Kino: "Jupiteri tõus"

Tervitus!

Just saabus kinno!

Pealkiri: Jupiteri tõus

Originaalpealkiri: Jupiter Ascending

Režišöör: Andy Wachowski, Lana Wachowski

Näitlejad: Mila Kunis, Channing Tatum, Sean Bean, Eddie Redmayne, Douglas Booth

Kestus: 2h 5 min

Žanr: Ulme, seiklus, action

Kinodes alates: 06.02.2015

Nähtud: 05.02.2015

Minu hinnang: 3/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

Olen selle filmi nägemist oodanud juba alates eelmisest aastast, mil oli selle esimene esilinastuse kuupäev. Kahjuks aga lükati seda edasi ning lõpuks nüüd on võimalik suurejoonelist sci-fi muinaslugu kinolinal näha. Tulemust ma pelgasin, sest salamisi ootasin, et tegu võimsa, imelise ja suurepärase filmiga, kuid kõrvalt kuuldu ja nähtu veidi muserdas mu lootusi, siiski hoidsin pead püsti ja soovisin parimat. Kahjuks aga peab mõnikord leppima tegelikkusega.

Seekord teen arvustust keskendudes teatud aspektidele ja meeldejäävatele seikadele filmist:

Sean Bean – Põhi küsimus, teades, et filmis lööb kaasa Sean Bean oli, et kas ta ikka jõuab ühes tükis lõputiitriteni, sest tema näitlejakarjääri tegelaste valikute saatused on kurikuulsad oma pidevate koledate lõppude poolest. Kas ta siis andis seekord sussid või mitte, selgub aga juba kinos, mina igatahes oma raha panin tema peale.

Fantastiline! vs mis jama see küll on – Mu mõtted liikusid filmi vaadates järskude tõusude ja langustega antud skaalal. Imestasin vahelduva eduga selle üle kui hea, lõbus ja kihvt nähtu oli, siis aga mõtlesin, et mida ma küll vaatan, see on ju totter ja igati absurdne. Sellest tulenevalt oli kohati raske uskuda, et tegu on sama filmiga ning positiivsed ja negatiivsed arvamused liikusid kui Ameerika mäel. Näide koomilisest ja kummalisest, Channing kehastas huntlase ja inimese DNAga endist leegionääri, kes oli ka veel lendur, kütt, turvamees ja kõige tipuks albiino. Samas oli ka äärmiselt lahedaid momente nagu stseen mesilastega.

On ja ei ole ka peategelased – Ma ei saa mitte mõhkugi aru Mila Kunis’e ja Channing Tatum’i haibist ning võlust. Jah, Mila on väga kena ja Channing’il on ilusad kõhulihased aga see on ka nende pealiskaudse leivanumbri lõpp. Nad mõlemad on puised ning minu amatöörlike teadmiste ja arusaamade juures ei arva, et nad ka väga andekad näitlejad on, kuigi mõlemal on üks või kaks rolli milles nad säravad. Siin filmis jäi nende kombineeritud jäik ja kohmakas etteaste kuidagi kesiseks. Mila tegelaskuju oli kohati päris armas oma piinlike olukordade, öelduga ("Ma armastan koeri" oli üks kentsakamaid hetki kogu filmis, tore, et ta sellest ise ka aru sai) ja sellise ma-ei-ole-ju-mitte-keegi tagasihoidliku ja tavalise tüdruku suhtumisega seiklustesse, millesse ta äkitselt kaasatud olid. Mind kohati aga häiris kui rahulikult ta kõiki maailma muutvaid saladuste avalikustamisi võttis. Samas aga tegi ta mõned päris julged otsused keerulistes olukordades, mis mulle päris sümpatiseeris, sest teistes filmides, olen tähelepannud, et oleks vastupidiselt käitutud. Channing Caine'ina oli aga tüüpiline kangelane, väheste sõnadega, kuid kiirete reageeringutega, enesetapjalikult julge ja suhteliselt igav.

Püsimeik? – Järjekordne film “Trasformerite” killast, kus keskse kaunitari meik püsib vaatamata olukorrale kui uhiuus. Ma ei saagi aru, kas tegu on rohkem püsivärviga kui meigiga, kuid plahvatuste, kosmose, “õhureiside,” ja igasugu korrektset välimust igati laastavate olukordade keskel vaatamata higile, tahmale, kuumusele ja mida kõike veel, on näolapike laitmatu. Eriti hämmastas mind, et ripsmetušš ei olnud grammigi laiali, kuigi mul endal on veekindel ja vaikse ning plahvatuste tühja päeva lõpuks on see mul ikkagi ripsmetelt silmade all jõudnud.

Pidev kukkumine - Kas see tundus ainult mulle või koosnesid filmi action stseenid enamjaolt Mila tegelase kukkumisega ja Channing'ist teda pidevalt päästmas ja kinni püüdmas. Ta kukkus kõrgetelt kohtadelt tõesti palju, igalt poolt kus võimalik. Mingi hetk hakkasin juba ennustama, et nii, nüüd kohe jälle peab emalendur (loe: Caine) taas püüdmismängu mängima.

Teised tegijad - Peategelastega kõrvutades meeldisid mulle ja jätsid sügavama mulje just kõlvaltegelased. Olen lugenud, et paljud väidavad, et Eddie Redmayne peamise kurjamina pingutas tunduvalt üle, kuid mulle päris meeldis, et ta nii ülevoolavalt vastik, ahne, armutu ja psühho oli, ta tõi filmi veidi särtsu. Samuti pean välja tooma Douglas Boothi Titus'ena, kes oli märkimisväärt šarmantne libe kala. 

Taust - See originaalne ja piirideta uus maailm, mis filmis oli loodud oli päris põnev ja uudishimu tekitav. Ma oleks kindlasti rohkem tahtnud teada selle reeglitest, iseärasustest, olemusest, paikadest jne. Kahjuks tundus mulle, et taustainfot jäi veidi väheks, seletamaks täisväärtuslikult kõiki aspekte, mis keskset lugu puudutasid. Seda ka tegelastega seoses, sest ma ei tundud, et olin rahul nende minevike seletuste, kirjelduste ja avaldatud killukestega, kas siis sellepärast, et puudutati neid vaid põgusalt, ning nad tekitasid rohkem küsimusi, või siis üldse mitte. Samas, saan ma täiesti aru, et filmis ei olegi lihtsalt võimalik kõigele keskenduda ja see ei pruugigi kõiki huvitada.

Insta love - Insta love'iks kutsutakse, eriti just tänapäeval populaarsetes noorteromaanides, kahe tegelase armumist ilma asjalike, piisavate ning täiesti pealiskaudsetel tingimustel, mis jätab sunnitud, võltsi ning lohaka mulje. Suhteliselt sarnane seis oli ka Mila ja Channing'i tegelaste vahel. Veetes veidi aega ekstreemsetes olukordades, teades üksteisest minimaalselt, leegitses äkitselt nende vahel suur armastus. Pean tunnistama, et nad olid küll tsipa nunnud koos, kuid nad ei suutnud mind nende tundeid uskuma panna.

Kriipiv aktsent? - Ma ei ole küll kaugeltki vene keele ekspert, kuid väidetavate venelastest tegelaste aktsent oli suhteliselt piinlik ja valus kuulata. Vähemalt mulle oli. Kas tõesti ei olnud 170 miljonit dollarit maksva läinud filmil piisavalt raha kõrvale panna, et näitlejatele paar üksikut venekeelset lauset korralikult hääldama õpetada? Samuti kuidagi klišeelikult ülepakutud ja stereotüüpides kinni oli filmis olev Vene perekond. 

Silmailu - Ei ole kahtlustki, et visuaalselt on film suurepärane, alates teiste planeetide ja paikade väljanägemisest, lõpetades kostüümidega. Võrratu kujundus ja kindlasti filmi üks põhi tõmbenumbreid.

Lemmik tsitaat: "Kas te olete vampiirid?"

Lemmik stseen: Legaliseerimise protsess ja advokaat Bob.

Kokkuvõttes: Filmis oli nii palju, mis panid mu kulmu kergitama ja mitte alati positiivselt. Arvan, et film tekitab väga vastakaid tundeid, kas inimestele see väga meeldib või siis kohe üldse ei lähe peale. Mulle ta ikkagi pakkus rohkem lõbu kui ärritas, seega julgen väita, et tegu on tubli üritusega. Loodan, et  vaatamata üldisele mitte väga positiivsele tagasikajale, mida internetist olen lugenud, julgeb Hollywood edaspidi ka teha suuremahulisi ning eepilisi filme, mis ei ole ainult koomiksitel põhinevad.