laupäev, 21. veebruar 2015

Kino: "1944"

1944 oli väga hea film.

Mina kuulun sellesse põlvkonda, kes on Eesti ajalugu õppinud kaks korda. Esimest korda nõukogude Eesti ajalugu ja hiljem juba Eesti Vabariigi ajalugu.

Kasvasin ülesse nõukogude pioneeride kangelastegudega ja sellised lood nagu Pavlik Morozovi oma kuulus kohustuslikku kirjandusse. Ma arvan, et paljud tänapäeva Eestis ei tea, kes on Pavlik Morozov ja ka seda, miks sellist kirjandust tol ajal üldse lugema pidi. Lühidalt, Pavlik Morozov oli nõukogude ajal ülistatud vene pioneer, kes andis oma isa nõukogude võimudele ülesse nõukogudevastase tegevuse eest. Jutu järgi hukati Pavlik ja tema vend oma kulakutest sugulaste poolt kättemaksuks. Tegelikkus oli aga midagi muud. Hiljem selgus, et Pavlik ei olnud üldsegi venelane, vaid ukrainlane ja et poiss andis isa ülesse armukadeda ema pealekäimisel, sest Pavliku isa oli endale armukese leidnud. Tuli ka välja, et pereliikmed Pavlikut ei tapnud, vaid nõukogude võimul oli vaja märterit, kelle kaudu sundida inimesi kolhoosi liikmeks astuma. Nii see propaganda käis.

Miks ma üldse Pavlik Morozovist räägin ja kuidas on see seotud selle arvustusega? Ma kirjutan temast selleks, et illustreerida, et ajalugu kirjutatakse alati võitjate poolt ja muudetakse alati vastavalt sellele, kuidas on antud võimule vajalik ja kasulik. Ajaloolised faktid sellest iseenesest ei muutu, küll aga muutub tõlgendus ja arusaam faktidest. Selsamal põhjusel olen nii mina kui ka sajad tuhanded teised pidanud oma ajaloolisi teadmisi uuendama ja värskendama. Sedasama teeb ka film 1944. Ta värskendab mälu, et me ei unustaks, mida meie inimesed ja meie maa on pidanud läbi elama. Ta näitab, mida teeb inimestega sõda.


Aga nüüd arvustuse juurde.

Pealkiri: 1944
Režissöör: Elmo Nüganen
Stsenarist: Leo Kunnas
Operaatorid: Rein Kotov ja Mart Taniel
Kestus:100 minutit
Žanr: Draama, ajalooline
Produtsent: Taska Film, Matila Röhr Productions
Näitlejad: Kristjan Üksküla, Kaspar Velberg, Maiken Schmidt, Hendrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Hendrik Toompere juunior, Gert Raudsep, Mait Malmsten, Rain Simmul, Ain Mäeots, Ivo Uukkivi ja teised
Kinodes alates: 20 veebruar 2015
Nähtus: 20 veebruar 2015


Arvustus


1944 viib meid ajaloos tagasi Teise Maailmasõja lõppu, kus vaatajatele antakse võimalus järgida nii Saksa kui ka Vene vägedes võitlevate eestlaste teekonda Sinimägedest läbi Tallinna Sõrve poolsääreni. Filmi esimene pool näitab eestlasi eelkõige nende silmade läbi, kes võitlesid saksa vägedes ja teine pool näitab eestlasi vene vägedes võitlevate eestlaste kaudu.

Stsenaarium

Ma alustaks filmi stsenaariumiga. Ma ei ole lugenud Leo Kunnase avaldatud raamatuid, nii et ma ei tea, milline kirjanik ta on. Küll aga on ta kirjutanud suurepärase stsenaariumi. Ma ei tea, kui ajalooliselt täpne on 1944 stsenaarium, ma eeldan, et on, aga mulle väga meeldis, et Kunnas ei andnud otseselt hinnanguid. Ei olnud ei õiget poolt ega valet poolt. Oli lihtsalt sõda ja kannatajaks nii üht või teistpidi eesti rahvas, sest mõlemal pool sõdinud lootsid üht ja sedasama – iseseisvust. Mulle meeldis, et lahingute osa oli tasakaalus inimeste lugudega, et üks ei summutanud teist, vaid et sõda oma õudustega oli taustaks ja inimesed jutustasid loo.


Foto: Andres Teiss (Taska Film)

Ka oli mulle meeldivaks üllatuseks peategelaste läbilõimunud lugu saksa sõjaväes sõdinud mehest Karl Tammikust, kes kirjutab oma õele Ainole kirja. Kiri satub vene poole peal sõdinud Jüri Jõgi kätte, kes toimetab kirja Ainole ja armub. Traagiline lugu, mis kõigi etteantud eelduste kohaselt hästi lõppeda ei saa.

Veel tahaks stsenaariumi juures kiita dialoogi ja teravat huumorit! Ma naersin koos teiste vaatajatega südamest päris mitmeid kordi. Huumor oli toredaks vahelduseks süngetele lahingutele ja õhus rippuvale paksule hallile pingele. Eriti pani mind naerma, kuidas saksa sõjaväes olnud eestlased suhtusid põlgusega sellesse, et neile jagati vapruse eest Aadu (Hitler) autogrammiga pilte ja kui neid nende sangarluse eest tänati öeldes Heil Hitler ja millele eesti poised kas üldse ie vastanud või vastasid: “Ei ütle!” Lustakalt ajas naerma ka see, kuidas poisid peo ajal lõõpisid ja naersid, et millisel otstarbel autogrammiga pilti kasutada. Ka olid väga lahedalt välja mõeldud Peeter Tammeoja tegelaskuju hüüdmini Kreml: “Kreml soovib sind näha!”. Nutikalt läbimõeldud tekst, dialoog ja emotsionaalne lugu inimeste saatustest. Suurepärane, härra Kunnas!

Režii ja lavastus

Elmo Nüganeni töid olen ma alati austanud ja imetlenud ja mul ei olnud kahtlustki, et 1944 režissöörina annab ta filmile palju. Ta on suutnud näitlejaid juhendada ja panna nad tööle ühtse meeskonnana. Filmis ei olnud ühtegi näitlejat minu arvates, kes oleks osutunud nõrgaks lüliks ja see näitab ka režissööri head taset ja tugevust. Tundub, et ta teadis täpselt, millist tulemust ta soovib näha ja see tulemus tema visioonist on ka ekraanilt näha.

Operaatoritöö
Foto: Andres Teiss (Taska Film)

Visuaalselt oli film võimas! Lahingustseenid ei jää minu arvates maha muu maailma sõjafilmide stseenidest. Laskemoona ja lahingustseenide pealt ei ole kindlasti raha kokku hoitud ja see oli vinge! Sinimägede kaevikutes ei hoitud tagasi ei käsigranaatide, kuulipildujate ega ka miinide, mürskude ja tankide arvelt ja lõppresultaadiks olid eepilised lahingud, mis jätsid suurelt ekraanilt vaadates hirmuäratavalt autentse mulje. Operaatoritööd sooviks kiita ka seetõttu, et peale lahingustseenide vaheldusid nii tegelaste emotsionaalsed lähivaated kui ka suured plaanid küll loodusest ja ümbruskonnast väga sujuvalt ja hajusid ühte ühtsesse tervikusse.

Detailid ja lemmikstseenid

Detailidele oli pööratud suurt tähelepanu. Olgu see siis ängistavalt ilus Marie Underi luuletus Sõduri ema, mida luges Anu Lamp taustaks stseenile, kus poisid kaevikus omavahel vestlesid või siis Estonia teatri varemed või siis talunikele antud konservid ingliskeelsete tekstidega. Selles filmis oli palju emotsinaalselt mõjuvaid seikasid ja stseene, mis mõjusid nagu rusikas silmaauku.

