Kino: "'71" ja DocPoint 2015 "Elevandi unenägu"

Tervitus!

Seekord üks ülevaade alles kinno jõudnud filmist ning kokkuvõte selle aasta DocPoint filmifestivalil nähtust.

Pealkiri: '71

Originaalpealkiri: '71

Režišöör: Yann Demange

Näitlejad: Jack O'Connell, Sean Harris, Sam Harris, Richard Dormer, Sam Hazeldine

Kestus: 1h 39 min

Žanr: Sõda, action, draama

Kinodes alates: 30.01.2015

Nähtud: 30.01.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Tahtsin seda filmi vaatama minna juba PÖFFil, kuid ajaliselt ei mänginud kuidagi välja. Nüüd aga sai see lõpuks ikkagi ära nähtud ning lubatud närvikõdi, järjepidev pinge ja äärmiselt haarav sisu olid igati olemas. Samuti oli tegu ootamatult siirana tunduva pildi loomisest antud konfliktist. Nii tegelased, õhkkond, olukord ning nähtu oli vaatajani toodud ilustamata, katsutavana, inimlikuna ja see kooslus mõjus võimsalt ja brutaalselt just tänu oma lihtsusele. Kui ikka kellelegi lasti kuul pähe siis oli pilt õõvastav, kui lähiplaanis fokuseeriti haavade kinniõmblemisele, siis oli nähtu ebameeldivalt reaalne, publiku eest ei varjatud midagi, kui tahes kole see reaalsus ka ei olnud.

Film ise räägib noorest ja värskelt ametis sõjaväelasest Gary Hook’ist (Jack O’Connell), kes saadetakse Iirimaale 1971. aasta Belfasti rahutuste ajal korda hoidma. Tavapärasena näiv missioon ohtlikku piirkonda väljub aga ootamatult kontrolli alt ning äkiliste ja kiiresti eskaleeruvate sekelduste keskel avastab reamees end aga tahtmatult mahajäätuna oma kaaslastest. Ees on ootamas üks keeruline ja tema senise elu raskemaid öösid, kus olukorrast elusana välja tulemine ei ole kaugeltki kindel.

Ütlust “oota ootamatut” võib pidada filmi motoks. Just see teadmatus ja üllatusmomendid olid, mis osavalt hoidsid mu tähelepanu ning panid kahtlema tegelaste tegelikes huvides, filmi õnnelikus lõpus ja mõttes, et film järgib tüüpsüžeeliini. Värvikust ja pinget lisas teadmine, et tegelastel oli varjatud motiivid ning midagi ennustada või eelnevalt välja lugeda oli pea võimatu enne kui midagi reaalselt juhtus, mis ühte või teist arvamust jäädavalt muutis. Liitlane ei pruugi olla tegelikult liitlane ja lõppkokkuvõttes võib hoopis vaenlane olla see, kelle peale saab loota ning, kes tegelikult teevad, abistavad ja võimaldavad seda, mis oleks liitlaste igati loogiline kohustus. Vaatamata kesksele konfliktile protestantide ja katoliiklaste vahel ning ühtede nimetamine vaenlasteks ja teiste sõpradeks, suutis film arusaama heast ja halvast ning õieti ning kurjalt käitumist täielikult sassi ajada. Keegi ei olnud üleni valge ega must ning nii heaks kui halvaks tituleeritud võisid käituda vastupidiselt. Pean ka veel mainima, et mulle väga meeldis kuidas tavaelu ja konfliktiseisukorda kõrvuti eksiseerivalt esitleti, näiteks kuidas üks hetk aitab tegelane oma õel kodutöid teha ja teisel tormab uksest välja, et vaest inglast otsima ja tapma minna. Eksinud reamehele ei olnud pea ühtegi tõeliselt turvalist kohta ning selle pinge kruttimise kulminatsioon oli päris närvesööv, tulvil üllatusmomente ning lihtsalt äärmiselt põnev.

Veidi häiriva asjaoluna võib välja tuua segadust tegelaste hulgas just selle hallil alal olemise pärast. Kohati oli keeruline aru saa, et mis ajendil keegi niimoodi käitub või kes on mis poolel või mis on kellegi tegelik eesmärk, kas juhtumiste taga on mingid varjatud asjaolud jne. Samas saab seda kõike teisest küljest vaadata kui filmi ühte võlu, miski ei ole otse välja öeldud, kuigi kõik visuaalsed räpasused toodi kõhklematult publiku ette, ning keegi pole see kes näib või kes ta teoorias peaks olema.

