reklaamlaused lubasid, elas, hingas ja mäletas. See vanaaegne, lagunev maja oli võrratult ehtne, suursugune, kurjakuulutav ning, alustades selle kõhedatest keldritest kuni kulunud katuseni, leidus seal müstilisust, ohtu kui ka lunastust. Mulle tekitas see mõtteid, et just selline, kui viies tagasi oma hiilgeaegadesse, Sinihabeme loss just välja nägigi.
Tahes tahtmata tõmbasin oma peas paralleele antud loo üldise kondikava ning Sinihabeme muinasjutu vahel. Tänu sellele ning loogilisele mõtlemisele, ei võimaldanud antud lugu mulle eriti üllatusi. Ma ei tahaks hakata niiväga teiste filmikogemust rikkuma, kuid loo nüansid, tegelaste eesmärgid, saatused ja omavahelised suhted on väga lihtsalt tuletatavad. Siia on ka koer maetud, sest filmi kõige märkimisväärsemaks komistuskiviks oli selle sisu. Visuaalselt imeliselt hunnitu, oli tegu otsekui uhke kommikarbiga, mille seest leidus vaid paar tavalist marmelaadikommi. Sisu jäi hõredaks, üllatusvabaks ja ei suutnud ennast vinnata samale tasandile välimuse ja ootustega. Samuti lisati filmi igasugu põnevaid detaile ning looniite, mis edasiarendamisel, oleksid andnud kihte ja põnevust, kuid potentsiaal jäi kompamata. Ainuüksi hoone ise oli niivõrd intrigeeriv ning ajaloost pungil, kuid jäi kohati vaid iluasjakeseks. Näiteks oli mõisakeldrites leiduv äärmiselt huvitav, kuid sealset kasutati vaid põgusalt millegi muu vahendamiseks. Ka filmi kulminatsioon jäi nõrgaks, pinge oli kõrgustesse krutitud, kuid lõpuks oli õhupall juba nii tühjaks jooksnud, et sealt kostus vaid vaikne susin. Väeti lõpp -- ilus oma koledas kauniduses, kuid hädine.
Eeldasin filmist suuremal hulgal üleloomulikke elemente ning vastavat kummitusmaja õhkkonda, kuid tegelikkuses jäi antud aspekt suhteliselt pealiskaudseks ja harvaks. Tegelikkuses jättis teos rohkem ajaloolise slasheri ja õudus-thrilleri mulje. Ma isegi niiväga selle muutuse üle ei vingu, sest kontekstis see toimis ning nii palju kui paranormaalsust esines, siis need seigad olid väga mõjusad ja hirmujudinaid tekitavad. Peitsin end pidevalt oma salli taha.
Näitlejaskonnas saavad kiita naised ning laita mehed. Jessica Chastain Lucille'ina oli hiilgav Tom Hiddlestoni kõheda õena. Kalk, julm, hirmuäratav ja segane -- need pilgud, kehakeel ja ootamatud emotsioonipursked -- milline suurepärane vaoshoitus koos sees pulbitseva viha ja tundemölluga! Mia Wasikowska Edithina oli agar, avatud ja tüdrukulik -- ideaalne vastand Jessica Chastaini karakterile. Samas aga ärritas mind omajagu ka tema liigne naiivsus, kärme armumine, vähene küsimuste esitamine kahtlaste asjaolude korral ning pime usaldus. Teisalt aga on gooti romaanides olevad naiskangelased tihtipeale veel hullemad.
Mehed jäid lahjaks. Charlie Hunnam on küll paipoisilikult nägus, kuid ta oli otsekui tüüpiline vahend ja igav üldine kangelane lisatud lihtsalt selleks, et päästa neiu koletise küüsist. Tom Hiddleston sai hakkama kõige valusam pettumusega. Jah, teoorias oli ta ideaalne salapärase ja kütkestava hurmuri kehastamiseks ning tõestusmaterjal, et ta suudab suurepäraselt antikangelasi ja kurjameid mängida on olemas Loki näol. Siiski, jäi temas puudu domineerivust, metsikust, isekust, halba ennetavat ning võimukat käitumist, et edukalt kehastada gooti romaani kaheldava kuulsusega võrgutajat. Ta oli liialt haavatav ning kuigi teatud kraadini tänu sellele sümpaatne, ootasin ma midagi robustsemat.
Kokkuvõttes: Igatpidi õilsatel eesmärkidel ja õigete komponentidega loodud film, kuid kui keskenduda liialt välisele jääb kesta sisu hõredaks. Samas aga soovitan seda vaadata kasvõi ainult selle muljetavaldava pakendi pärast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar