Tere kaunist laupäeva!
Mul oli eelmisel nädalavahetusel võimalus vaadata ühte väga erilist etendust ja ma tahan seda vahvat elamust teiega jagada.
Sattusin reede õhtul Saaremaale, täpsemalt siis leidsin end Saaremaa Ühisgümnaasiumis, et vaadata 97. lennu kabareed Le Cabaret du Chat Noir (Musta Kassi Kabaree), mis oli erakordne elamus. Aga enne, kui etenduseni jõuan, tahaks kirjutada natuke Saaremaa Ühisgümnaasiumi kabaree ajaloost.
Esimene kabaree korraldati 71. lennu poolt, nii et kokku on kabareel seljataga 24 aastane traditsioon. Kui ajas tagasi minna, siis esimesed kabareed on muidugi tänasest professionaalsest etendusest kilomeetrite viisi erinev, sest tol ajal ei olnud ei mikrofone, valgustust, sponsoreid ega ka linnale korraldatud etendusi. Küll aga olid olemas tegutsemistahe, andekad ja ettevõtlikud õpilased ja nii on seda traditsiooni läbi aastate edukalt edasi kantud. Olgu öeldud ka see, et ma olen ise Saaremaa Ühisgümnaasiumi vilistlane ja osalesin 73. lennu kabarees.
Tagasi tänapäeva.
Etendus: Le Cabaret du Chat Noir
Koht: Saaremaa Ühisgümnaasium
Tegijad: 97. lend
Hinnang: 5/5
Le Cabaret du Chat Noir koosnes 25st numbrist, mis kõik kokku moodustasid särtsaka ja lustaka ajaloolise tervikliku vaatemängu aastast 1886 kuni aastasse 2013. Kabaree oli kahes vaatuses ja ühe vahejaga.
Tervet showd juhtisid kahel pool lava olevad ekraanid, mis andsid kalendrilehtedel teada, kuidas aeg möödus ja mis aastas publik parasjagu viibis. Tehniliselt oli see väga lahedalt lahendatud.
Kabaree algas lustaka Kassikankaaniga, mis mõistagi pani publiku koheselt mustadele kassidele kaasa elama.
Programm oli minu arvates kenasti ülesse ehitatud. Kassikankaanile järgnes mustkunst Silmapete (1886) ja pärast seda esines naiste ansambel lauluga Helista mulle, võibolla (1904). Seejärel viisid meenutused Titanicu juurde, mida esitati tantsuga Viimane keerutus (1912), mis oli väga sümpaatselt esitatud. Sõjakava Poisid, rindele (1915) oli eelkõige noormeeste sooloesitlus. Ja jõutigi meie esimese vabariigi aegadesse, kus nii muusika, kui ka tants muutusid rahvuslikuks.
Ajarännak läks edasi Chaplini paroodiaga Moodsad ajad (1928) ja naiste striptiisiga Bravuur (1935), mis oli kavalalt läbimõeldud ja mis jäi hea maitse piiridesse. Striptiisile järgnes teise maailmasõja teemaline luulekava Trauma (1942). Peale tüdrukute pin-up tantsu Suhkrutükikesed (1950) tuli lavale ka bänd, kes esitas laulu Bambapalavik (1950). See lugu koos sinnaesitatud tantsuga oli üks minu suurtest lemmikutest!
Kava läks edasi Presley Rokkiva priiusega (1958).
Ja algas rokiajastu koos Rolling Stones'i Lahusolekuga (1965) ja siis tuli esimene poiste striptiis Tagurpidi (1969) ja bändi esitluses Septembri funk (1976). Solistidel olid fantastilised hääled!
Disko Kuldne ajastu (1979)
Teine minu lemmikutest oli tango Roxanne (1981), kus noored said tango tantsimisega imeliselt hästi hakkama. Jacksoni muusikale tehtud Sujuv kriminaal (1988) ja mambo Kuumad rütmid (1993) kütsid tempo ja rahva ülesse ja saadud aplausid oli päris tormilised. Peale seda laulis trio laulu Sinu kangelane, mis oli imeilus ja romantiline.
Moderntants Tule Tumedale poolele (2004) viis kava edasi poiste striptantsuni Kooritud apelsinid (2007). Poiste striptiis tekitas päris palju naeru ja elevust publiku seas ja neid toetati terve tantsu vältel kestva aplausiga.
Programmile tõid ilmeka lõpu õpetajate ja õpilaste poolt esitatud kava #mees #naine #internet (2011), mis illustreeris väga huvitavalt tänapäeva ühiskonda ja noorte ja õpetataje vahelisi suhteid. Eelviimasena oli kavas Fergie Elu on pidu (2013).
Viimasena esitati klassikalist kankaani, mida noored publiku tungival nõudmisel pidid tantsima lausa kolm korda. Kankaani ajal tuli ka terve meeskond lavale ja kabaree viidi eduka lõpuni. Näha oli, et noored nautisid seda showd vähemalt sama palju kui publik.
Sõnaline, muusikline ja tantsuline osa etenduses olid tasakaalus. Mul oli hea meel, et sõnalist osa oli suhteliselt vähe ja see, mis oli, oli originaalne. Ei mingeid tõsidraamalisi pikki etteloetud sonette ega luuletusi. Ärge saage valesti aru, ma olen igasugu luule suur austaja, aga kui ma lähen kabareesse, siis tõsimeelne armastusluule pole just see, mida ma sealt ootaks. Laval laulnud ja mänginud bänd oli vinge ja mulle meeldisid ka solistid oma kaunite häältega. Eriliselt tahaksin esile tuua tantsud ja suur kiitus peaks minema nii õpilastele endile kui ka nendele, kes tantsukavasid aitasid välja mõelda ja selgeks õpetada. See oli uskumatu kuidas noored tantsisid ühtemoodi hästi nii tangot, diskot kui ka kankaani. Väga tublid!
Kokkuvõtvalt, tahan jõuda selleni, et kogu programm oli hästi kokku pandud ja kaasahaarav, nii et igav ei olnud hetkekski ja mul ei tekkinud seda mõtetki, et millal see kõik ükskord juba lõppeb. Pigem vastupidi, ma kohe ei soovinud, et Le Cabaret du Chat Noir mind oma lummusest lahti laseks. Käed olid plaksutamisest punased ja lõualuud naermisest kanged!
Kui etenduse lõpus saali tuled lõpuks põlema läksid, oli mul päris raske tagasi reaalsusesse tulla, sest etendus oli lihtsalt viimase peal äge! Seal oli särtsu, seal oli energiat, seal oli huumorit, seal oli rütme ja seal oli vallatust. Mis peamine, see oli noorte enda välja mõeldud, planeeritud ja teostatud! See, kui kellelgi vahel mõni samm sassi läks (mida ei juhtunud just eriti tihti, sest näha oli, et liikumist oli kõvasti harjutatud ja lihvitud), ei tähendanud midagi, sest tegemist ei olnud ju oma ala aastaid õppinud ja trenni teinud professionaalidega, tegemist oli gümnaasiumi õpilastega. Väga andekate gümnaasiumiõpilastega, kes tegid nii mõneski osas silmad ette kogenud proffidele, keda vahest tüdinult suurematel lavadel esinemas näha on. See energia ja sünergia, mis noored suutsid luua, oli fantastiline!
97. lennu kabaree Le Cabaret du Chat Noir oli minu jaoks tõeline leid. Ma ei olnud vahepeal aastaid oma enda kooli kabareed näinud ja mul on tõsiselt hea meel, et ma seda vaatama läksin.Lugejatele soovitan seda kindlasti tulevikus vaadata. Kui teil vähegi võimalust on, siis tasub 98. lennu kabareed vaatama minna. 97. lennu kabareed on selleks korraks läbi ja teatepulk anti üle 98. lennule, kelle kabaree peaks juba õige pea, 2015 aast veebruaris etenduma. Kindlasti minge vaatama, sest värske, meelelahutuslik ja lõbus elamus on teile garanteeritud!
Suur aitäh Sander Õunale videote eest. Kõik postituses kasutatud videod kuuluvad Sandrile. Tänud lähevad ka Laura Kriskale abi eest!
Ilusaid elamusi!
Mul oli eelmisel nädalavahetusel võimalus vaadata ühte väga erilist etendust ja ma tahan seda vahvat elamust teiega jagada.
Sattusin reede õhtul Saaremaale, täpsemalt siis leidsin end Saaremaa Ühisgümnaasiumis, et vaadata 97. lennu kabareed Le Cabaret du Chat Noir (Musta Kassi Kabaree), mis oli erakordne elamus. Aga enne, kui etenduseni jõuan, tahaks kirjutada natuke Saaremaa Ühisgümnaasiumi kabaree ajaloost.
Esimene kabaree korraldati 71. lennu poolt, nii et kokku on kabareel seljataga 24 aastane traditsioon. Kui ajas tagasi minna, siis esimesed kabareed on muidugi tänasest professionaalsest etendusest kilomeetrite viisi erinev, sest tol ajal ei olnud ei mikrofone, valgustust, sponsoreid ega ka linnale korraldatud etendusi. Küll aga olid olemas tegutsemistahe, andekad ja ettevõtlikud õpilased ja nii on seda traditsiooni läbi aastate edukalt edasi kantud. Olgu öeldud ka see, et ma olen ise Saaremaa Ühisgümnaasiumi vilistlane ja osalesin 73. lennu kabarees.
Tagasi tänapäeva.
Etendus: Le Cabaret du Chat Noir
Koht: Saaremaa Ühisgümnaasium
Tegijad: 97. lend
Hinnang: 5/5
Le Cabaret du Chat Noir koosnes 25st numbrist, mis kõik kokku moodustasid särtsaka ja lustaka ajaloolise tervikliku vaatemängu aastast 1886 kuni aastasse 2013. Kabaree oli kahes vaatuses ja ühe vahejaga.
Tervet showd juhtisid kahel pool lava olevad ekraanid, mis andsid kalendrilehtedel teada, kuidas aeg möödus ja mis aastas publik parasjagu viibis. Tehniliselt oli see väga lahedalt lahendatud.
Kabaree algas lustaka Kassikankaaniga, mis mõistagi pani publiku koheselt mustadele kassidele kaasa elama.
Programm oli minu arvates kenasti ülesse ehitatud. Kassikankaanile järgnes mustkunst Silmapete (1886) ja pärast seda esines naiste ansambel lauluga Helista mulle, võibolla (1904). Seejärel viisid meenutused Titanicu juurde, mida esitati tantsuga Viimane keerutus (1912), mis oli väga sümpaatselt esitatud. Sõjakava Poisid, rindele (1915) oli eelkõige noormeeste sooloesitlus. Ja jõutigi meie esimese vabariigi aegadesse, kus nii muusika, kui ka tants muutusid rahvuslikuks.
Ajarännak läks edasi Chaplini paroodiaga Moodsad ajad (1928) ja naiste striptiisiga Bravuur (1935), mis oli kavalalt läbimõeldud ja mis jäi hea maitse piiridesse. Striptiisile järgnes teise maailmasõja teemaline luulekava Trauma (1942). Peale tüdrukute pin-up tantsu Suhkrutükikesed (1950) tuli lavale ka bänd, kes esitas laulu Bambapalavik (1950). See lugu koos sinnaesitatud tantsuga oli üks minu suurtest lemmikutest!
Kava läks edasi Presley Rokkiva priiusega (1958).
Ja algas rokiajastu koos Rolling Stones'i Lahusolekuga (1965) ja siis tuli esimene poiste striptiis Tagurpidi (1969) ja bändi esitluses Septembri funk (1976). Solistidel olid fantastilised hääled!
Disko Kuldne ajastu (1979)
Teine minu lemmikutest oli tango Roxanne (1981), kus noored said tango tantsimisega imeliselt hästi hakkama. Jacksoni muusikale tehtud Sujuv kriminaal (1988) ja mambo Kuumad rütmid (1993) kütsid tempo ja rahva ülesse ja saadud aplausid oli päris tormilised. Peale seda laulis trio laulu Sinu kangelane, mis oli imeilus ja romantiline.
Moderntants Tule Tumedale poolele (2004) viis kava edasi poiste striptantsuni Kooritud apelsinid (2007). Poiste striptiis tekitas päris palju naeru ja elevust publiku seas ja neid toetati terve tantsu vältel kestva aplausiga.
Programmile tõid ilmeka lõpu õpetajate ja õpilaste poolt esitatud kava #mees #naine #internet (2011), mis illustreeris väga huvitavalt tänapäeva ühiskonda ja noorte ja õpetataje vahelisi suhteid. Eelviimasena oli kavas Fergie Elu on pidu (2013).
Viimasena esitati klassikalist kankaani, mida noored publiku tungival nõudmisel pidid tantsima lausa kolm korda. Kankaani ajal tuli ka terve meeskond lavale ja kabaree viidi eduka lõpuni. Näha oli, et noored nautisid seda showd vähemalt sama palju kui publik.
Sõnaline, muusikline ja tantsuline osa etenduses olid tasakaalus. Mul oli hea meel, et sõnalist osa oli suhteliselt vähe ja see, mis oli, oli originaalne. Ei mingeid tõsidraamalisi pikki etteloetud sonette ega luuletusi. Ärge saage valesti aru, ma olen igasugu luule suur austaja, aga kui ma lähen kabareesse, siis tõsimeelne armastusluule pole just see, mida ma sealt ootaks. Laval laulnud ja mänginud bänd oli vinge ja mulle meeldisid ka solistid oma kaunite häältega. Eriliselt tahaksin esile tuua tantsud ja suur kiitus peaks minema nii õpilastele endile kui ka nendele, kes tantsukavasid aitasid välja mõelda ja selgeks õpetada. See oli uskumatu kuidas noored tantsisid ühtemoodi hästi nii tangot, diskot kui ka kankaani. Väga tublid!
Kokkuvõtvalt, tahan jõuda selleni, et kogu programm oli hästi kokku pandud ja kaasahaarav, nii et igav ei olnud hetkekski ja mul ei tekkinud seda mõtetki, et millal see kõik ükskord juba lõppeb. Pigem vastupidi, ma kohe ei soovinud, et Le Cabaret du Chat Noir mind oma lummusest lahti laseks. Käed olid plaksutamisest punased ja lõualuud naermisest kanged!
Kui etenduse lõpus saali tuled lõpuks põlema läksid, oli mul päris raske tagasi reaalsusesse tulla, sest etendus oli lihtsalt viimase peal äge! Seal oli särtsu, seal oli energiat, seal oli huumorit, seal oli rütme ja seal oli vallatust. Mis peamine, see oli noorte enda välja mõeldud, planeeritud ja teostatud! See, kui kellelgi vahel mõni samm sassi läks (mida ei juhtunud just eriti tihti, sest näha oli, et liikumist oli kõvasti harjutatud ja lihvitud), ei tähendanud midagi, sest tegemist ei olnud ju oma ala aastaid õppinud ja trenni teinud professionaalidega, tegemist oli gümnaasiumi õpilastega. Väga andekate gümnaasiumiõpilastega, kes tegid nii mõneski osas silmad ette kogenud proffidele, keda vahest tüdinult suurematel lavadel esinemas näha on. See energia ja sünergia, mis noored suutsid luua, oli fantastiline!
97. lennu kabaree Le Cabaret du Chat Noir oli minu jaoks tõeline leid. Ma ei olnud vahepeal aastaid oma enda kooli kabareed näinud ja mul on tõsiselt hea meel, et ma seda vaatama läksin.Lugejatele soovitan seda kindlasti tulevikus vaadata. Kui teil vähegi võimalust on, siis tasub 98. lennu kabareed vaatama minna. 97. lennu kabareed on selleks korraks läbi ja teatepulk anti üle 98. lennule, kelle kabaree peaks juba õige pea, 2015 aast veebruaris etenduma. Kindlasti minge vaatama, sest värske, meelelahutuslik ja lõbus elamus on teile garanteeritud!
Suur aitäh Sander Õunale videote eest. Kõik postituses kasutatud videod kuuluvad Sandrile. Tänud lähevad ka Laura Kriskale abi eest!
Ilusaid elamusi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar