Kolmapäev, 18. veebruar 2015

Teater: "Hamlet"

Tervitus!

Seekord taas teatrist!

Pealkiri: Hamlet
Teater: Linnateater
Kestus: 3h 10 min
Lavastaja: Priit Võigemast
Osades: Alo Kõrve, Evelin Võigemast, Epp Eespäev, Rain Simmul, Andrus Vaarik, Argo Aadli, Indrek Ojari, Mart Toome, Tõnn Lamp, Aleksander Eelmaa, Margus Tabor, Kristjan Üksküla ja Tarvo Elblaus
Esietendus: 27.10.2012
Millal nähtud: 16.01.2015
Minu hinnang: 4/5

pilt piletilevi.ee kodulehelt
"Hamlet" on üks Shakespeare’i kuulsamaid ja mängitavamaid tragöödiaid ning võib-olla on see ka just põhjus, miks mulle see niiväga ei imponeeri ning olen isegi veidi tüdinud lõpmatutena näivatest variatsioonidest antud näidendist. Loomulikult on asi ka selles, et ma tavapäraselt ei torma just jooksujalu tragöödiaid vaatama. Samas aga kui ikka mõnda Shakespeare’i loomingut Eesti teatris on võimalik kaeda, siis püüan kasvõi toetuseks neid ikka külastada.

Kuna tegu on niivõrd maailmakuulsa etendusega, siis pole mõtet lugu ümberrääkida ja vestelda teemadel, mida kõik teavad, vaid toon lihtsalt eraldi välja aspektid, mis mulle silma, kõrva ja meelde jäid:

Juba “Kivid sinu taskutes” etendusest alates, kus mõlemal õnnestus imeline koostöö, on mulle järjekindlalt meelde jäänud Argo Aadli ja Indrek Ojari kui edukas team. Ka käesolevas lavatükis on võimalik seda kooslust taaskord nautida, sest kehastatakse eputrilladest, lipitsejatest ja Hamleti järele luurajatest viimase endisteks koolikaaslasteks Rosencrantz'iks ja Guildenstern’iks. Neid oli lihtsalt lõbus jälgida ning kahtlemata oli see duo, kes tõi raskemeelsesse ja sügavmõttelisse etendusse kergust, huumorit ja pealiskaudsust.

Kuidas on võimalik, et Andrus Vaarik teeb pea ükskõik mis laadi tegelase sümpaatseks? Taas kord õnnestus tal luua selline muhe ja meeldivast võrukaelast versioon muidu mulle väga vastu käivale libedale kalale, susserdavale ja oma nina igale poole toppivale Poloniusele. Ka tema lõpp tuli seekord tavapärasest teisel viisil, mis oli tore vaheldus, sest ootasin koguaeg üht aga sain teist.

Rain Simmul Claudiuse rollis tuletus mulle tugevalt meelde Christoph Waltzi, viimast just eriti tema kurjamite ja hallil alal olevate tegelaskujudena. Juba niisama omab eestlasest näitleja minu meelest teatud sarnaseid jooni oma maailmatuntud "kaksikuga," kuid antud tegelaskujuna aga eriti intensiivselt. See irvelik naeratus, see miimika, see suhtumine, see hääletoon - sarnaseid paralleele võis mitmeid tõmmata. Seega pole vaja vast öeldagi, et mulle väga meeldis käesolev versioon Claudiusest, kuna ta mõjus sellise ekstra salakavala, iseka ning keerukana.

Etenduse tegevuspaigaks oli midagi uut ja värsket 20. sajandi 20-30ndate Eesti küla näol. Muusika, riietus ning isegi näiteks suurel hulgal viina joomine teatud stseenides olid täis äratundmisrõõmu ning kodumaale iseloomulik. Samas aga millegipärast ei klappinud originaal ja uus ümbrus minu jaoks ideaalselt ning kooslus mõjus kohati kuidagi kentsakalt. Siiski, leidmaks originaalne taust juba vast igale poole paigutatud etendusele oli teretulnud vaheldus ning kiiduväärt mõte.

Üks intensiivsemaid ja tuntumaid stseene näidendis on ilmselgelt hiirelõks, mida oldi seekord ka veidi modifitseeritud, et tagada juba kogetud ja teatud stseenile üllatusmoment ning uudsusekiht. Seekord mitte ainult ei jälgitud publikuna Hamleti isa mõrva läbi näidendi näidendis, vaid süüdlane ise pandi lavale näitemängust ning lõksust osa võtma. Samas aga oli vastukaaluks viimane stseen ja etenduse kõrgpunkt kuidagi lahja ning möödus suhteliselt pingetult. Ma ei tundud sama energiat mida eelnenud võtme-stseenides. Kuna seal ka midagi uut ei paistnud sisalduvat, siis oli see veidi pettumust valmistav, kuid see on etenduse enda süü, et ta mu ootused nii kõrgele ajas, et mingit omapärast pööret või standardist eemale kaldumist eeldasin.

Alo Kõrve Hamletina oli kindlalt näidendi A ja O. Ta hoidis oma energilise, jõulise, pöörase ning andeka etteastega kogu etendust üleval. Isegi kui kogu trupp oli tugev ja andis suurepärase etteaste, oli Hamlet siiski kõige algus ja lõpp. Mulle meeldis ka veel eriti Hamleti riietumine Charlie Chaplin'iks mis andis talle eriti hullumeelse välimuse ja lisas ebastabiilsust ja põhjendamatust tema käitumisele antud kontekstis ning vihjas sellele, et ta vaid näitleb ja omab tegelikult olukorra üle kontrolli või on nagu tola kõigi lükata ja tõmmata (või tahab ainult, et teised teda sellisena võtaksid) või on vaid üks näitleja ümberringi toimuvas ning tal ei ole tegelikult mingit võimu olukorra üle. 

Kokkuvõttes: "Hamlet" nagu "Hamlet" ikka, kuid mis tegi antud versiooni eriliseks olid väiksed ning üldpilti suuresti mitte muutvad, kuid siiski äärmisel mõjuvad uuendused. Kui lisada siia ka väljapaistvad ja kiiduväärt etteasted näitlejaskonna poolt, ongi igati nauditav versioon legendaarsest näidendist nähtud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar