Kino: "Serena"

Tervitus!

Taaskord ühe hetkel kinos oleva filmi ülevaade.

Pealkiri: Serena

Originaalpealkiri: Serena

Režišöör: Susanne Bier

Näitlejad: Jennifer Lawrence, Bradley Cooper, Rhys Ifans, Toby Jones, Sean Harris

Kestus: 1h 49 min

Žanr: Draama

Kinodes alates: 05.12.2014

Nähtud: 06.12.2014

Minu hinnang: 2/5

pilt solariskino.ee kodulehelt

On filmid, kus kõik näib olevat idaalne ehk siis kõik vajalikud komponendid väärtfilmiks on olemas, andekad näitlejad, kiidetud režišöör, kaunid võttepaigad, suurepärane lähtematerjal, kuid vaatama sellele, et lõpptulemus puhib ja punnitab, ei suuda ta ootustele vastata. Just sellise kurva saatusega ongi antud linateos.

George Pemberton on tõusva puiduettevõtte omanik sügaval Põhja-Carolina metsades kui kohtab kaunist orbu Serenat, kellesse ta koheselt ja jäägitult armub. Pärast abiellumist hakkab Serena aktiivselt osa võtma ettevõtte tegemistest ning mõni aeg on paari elu liikumas vaid ülesmäge. Siis aga hakkavad mõrad ilmuma nende õndsas elus ning varsti on üks neist see, kes neid mõrasid tekitab ning parandusteks on juba hilja.

Mis õnnestus:

Jennifer Lawrence oli minu arvates väga tagasihoidlikult väljendusrikas ning leebelt ja elegantselt emotsionaalne ning tema silmadest ning miimikast võis lugeda nii paljut, kuigi tema tegelaskuju jättis pealiskaudselt suhteliselt vaoshoitud mulje ning jäi lõpuks ikkagi enigmaatiliseks ning kaugeks. Kahju aga, et tema kaaslane Bradley Cooper ei suutnud nina veepeale rabeleda ning selles rollis jäi ta kesiseks, kuigi ma ei saa otseselt teda selles süüdistada, kui käsikiri on kehvake siis ei olda alati võimeline sõnnikust saia tegema.

Ma arvan, et ilukirjanduses ja filmis on kõige põnevamad ning haaravamad hullud need, kes ei tundu esialgselt vaimselt ebastabiilsed kuni viimase minutini ning eelnevalt saad sa kaasa elada sellele, mis neid selle kuristiku äärele viib. Antud filmi hullus ei olnud ülevoolav, pöörane, märatsev ning otsekohene, mulle meeldis kuidas vaatamata murdumisele jäädi pealiskaudselt võimalikult tasakaalukaks, külmaks ning manipuleerivaks.

Ma ei saa mööda vaadata filmi visuaalsest küljest, alates loodusvaadetega ning lõpetades kostüümidega. Serena kantavad riided oli äärmiselt kaunid ning meeldejäävad. Filmi stiil ning taust olid minu meelest viimseni lihvitud ning oli näha, et neisse läks suur osa tähelepanu ja ressurssi. Tulemus oli muidugi kiiduväärt, kuid vähemalt poolte nendest oleks võinud suunata sisu ja tegelaste vormimisele ning siis ei oleks lõpptulemus nii tasakaalust väljas olnud visuaalse ja sisu vahel.

Mis mitte:

Kogu probleemi võib kokku võtta sõnaga: igav. Film oli lihtsalt kauni, paeluva, paljulubava, oivaliselt viimistletud kestaga tühi karp. Kuigi sisu ja konfliktid, mis filmi kandsid olid täitsa olemas, olid need esitletud ja mõjusid kuidagi väga väetilt. Sisu hõlmas kättemaksu, kaotusvalu, ebaõiglust, mõrva, armastust - kõik võimsad tunded, mida saaks suurepäraselt ning efektiivselt kasutada vaatajatelt ideaalis tugevate emotsioonide ja reaktsioonide välja kiskumisel. Antud filmil oli tulemus aga selline unelev, tuim ning oli tunne nagu oleks barjäär filmi ja vaataja vahel ning nähtu ei jõudnud kohale. Kuidagi steriilse, liialt perfektse, läbimõeldud ning riskivaba filmi mulje tekkis, millest viimased just võõrastasid vaatajaid kui pani hindama selle meisterlikkust ja ilu.

Filmi sisu oli selline imal ja puine seebiooper algelise dialoogi, tegelastega, kes sulle väga ei sümpatiseeri ning kelledest sul oli ükskõik. Samuti oli kohati tunne, et tegemist oli kui kergelt kahe erineva filmiga ühes, sest mõlemal osal oli eri keskne konflikt, kuid nõrgaks jäid nad mõlemad. Läks ka kõvasti aega enne kui film nii öelda käima läks, pool nähtut tundus kui ülipikk proloog päris sisule, mis kunagi ei ilmutanudki ennast piisavalt. Vahepeal oli ka segane, et mis on ikkagi filmi eesmärk või mida ta püüab oma vaatajaskonnale öelda, sellise sihitu tegevusena tundus kõik. Kas tegu oli thriller, ajaloolise draama, tragöödia, romantikaga vm? Ma ei saanud täpselt aru, mida antud film sihtis, kuid mööda lasti niikuinii.

Lemmik stseen: Kotkas oma uhke “mütsiga.”

Lemmik tsitaat: Ma kohe ei oskagi midagi välja tuua, isegi midagi suvalist, ning kui ma mõtlen, et mis mulle dialoogist meelde jäi, siis on ainult üks must auk mu peas.

Kokkuvõttes: Filmil oli nii palju potentsiaali, kuid kuhu see kõik kadus on mulle täielik müstika. Kuidas on võimalik teha midagi nii kvaliteetsetest koostisosadest ning tulemuseks saada midagi nii kesist. Ma ei saa ka öelda, et see oli üdini kehv film, kuid ei saa salata, et ta jättis väga palju soovida.

Liis