Mõned meeldejäävamad kohad filmis:

Foto: Andres Teiss (Taska Film)
Stseen, kus inimesed sõja ja vene rinde eest põgenesid koos omakaitse meestega. Mulle meenutas see millegipärast Ülo Tuuliku raamatust Sõja jalus kirjeldust, kuidas inimesed pidid maha jätma oma kodud, majad ja tihti ka pereliikmed, kes keeldusid kodust lahkumast. Sünge, kurb, mõjuv, ängistav. Kui sellele lisada hetk, kus Karl Tammik räägib peale pommitamist väikese tüdukuga, kellel on nukk Kati, siis vägisi kipub süda lööke vahele jätma.

Stseen, kus pealetungivad vene vägedes teenivad eesti poisid avastavad Sinimägedes, et nende vastasteks on samuti omad eesti poisid, lõpetavad tule ja lasevad saksa vägedes sõdivatel poistel minna. Kahjuks on selleks ajaks mõned neist juba surma saanud. See äratundmise ja vaikuse hetk, mis tekib kui tulistamine lõpeb, tõi minul traagika tõttu klombi kurku.

Foto: Renee Altrov (Taska Film)
Stseen, kus vene vägedes teenivad eesti sõdurid saavad kohalikelt talunikelt süüa, kes pidasid sõdureid saksa poole peal sõdivateks sõduriteks kuni nad vene vormi selga ajasid, peale mida ütleb Siberist pärit sõdur, et tal on nendest talunikest kahju, nad tembeldatakse kulakuteks ja saadetakse nähtavasti Siberisse. See mõjus, sest arvatavasti reaalses elus nii ka juhtus.

Stseen, kus Saaremaalt pärit noormees saab lõpuks rõõmustades Sõrves koju, leides sealt eest tühja maja. Siin jääb järele kasutada vaid kujutlusvõimet, sest Sõrves jäid paljud talud tühjaks kuna suur osa inimestest kas said sõjas surma, lasti maha või küüditati.

Selliseid kohti, mis mõjusid emotsionaalselt, oli filmis palju. Osa minust tahaks tervet filmi ümber jutustada, aga mõistlikum on teil endal kinno minna ja vaadata.

Näitlejad

Ükski hea film ei valmi ilma veenvate näitlejateta. Öeldakse, et kett saab olla ainult nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Selles ketis ei olnud nõrku lülisid. Nii peategelased kui ka kõrvalosatäitjad olid veenvad, mõjusad ja omasid suurt tähtsust terviku saavutamisel. Nendel kõigil oli oma roll täita ja oma lugu jutustada. Midagi ei jäetud juhuse hooleks ja see tegi sõjafilmist ka suurepärase ajaloolise draama.


Foto: Renee Altrov (Taska Film)

Ehkki film oli täis suurepäraseid rollitäitjaid, siis näitlejatest tahaks esile tõsta just kahte, peaosatäitjaid mängivaid Kristjan Üksküla ja  Kaspar Velbergi. Mõlema näitleja puhul võib julgelt öelda, et nad mitte ei mänginud rolli, vaid nad olidki need rollid ise. 

Kaspar Velbergi mõtlik ja tõsine Karl Tammik oli sümpaatne ja meeldiv. Velberg suutis ilusalt edasi anda  oma süütunde ja valu pere Siberisse saatmise tõttu ja samas olla täiesti kohalviibiv sõdur, kes keskendus ennastunustavalt käivasse lahingusse. Mulle meeldis ka see, kuidas oli lahendatud filmis tema mõttemonoloogid. Ääretult sümpaatne ja meeldejääv töö Kaspar Velbergi poolt! 
Foto: Renee Altrov (Taska Film)

Kristjan Üksküla nõukogude armees sõdiva Jüri Jõgina oli minu jaoks arvatavasti kõige suurem üllatus. Tegemist on andeka näitlejaga, kes suutis muuta Jüri Jõgi mitmetahuliseks tegelaseks. Need emotsioonid, mida ta Ainoga kohtudes edasi andis, olid rasked vaadata kuna nad mõjutasid ka vaatajat emotsionaalselt.  Kui sinna lisada tekkiv lootus Ainoga koos aega veetes ja kirikus vesteldes ning keeruline suhtlus Kremliga, siis sai Kristjan Üksküla suurepäraselt hakkama toodes esile need sisevõitlused, mis tema tegelases käisid.  Väga hea näitlejatöö, kus antikangelasest sai kangelane.

Mis puutub kõrvalosatäitjatesse, siis nagu enne öeldud, olid kõik tegelased omas kohas ja vajalikud ja terve näitlejate ansambel oli väga tugevalt kokku pandud ja nende rollid andsid filmile palju liha luudele. Siinkohal tahaks nimetada Rain Simmulit kes Siberist pärit Prohhor Sedõhhi mängis, kes andis oma rolli tasakaalustava rahu ja tarkust. Peeter Tammearu oli Kremli rollis ääretult ebasümpaatne. Mitte näitleja, vaid tema tegelaskuju oli ebameeldiv, mis tähendab, et Tammearu tegi oma rolli briljantselt. Ka ainuke suuremat rolli omav naisnäitleja Maiken Schmidt oli väga õrn ja samas tugev Aino rollis. Gert Raudsep, Ain Mäeots, Hendrik Toompere juunior - suurepärased!

Kokkuvõttes


Ma arvan, et Eestis ei ole ühtegi pere, keda Teine Maailmasõda ei oleks kas otseselt või kaudselt puudutanud. Ka minu enda peres ja suguvõsas on rohkem kui üks juhtum, kus üks vend sõdis ühel pool rindejoont ja teine vend teisel pool.  Juhtus ka seda, et võideldi samas lahingus. Üks vend naasis peale sõda koju, kust ta saadeti hiljem küüditamisega Siberisse ja teine vend jäigi sõtta. Võitjaid ei olnud, Kaotajaks oli eesti rahvas.

1944 on selgelt sõjavastane ja mõtlemapanev ajalooline film.

Ma kasutaks Elmo Nüganeni sõnu lootes, et seda filmi näevad Eesti noorem põlvkond ja venelased, sest 1944 annab emotsionaalse ja hea ülevaate tillukesest osast meie tähtsast ajaloost. Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta, kirjutas Juhan Liiv ja sellega saan ma ainult nõustuda. Minge kindlasti seda filmi vaatama! Minu arvates on tegemist siiani parima Eesti filmiga Eestist.




5 kommentaari:

  1. Tere esimese.kolme pildi autor on Andres Teiss. Filmiti kahel votteperioodil ja meil oli kaks fotograafi.

    VastaKustuta
  2. Täpsustuseks, stseen, kus pealetungivad vene vägedes teenivad eesti poisid avastavad et nende vastasteks on samuti eesti poisid, kujutab filmis Avinurme ümrust, mitte Sinimägesid. Sinimägedest ollakse juba taandunud. Tegemist on stsenaristi fiktsiooniga, sest teadaolevalt sellist minnalaskmist Avinurme lahingus ei toimunud, küll aga hiljem Assamalla juures.

    Sõrve tühjad majad on ajalooline fakt, nimelt evakueeriti Sõrve elanikud sakslaste poolt Saksamaale, sõja jalust ära. Paljud tulid peale sõda kodudesse tagasi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere! Aitäh täpsustuste eest! Jah, saarlasena olen Sõrve tühjaksjäämisega kursis. Paljud tulid tagasi Sõrve, aga võrreldes selle elanikkonna arvuga, mis oli Sõrves enne sõda, oli neid tagasitulijaid väga vähe. Polnud enam kodusidki, kuhu tagasi tulla.

      Kustuta
  3. See on filmi õige kriitika ja see on hävitav https://www.youtube.com/watch?v=UsvXJ9kiZS0

    VastaKustuta