Tervitus!
Väikese hilinemisega viimane ülevaade pühapäeval lõppenud PÖFFilt.
Pealkiri: Hectori õnneotsingud
Originaalpealkiri: Hector and the Search for Happiness
Režišöör: Peter Chelsom
Kestus: 1h 54 min
Riik: Suurbritannia, Saksamaa, Kanada, LAV
Žanr: Draama, komöödia, romantika, seiklus
Nähtud: 28.11.2014
Minu hinnang: 2.5/5
 |
| pilt solariskino.ee kodulehelt |
Vat see film kohe tõmbas mind vaatama, sest sellise ilma ja olemise juures on positiivne ning tuju tõstev laks igati teretulnud, eriti kui teemaks kõigi probleemide alge: mis teeb meid õnnelikuks?
Hector on psühhiaater, kellel on näiliselt ideaalne elu: kena kodu, armastav kaaslane, edukas töö ning rahulolevad kliendid. Ainuke tõrv meepotis on tõsiasi, et mees ei ole ise enam üldse rahul oma rutiinse, igava ning eesmärgita eluga ja tunneb ennast petisena, sest on samamoodi ummikus inimeste nõustaja teemal õnn ja rahulolu. Niisiis otsustab ta minna laia maailma, et teada saada, mis asi see õnn ikka on ja kuidas seda leida. Teepeal kohtub ta igasugu tegelastega, kelledel kõik on oma nägemus heaolust ja roll Hectori eneseleidmises. Kas mees suudab lahti muukida õnnevalemi selgub juba kinos.
Ootasin salamisi nagu alati taolistelt filmidelt mingit Heureka! momenti või inspiratsiooni puhangut, kuid seda ootuspäraselt ei tulnud. Iseenesest aga olid filmis mõned elu üle järgi mõtlema panevad pärlid täitsa olemas ning motivatsiooni neid õpetussõnu järgida jätkus pärast linastust kuskil tunniks. See on tegelikult päris hea tulemus ning samuti on see pluss punktiks filmile, et ta kasvõi niikaua mind innustada suutis. Midagi uut ja värsket ta aga ei pakutud vaid film oli isegi kohati igav, kuigi südamlikke momente ikka jätkus. Mainimist vajab ka visuaalne külg, sest asukohad olid kaunid ning silmailu ikka leidus.
Oma kondikavas ei paku film midagi originaalset ning sisu kulgeb teadatuntud mustrit mööda ning klišeesid on ka piisavalt. Siiski on Hectori eesmärk ju ikkagi üllas ja teema väga päevakajaline, seega liha luudel on mõneti värske ning paljulubav, aga kuidagi kleenuke on ikkagi see keha. Kohati tundus filmi sõnum ja kulgemine ka võlts ning lavastatud olekuga, otsing ja teekond vajasid tsipake rohkem siirust, lihtsust ja realistlikkust. Siis oleks sõnum mõjusam olnud. Samuti miks, kui on tegu mingite eneseleidmistega, minnakse alati näiteks Hiinasse, Indiasse, Aafrikasse, miks ei ole ma märganud, et teekond viiks seikleja näiteks Lõuna-Ameerikasse, Antarktikasse, Austraaliasse? Võib-olla pole ma piisavalt tähelepanelik, kuid ühed ja samad tüüpilised sihtmärgid on suhteliselt tüütud.
Hector võis ju olla nohiklikult ning naiivselt sümpaatne, aga mis mees laseb enda naisel oma sõrmeküüsi lõigata?! Vat see oli pilt mis mu mõtetest ei kadunud ja muserdas mu filminaudingut ohtrasti. Nii väike asi aga kohe häiris. Teisalt aga oli tegu eneseleidmise filmiga ning seda saan vähemalt kinnitada, et pärast filmis toimunut peaks ta füüsiliselt ning emotsionaalselt olema suuteline ise oma sõrmeküüsi lõikama – vat see on progress! Kõrvaosatäitjate hulgas oli aga väga värvikaid ning põnevaid kujusid, kes tegid Hectori üksluise ja halli olemise huvitavamaks ning loo põnevamaks, meeldivamaks ning inimlikumaks.
Lemmik tsitaat: “Paljud näevad õnne alati seotuna tulevikuga.”
Lemmik stseen: Lennusõit Aafrikas väga hädistes tingimustes – “Ära muretse, lennuk on väga halvas seisus, sest pole enne alla kukkunud, seega on suur tõenäosus, et ka seekord ei kuku.”
Kokkuvõttes: Öeldakse, et mõte on see mis loeb ja teostus on teisejärguline, kuid siinkohal oli mõte väga paljulubav ning kaasahaarav aga teostus jättis soovida. Samuti, ei saa ma ikka aru kuidas mees saab lasta oma naisel sõrmeküüsi lõigata… ja naine arvab, et see on täiesti OK?! Hea, et ma varbaküünte versiooni sellest ei näinud.
------------------------------------
PÖFF 2014 lühikokkuvõte:
 |
| pilt poff.ee kodulehelt |
Olen uhke, sest see aasta suutsin isegi kuut filmi vaatama minna ning õnneks lõpeb mu tööpäev just sellisel ajal, et saan 17.00 kinno jõutud ning ma ei raiska aega oodates enne filmi ja kaota õhtut hilise kellaajani kinos istudes. Loomulikult ei ole mu saavutus just märkimisväärne, kui arvestada seda, et see aasta linastus festivali raames umbes kahesaja ringis eri filme, KUID võttes arvesse seda, et eelmine aasta käisin vaatamas vaid kahte teost, siis on see märgatav edasiminek.
Samuti oli filmivalik igati edukas, sest mu hinnang ei läinud alla keskmise ning ka see on tähistamist väärt. Samas aga oli mu valik suhteliselt riskivaba, põrsast kotis ma püüdma ei läinud ning keskendusin rohkem Ameerika ning Inglismaa filmidele, milledest mitmed ka on juba laiema levi raames kinodesse jõudnud või siis lähikuudel tulemas.
Nähtud filmid:
“X+Y” 4/5
“Praht” 4/5
“Kõiksuse teooria” 4/5
“Alguspunkt” 3/5
“Tokyo kallim” 3/5
“Hectori õnneotsingud” 2.5/5
Suured tänud festivali korraldajatele ning jään ootama PÖFF 2015!
Liis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar