Esmaspäev, 16. veebruar 2015

Etendus: "Evita"

Tervitus!

Vahelduseks ülevaade muusikalist "Evita," mida käisin vaatamas Nordea Kontserdimajas.

Pealkiri: Evita
Teater: Vanemuine
Kestus: 2h 10 min
Lavastaja: Georg Malvius (Rootsi)
Osades: Evelin Võigemast, Priit Võigemast, Kalle Sepp, Aivar Tommingas, Rasmus Kull
Esietendus: 27.11.2009
Millal nähtud: 13.02.2015
Minu hinnang: 2.5/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt
Kuigi sisu mind niiväga ei tõmmanud, tundsin kohustust selline maailmakuulus ja palju hinnatud muusikal ikkagi kord laval ära näha. Vaatamta jahedusele antud tüki suhtes, suutsin etendust vaatama minna avatuna ning valmisolekus ennast võluda lasta. Tulemuseks olen aga hämmingus ning suhteliselt pettunud, sest kui palju tahes ma ka oma pead ei murraks, ei saa ma täiesti aru, miks seda nii fenomenaalseks ning imeliseks tükiks peetakse. Või siis kõndisime me etendusega üksteisest täiesti mööda.

Ma võin peategelast Evat hinnata ja austada, et ta suutis nii kaugele jõuda, et ta tõi lootust tavarahvale, et ta oli ambitsioonikas ja hakkaja, et ta võib-olla südames tõesti tahtis head, kuid ma ei saa mööda vaadata asjaolust, et isik kellele kui peategelase peaks ma pöidlaid hoidma ja kaasa elama, on minu jaoks isekas, auahne, pealiskaudne, ärakasutaja, ülbe ja suhteliselt ebameeldiv või vähemalt sedasi teda suuresti esitleti. Olen keegi kellel peab olema raamatus, filmis, etenduses jne keegi tegelane kelle tegemised lähevad mulla korda ja kes tekitab minus huvi ja sümpatiseerib, seda võib põhjustada nii kangelane kui kurjam, kui antikangelane kui keegi kõrvaltegelastest. Ma aga ei ole võimeline nautima midagi, kus mul ei ole kellestki sooja ega külma ja kus peategelane ei haara millegagi ja lihtsalt ei kutsu hoolima. Iseasi, kas etenduses nähtu ka päriselt nii juhtus ning tõde on, oleneb vast kustpoolt vaadata ja kellelt küsida ja eks neid versioone reaalsusest on mitmeid, kuid antud muusikal minu silmis Evitast kena pilti ei maalinud. Samas, ei ole selles ju midagi imelikku ja valesti, ega alati ei peagi kõik meeldima ja klappi leitama, kuid siiski oli see minu jaoks üks äärmiselt häiriv faktor.

Muusika oli kahtlemata etenduse säravaim ja meeldejäävaim aspekt. Ladina rütmidega, hoogne, emotsionaalne, kenade meloodiatega, suursugune, köitev – kõik vajalik mida konkreetses stseenis tarvis oli. Kuna “Ära leina mind, Argentiina” on mind juba aastaid tagasi pideva leierdamise tõttu veidi ära tüüdanud ja oma võlu kaotanud, siis ei olnud see number mida ma kõige enam ootasin, kuigi tegu on ikkagi niivõrd ajatu ja võimsa palaga, et täitsa kananaha suutis tahtmatult ihule tekitada. Eriti eredalt jäi aga silma Eva poolt välja visatud Juan Peróni endise armuksese esitatud “Mis minust nüüd saab,” mis oli justkui selline ülejäänud etendusest eraldiseisev väike kuidagi süütult armas ja siirast mure täis väike pala ootamatust olukorrast ja sellega kaasnevast teadmatust tulevikust. Väga võimsalt mõjusid ka massistseenid ning eri laulud, mida suurem hulk koos esitas, näiteks "Meie uus Argentiina."

Kuigi ma ei saa otseselt midagi ette heita trupile, et muusikal mu poolehoidu ei võtnud, sest lauljad laulsid end lõhki, tantsijad tantsisid end ribadeks, kuid kui originaalmaterjal niivõrd kesine ja minu maitsega mitte ühtiv on, siis oleks võidud laval kasvõi lennata, kuid minu üldarvamust see ei tõstaks. Ainuke asi, mis mind tõesti veidi muserdas näitlejate poolt või siis saali heli ja tehniliselt poolt, oli tõsiasi, et ma ei saanud paljust aru mida lauldi. Kas kivi oli rohkem lauljate, heli, diktsiooni, saali vm kapsaaeda, ei oska ma öelda, kuid veidi kohmetu ja veider oli seal pingsalt kõrvu kikitada, saades ikkagi minimaalselt sõnadest aru. Võib-olla oli asi minus, kuid midagi tundus, et ei ole õieti.

Evelin Võigemast Evana sai tublisti hakkama, kuid mulle tundus, et temas on puudu sellist bitchilikkust ja nahaalsust, mis paistis, et Eva karakter vajas. Samas pehmendas ta enda olemuse mõnevõrra viimase negatiivsemaid omadusi, et need ei muutuks liialt hoomavateks. Ka palju pingutust vajavate lauludega sai ta edukalt hakkama, kuid kohati tundus mulle, et ta laulab oma võimete piiril ning palade nõudmised on veidi üle tema pea või siis ei tunne ta ennast täiesti mugavalt ja koduselt neid esitades. Priit Võigemast üllatas mind mõnes mõttes, sest ma ei ole varem teda laulmas kuulnud ning kuigi ta ei löönud mind pahviks oma lõõritamisega, mis oli okei aga ei midagi erilist, meeldis mulle tema tugev, asjalik, illusioonideta, otsekohene ja ilustamata kohalolek ja vastandumine Evaga.

Kokkuvõttes: No ei olnud minu muusikal, kohe üldse ei olnud. Aplaus trupile kiiduväärt etteaste eest, kuid minu jaoks jäi lahjaks ja seda just sisu ja tegelaste poolelt, mis on kahtlemata mulle prioriteet.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar