Pühapäev, 15. veebruar 2015

Kino: "Viiskümmend halli varjundit" - topeltarvustus!

Tervitus!

"Viiskümmend halli varjundit" triloogia jaotab üldjuhul lugejad kahte leeri: on need, kes on hardcore  fanaatikud, kes armastavad seda triloogiat tuliselt ja andunult ja kelle hari läheb punaseks niipea, kui keegi midagi halba selle raamatuseeria kohta ütleb ja on need, kes juba põhimõtteliselt seda ei loe, kes siis usulistel põhjustel, kes seksistseenide tõttu ja kes puhtalt selle tõttu, et tegemist on miljoneid müünud menukiga ja kes seetõttu, et ilma raamatuid lugemata peavad nad BDSM žanri kui sellist vägivallatsemiseks ja ärakasutamiseks ja ahistamiseks.

Nii mina kui ka Liis on nende kahe leeri vahepeal. Raamatud olid keskpärased. Minu arvates olid nii süžee- kui ka tegelaskujude areng nõrk ja osa tekstist - kangelanna Ana sisemonoloogidest räägin - lausa jaburad. Mis puutub seksistseenidesse ja erootikasse, siis minu arvates kirjutas autor need päris hästi. Muidugi, kui me räägime triloogia turustamisest, siis see on olnud minu arvates geniaalne! E.L. James tegi midagi, millega ükski kaasaegne autor ei olnud veel hakkama saanud: ta tõi erootika massideni ja selles suhtes tuleb talle au anda. Samuti rajas ta tee paljudele teistele indie autoritele, kes erootikat kirjutavad.

Tänaseks on "Viiskümmend halli varjundit" maailma üks müüdumaid kaubaartikleid ja frantsiis. Edukus tõi kaasa ka filmilepingu ja me käisime Liisiga filmi esilinastusel. 

Aga nüüd filmist!

Pealkiri: Viiskümmend halli varjundit
Originaalpealkiri: Fifty Shades of Grey
Režišsöör: Sam Taylor-Johnson
Näitlejad: Dakota Johnson, Jamie Dornan, Eloise Mumford, Luke Grimes, Marcia Gay Harden
Kestus: 2h 5 min
Žanr: Romantika, draama
Kinodes alates: 13.02.2015
Nähtud: 12.02.2015

Liisi hinnang: 3.5/5
Inga hinnang: 3.5/5


Raamat versus film

Inga: Alustaks lõpust: mulle meeldis film märksa rohkem kui raamat! Selle põhjuseks on päris mitu asjaolu. 

Esiteks oli filmi stsenaarium kirjutatud suhteliselt sarnaselt võrreldes algversiooniga ja samas oli filmist välja jäetud mõningad stseenid, mis ei oleks kinolinale sobilikud nähtavasti olnudki. Teiseks suureks plussiks oli filmis kasutatud huumorimeel, mis tõi suhteliselt tõsistesse teemadesse palju kergust juurde ja ma pean tunnistama, et ma naersin ja itsitasin päris palju just filmis kasutatud dialoogide tõttu. Kolmandaks ja  minu jaoks nähtavasti kõige tähtsamaks asjaoluks filmi puhul oli see, et Ana oli filmis ääretult sümpaatne tänu Dakota Johnsonile ja õnneks ei kasutuatud filmis Ana raamatus olevaid sisemonolooge. 

Ma arvan, et minu hinnnagut filmile mõjutas väga tugevalt ka asjaolu, et ma ei ole Viiskümmend halli varjundit triloogia suurim fänn ja ma ei oodanud filmilt eriti palju. Samas olin ma väga põnevil ja täis uudishimu, et kuidas on raamatu erootiline ja veider sisu toodud kinolinale. Sügavat sisu ei ole mõtet filmist otsima minna!

Liis: Pole mõtet endale midagi ette kujutada ja eeldada, et sel filmil on mingigi asjalik või originaalne sisu või, et film on kõike muud kui veidi kõrgema vanusereitinguga, rohkete seksistseenide ja hulgaliselt paljast ihu näitava tavalise ja äärmiselt klišeeliku armastusfilmiga. Kui peast visata kõik ootused, millele antud film ei saagi ja ei ole loodudki vastama, siis on tegu ju igati kiiduväärt tulemusega, seda eriti kui võrrelda filmi raamatuga, sest minumeelest ülekanne paberilt ekraanile oli enamgi kui õnnestunud. Selline tulemus oli mulle ootamatu, kuid ääretult positiivne üllatus, kuna läksin kinno hunniku eelarvamustega!

Raamatu vigasid ja puudusi teavad vast kõik ning mul on vaid hea meel, et mitmed neist eriti närve söövatest jäid filmist välja. Näiteks, ma oleks vist kinouksest välja marssinud kui oleks kordagi mainitud Ana “sisemist jumalannat.” Samas aga just need väikesed pärlid ja omapärasused, mis raamatule värvi ja särtsu andsid, saadi edukalt filmi lisatud, siinkohal mõtlen ma näiteks õrritavaid ja humoorikaid maili vestlusi Ana ja Christiani vahel.

Tegelased

Inga: Mulle väga meeldis, kuidas filmis oli Anat kujutatud: siirana, natuke naiivsena, rõõmsameelsena, elutervena. Mulle meeldis, kuidas ta pakkus Christianile vastumängu ja tasakaalu ja ei lasknud ennast kasutada uksematina. Ta oli raamatuga võrreldes märksa iseseisvam ja tugevam ja see tegi ta sümpaatseks ja huvitavaks. Ma arvan, et siin on väga palju ka filmi lavastaja Sam Taylor-Johnsoni mõju ja käekirja. Ja jumalt tänatud selle eest!
Ma pean tunnistama, et ma olin hämmingus, kui anti teada, kes hakkab Anat filmis mängima. Dakota Johnson tundus minu jaoks isiklikult veider valik. Film tõestas vastupidist. Dakota Johnson oli selle filmi kõige tugevam ja veenvam näitleja, kes tõi Anasse märksa rohkem kui ma oleks eeldanud.

Liis: Kõige suurema üllatuse valmistas mulle Dakota Johnson Anana. Olgem ausad, raamatu Ana ei ole just kõige kirkam kriit karbis ja ta on suhteliselt igav. Filmi Ana oli aga armas, meeldivalt tagasihoidlik, üllatuslikult meelekindel ja tubli Christiani vastu võitlemises ja väga sümpaatne. Kui näitleja suudab, niivõrd mittemidagiütleva tegelase teha vastuvõetavaks, siis on siin alust eeldada, et valitud on õige isik tegelast kehastama, vaatamata sellele, et fännid vingusid ja kaeblesid, et tehtud on kohutav otsus. Dakota Johnson on ilus naine, kelle välimusel on minu arvates omapärasust ning, vaatamata sellele, et tema rindasid tõesti näidati juba söögi alla ja söögi peale filmis, siis võib väita, et tegemist oli filmi tippsooritusega.

Inga: Ma olen väga suur Charlie Hunnami talendi austaja ja Jamie Dornani nimi ei öelnud mulle enne filmi tegemist mitte midagi. Teades, millised ootused olid fännide poolt Christian Grey osatäitjale, siis sai Jamie Dornan kenasti hakkama. Ainuke asi, mille üle kurta oli tema karismaatilisus või õigemini selle puudmine, aga selle kompenseeris tema ja Dakota Johnsoni vaheline keemia. Nende armusuhe ja ka seksistseenid olid veenvad ja kirglikud. Lõppkokkuvõttes jäin Dornani esitlusega rahule.

Liis: Samuti hulganisti protesti ja tagasilööke sai ka Jamie Dornan kui avaldati, et tema on viimasel minutil alt hüpanud Charlie Hunnami asendaja. Ka siinkohal oli pahameel põhjendamatu, sest ponnistus jäi paarilise alla, kuid siiski oli tulemus igati aktsepteeritav ja ületas mu ootused. Minu vähene entusiasm võib olla tingitud sellest, et kuigi on kahtlemata tegu väga kena ja seksika mehega, siis mind jätab ta külmaks ning kui Christiani tegelaskuju kaotab oma magneetilise külgetõmbe, siis on ta ju vaid tüüpiline probleemse minevikuga nägus ja rikas mees.

Mainimata ei saa jätta ka tõsiasja, et kui Dakota ja Jamie vahel poleks väiksematki kübekest keemiat, siis oleks film juba eos läbikukkunud. Juhtus aga nii, et nende selgelt tuntav külgetõmme ja klapp hoidis kogu filmi ülevalpool veepiiri ning ma olin taaskord üllatunud, kui hästi ja usutavalt nad koos tundusid ja üldisel kui loomulik nende koostöö näis.

Seksistseenid ja BDSM

Inga: Seks ja BDSM on põhjused, miks nii raamatuid kui ka filmi peetakse küll kõmuliseks ja sensatsiooniliseks ja need on põhjuseks ka lugejate/vaatajate kahte leeri jaotumisel. Film oli tõepoolest erootiline, aga BDSM teema oli märksa pehmemalt näidatud, kui see tegelikkuses olla võiks. Põhjuseks on siin kindlasti, et saaks määrata filmi vanusepiirangut ja et seda üldse kinolinale tuua saaks. Eks raamatki annab ju kõigest sissejuhatuse SM teemale ja ei käsitle SM teemat sügavuti. Kuna süžee on üles ehitatud sellele, et Ana keeldub olemast massohist ja allaheitilik osapool, siis see iseenesest välistab filmis BDSMi sügavutti minemise ja käsitleb seda pealiskaudselt.