Kahtlemata oli mu lemmik tegelaseks noor poiss Billy, kes koheselt valmis tupikus inglast abistama. Tema stseenid oli nii kõhedad kui koomilised, hirmsad sellepärast, et poiss oli laps, kuid mõistis ja isegi nautis kogu seda kaost ja vägivalda, mis tema ümber toimus, ning vaimukas selles mõttes, et ta rääkis, käitus ning pidas ennast üleval kui täiskasvanu, hoidmata tagasi roppusi, otsekohesust, ülbust ja teadmist, mis positsioonil ta asetseb. Peategelane Gary oli sõjalises olukorras kui vastsündinud, teadmata mida teha, kabuhirmunud, segaduses, liikudes edasi puhtalt ellujäämisinstinktil, samas mitte unustamast käituda inimlikult ning heatahtlikult keerulistel hetkedel ning samuti ei kõhelnud ta ka tegutseda kui selleks oli vajadust, võttes vastu ka otsuseid, mis olid talle ideaalis vastumeelt, näiteks mõjus väga kurvalt, kuid südantsoojendavalt kui Gary ühe vaenlase oli sunnitud tapma ning viimase kätt hoidis, kui see oma lõplikud hingetõmbed tegi.

Lemmik stseen: Billy meestele kohta kätte näitamas.

Lemmik tsitaat: "Sa ei tea? Nüüd ma olen kõike kuulnud."

Kokkuvõttes: Sõjafilm, mis tegelikult ei olegi nagu igapäevane sõjafilm. Haarav nagu hea põnevik, emotsionaalne nagu hea draama. 

--------------------------------------

Pealkiri: Elevandi unenägu

Originaalpealkiri: Elephant's Dream

Režišöör: Kristof Bilsen

Kestus: 1h 12 min

Žanr: Dokumentaalfilm

Nähtud: 30.01.2015

Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

Kui aus olla siis läksin antud dokumentaali vaatama vaid sellepärast, et mul oli paar tundi surnuks lüüa ning variant sobis suurepäraselt mu ajavahemikku, kuigi sisu ise mind niiväga ei paelunud.

Veidi üle tunni aja kestnud linateose keskmes on kolm isikut, kelle elu ringleb Kongo pealinna Kinshasa riiklike asutuste ümber: postimaja, tuletõrje staap ja rongijaam. Postimajas puhub tuul ning suurema osa ajast istutakse, vaadatakse ringi ja oodatakse oma tööaja lõppu. Tuletõrjes on elavam ja tihedam seltskond, kuid murekohaks on mahapõlenud staap ja mitte korrektsed tingimused edukaks tuletõrjeks. Rongijaamas on rongid niivõrd harv nähtus, et kui lõpuks üks sinna ikkagi ära eksib, on see lausa suursündmus, töötajad aga veedavad aega lihtsalt istudes, tukkudes, puhates, lauldes ja omavahel vesteldes. Kõik nad ootavad midagi paremat, edasiminekut, veidigi riigi huvi olukorra parandamise vastu ning kuigi mingil tasemel muutused toimuvad, on need vaid tilgad merre ning olukord on väga nutune. Alla andmine ja olukorraga leppimine on paratamatu.

Antud dokumentaali tempo oli väga loid ning monotoonne ja ega tegelikult midagi väga ei toiminudki, et sisule erksust ja põnevust lisada ja ei pidanudki. Vaatajani jõudsid stseenid kolme asutuse ja töötaja igapäevatööst, mis suuresti hõlmasid vaid niisama istumist ning pseudo probleemidega tegelemist. Seega peegeldas filmi väline kest ja ka pealkiri selle sisu ideaalselt, mis oligi ju eesmärk. Kuigi tuletõrje pandi vastamisi ka ohtlike ja kärmet reageeringut vajavate situatsioonidega, ei võtnud neid isegi tavalised pealtvaatajad tõsiselt ning ilma viimaste sekkumisteta oleks tagajärg allapoole arvestust. Kas liigutati kiiremini või mitte, oli tulemus kolmes paigas põhimõtteliselt ikka sama. Nähtuga üheaegselt oli ka kuulata kolme põhi isiku mõtteid, arusaami ning kirjeldusi olukorrast, mis andsid veidi värvi muidu hallile ja venivale sisule. Ootasin ja lootsin, et nähtu lõppeks veidigi positiivsemal noodil, mis mõnes mõttes ühe rongi saabumisega ka tõeks sai, ja mingi valgusekiir tunnelilõpus oleks paista, kuid nii kuidas film algas, sedasi ka lõppes, flegmaatiliselt, üksluiselt, paigal seistes ja paratamatusele alla andes.

Mis mulle aga kõige rohkem imponeeris oli see, et vaatamata masendavale olukorrale ei olnud teosel kõikehõlmav negatiivne ja heietav toon. Kuigi kesksed tegelased rääkisid avameelselt probleemidest ja põhi murekohtades, ei tundunud see mulle kui vingumisena. Seis oli nagu ta oli, kes andis omalt poolt rohkem, et muutused saaksid võimalikuks, kes vähem või üldse mitte, kuid vaatamata sellele ei joostud, kiirustatud ega rabeletud - mis tuleb see tuleb.