Seksistseenid olid filmitud visuaalselt ilusalt ja maitsekalt. Ana ja Christiani keemia ja kirg tulid kahtlemata esile ja lavastaja oli seksisstseerid kaunisse koreograafiasse seadnud. Seksi oli filmis parasjagu palju ja õnneks oli seda tehtud stiilselt.Kriitikud, kes filmi pornograafiaks kutsuvad, ei ole  nähtavasti ise kunagi ühtegi pornograafilist filmi näinud, sest pornost oli asi ikka väga kaugel. Ka esitatud erootika oli ikkagi eelkõige pehmem erootika vorm, kus ei olnud ei lähivaateid ega ka graafilist seksi. Kõik oli väga maitsekas ja kombekas.

Liis: Kõige rohkem huvitas mind ja kannatamatult ootasin, et kuidas nad ikkagi seksistseenid, mis moodustavad lõviosa raamatust ja mille ümber kogu tants keerleb, ikkagi kinolinale toovad. Kas minnakse libedale teele ning tulemus on labane ja sunnitud või luuakse maitsekas ning sensuaalne versioon. Viimane osutus reaalsuseks ning isegi kardetud punase ruumi stseenid ei olnud piinlikud ega ülepingutatud vaid stiilselt filmitud ja esitatud ning (olematu) loo kulgemisega väga hästi kokkusobivad. Midagi väga šokeerivat aga ei olnud ning isegi sadomaso elemendid jäid suhteliselt tagasihoidlikuks. Põhiliselt näidati kuidas Christian taas Ana kuskile lähimale pinnale sellili lükkas, natuke siit ja sealt krabistas ja asja kallale asus. Kokkuvõttes jäin ma rahule ning raamat tõlgendati ekraanile selles osas nii tasakaalukalt kui intensiivselt.

Lavastus, visuaalsus ja muusika

Inga: Minu arvates lahendas lavastaja Sam Taylor-Johnson etteantud stsenaariumi raames filmi imeliselt! Ma olen tema eelnevaid töid vaadanud ja tegemist on suurepärase režissööri ja lavastajaga. Hea meel on mul ka selle üle, et antud teose lavastajaks on naine, sest eelkõige on ikkagi tegemist teosega mis on loodud naiselt naistele. Ma arvan, et tänu temale ja näitlejate heale valikule ongi kokkuvõttes tegemist hea filmiga. Filmi visuaalset külge tahaks ainult kiita! Mulle väga meeldis, kuidas olid filmitud ja lavastatud lennustseenid filmis, mis tekitasid erakordse vabaduse tunde ja kuidas oli filmitud Grey kontoris ja korteris toimuvad stseenid, kus ka linnavaadetele anti kauneid hetki. Lemmikstseeniks oli filmis koht, kus Ana ja Christian pidasid läbirääkimisi lepingu üle. See oli seksuaalset pinget täis stseen, kus oli nii küllaldaselt peent huumorit kui ka särtsu. 

Tihtilugu võetakse filmimuusikat iseenesestmõistetavalt mõtlemata, mis muusikapalaga mingis stseenis just tegemist on, aga selles filmis oli muusika erakordselt hästi sobitatud ekraanil toimuvaga. Kinno minnes pange tähele, mis lüürikaga ja lauludega tegemist on. See ei tükkinud liigselt esile, aga oli nagu rusikas silmaauku. Väga hästi kokkupandud muusika!

Liis: Filmi visuaalne ja tehniline külg olid Dakota Johnsoni etteaste järel teisel kohal aspektidest, mis mulle väga meeldisid ning milledega oldi suurepäraselt hakkama saadud. Esiteks, oli muusika valik sobilik, tänapäevalik ja toetas ning võimendas stseene ja esilekutsutud emotsioone. Teiseks, on märkimist väärt filmi üldine pilt, sümboolselt pealkirjaga oli nähtu hallikates toonides ja kogu pilt oli selline kuidagi tuhmistatud, mis kõik toimis imeliselt. Kolmandaks, meeldis mulle tempo ja raamatust ekraanile valituks osutunud stseenid ja nende kulgemine. Midagi ei veninud ning kõik (olematule) sisule ja tegelaste arengule vajalik oli esindatud.

Kokkuvõttes

Liis: Kokkuvõttes, pole mõtet seda vaatama minna, kui tahtmine on vaid vinguda, sel juhul soovitan filmi lihtsalt ignoreerida. Kui on siiras huvi, siis tuleb filmi võtta sellena milleks ta on loodud, mitte enamaks.

Inga: Minge vaatama! Üldmulje oli hea. 



Foto credit: Viktor Burkivski

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar