Reede, 5. detsember 2014

Teater: "Masohhisti pihtimus"

Tervitus!

Taas kord etenduse ülevaade, millega olen väga hiljaks jäänud ja tegelikult olen etenduse juba ammu ära näinud.

Pealkiri: Masohhisti pihtimus
Teater: VAT Teater
Kestus: 1h 45 min
Lavastaja: Christian Römer (Saksamaa)
Osades: Raivo E. Tamm, Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots, Lauri Saatpalu
Esietendus: 27.02.2014
Millal nähtud: 15.11.2014
Minu hinnang: 4.5/5

pilt piletimaailm.ee kodulehelt
Antud etendus oli nii põhjalikul läbi imbunud sarkasmist ning teravast ühiskonna kriitikast, et ma lausa nautisin seda jubedat reaalsust läbi kõverpeegli ning jõudsin järeldusele, et ega tegelikkus ikka väga kaugel enam nähtust ei ole küll. Ja see teadmine jahmatas mind, kuid samas ei tulnud see enam üllatusena kui jälgida meediat, uudiseportaale, kommentaariume ning kasvõi natuke kõrvad lahti hoida oma kaasmaalaste muredele.

Lugu räägib ekstreemsete masohhisti kalduvustega mehest, kes algselt otsib kergendust sadomaso klubidest, kuid kuna tase ei ole pooltki see mida ta hing ihaldab, siis vaikselt hakkab nagu ime läbi ühiskond talle vastu tulema ning pakkuma piinu, alandusi, eneseväärikuse kaotust, kõntsa tasemele surumist ning kõrgklassi sadismi. Pole vaja mainida, et meie kangelane oleks nagu paradiisis, kuid mingi hetk jääb igast uuest tasemest väheks ning vaja on kõrgemale rühkida. Mis aga saab kui lagi on käes ning agoonia on juba ületamatu?

Ootasin ja pelgasin etendusest rohkem sellist eksperimentaalteatri laadset olemist, kus kohati ei saa aru mis toimub, kõik sümboliseerib midagi, mingi tõmblemine muudkui käib ja otse öeldakse välja vähe, kuid õnneks oli tegu väga konkreetse tükiga. Kuigi etendust kattis tihe iroonia, sarkasmi ja paroodia loor, oli sõnum ning tegemised selged ja arusaadavad. Äratundmisrõõmu oli hulganisti ning paralleele eestlaste eluga. 

Eestlane on vabatahtlik (või sunduslik?) ja kuulekas ori oma tööle, riigile, poliitikutele, pangale, perele, seadustele, ülemustele jne ning vaatamata sellele, et taluvuse piir on juba ammu ületatud, ei ole ikka suuremahulist vastureageeringut ning selle asemel surutakse hambad risti, pea alla ning nohisetakse vaikselt edasi. Mõnikord tundub tõesti, et eestlastele meeldib enesepiinamine ning kannatamine ja just sellist mentaliteeti antud etendus lahkabki (kuigi see on kirjutatud keskmist eurooplast kujutledes Tšehhi autori poolt ning ei räägi üldse mitte ainult eestlaste elust). Peategelane lausa otsib ja provotseerib võimalusi kuidas rohkem piinelda: nõuab väiksemat palka, tahab, et ülemus teda alandaks nii vaimselt kui füüsiliselt, otsib omale rohkem kohustusi, näeb ennast kui hobust, otsib konflikte äärmuslaste ja vähemustega, et peksa antaks, tunneb mõnu kui saab enda õndsust suurendades ka kaaslastele ära teha, lased enda tööpäeva teha 48 tunniseks jne jne. Eriti koomiline, konteksti arvesse võttes oli, et peategelane idealiseeris Jürgen Ligi, Andrus Ansipit ja Edgar Savisaart ning tihti näidati ka taustal videot, kus kordamööda üks neist kolmest istub vankris ja piitsutab hobusena ette rakendatud ähkivat, puhkivat ning võimete piiril kihutavat peategelast.

Etendus oli ülimalt kurb/naljakas ning rõhk oli ikka absurdil ja koomilisusel, umbes, et kui sa arvasid, et hullemaks ei saa enam minna, siis sa eksisid, kuid kõige all oli ikka peidus väga kurb tõde ning reaalsus. Pean tunnistama, et mulle tekitas segadust kohati leige reaktsioon naljadele, mis olid tõesti kümnesse, mahlased ning nii valusalt otsekohesed, et tundusid lausa hulljulged. Mina küll naersin agaralt kaasa ja mäletan, et oli vähemalt üks publikust, kes järjepidevalt ning üle saali kohe iga pähkli peale kõvasti ja ennastsalgavalt lõkerdas. Seda oli väga positiivne kuulata. Koomilisuse tipp oli aga peategelase osavõtt Maailma Inimressursside Olümpiamängudel, kus ta oma töörügamise, masohhismi ning järjekindluse tulemusena suudab ületada isegi hiinlased. Üldse oli kogu seik neilt mängudelt väga põnev ning kaasahaarav – kas võidab ära või ei võida? Ülesanded ning tingimused olid seal võistlusel aga klass omaette. Vaimukuse poolelt tuleb ära mainida ka rasketes oludes teenindaja, kes suudeti peategelase poolt uskuma panna, et just kuri ülemus on see, kes vajab arusaamist ja kaitset raske argielu ning töötajate vingumise eest. Pärast seda kaitses naine vapralt nagu emalõvi oma ülemust.

Kogu lavastus oli, nagu pealkirigi lubab, suhteliselt kinky. Lateks, nahk, piitsad ning muud erootilised/piinamise riistad olid täitsa olemas. Kord oldi kahtlastes poosides täiesti kinni seotud, kord tatsati ringi väga mini latekstrussikutes (ja seda ei teinud ainult naised), siis piitsutati ja oiati suhteliselt tihti, kord aeleti vähese riietusega mööda põrandat ning koos suurte kelgutamiseks mõeldud kummidega jne. Kahtlaseid tegevusi jätkus, aga kõik sobis etenduse õhkkonna ja pildiga kui rusikas silmaauku.

Vaatamata koledale reaalsusele, mida etendus suurepäraselt ning nutikalt peegeldas, ei olnud selle õhkkond ja sõnum üldse pahatahtlik, etteheitev, masendav ega rõhuv. Kuigi pilt oli maalitud väga mustaks, jättis kogu toimuv ikkagi kerge ja lõbusa mulje ning rõhku pandi sellele, kui tähtis on tõele otsa vaadata ja võimet selle üle naerda.

Väga meeldis ka Raivo E. Tamm peategelasena. See oli kahtlemata tema tükk, kuigi toetav näitlejaskond oli igati kiiduväärt. Ta hääl on selline mille tunned igalt poolt ära, selline madal pahuralt torisejaliku vanamehe hääl ning midagi on selle toonis lõõgastavat ning kuulama panevat. Värvikust ning totrust andsid peategelasele juurde veel joodeldava tirooli lühikesed traksipüksid – see oli väga kentsakas, kuid koomiline vaatepilt.

Kokkuvõttes: Ülimalt meelt lahutav ning karmi reaalsust igati pilav lavastus, milles tõesti tunned ära meie ühiskonna koledamad pooled ja selle asemel, et nende üle tuska tunda, naerad sa hoopis ning kõik näib juba palju päikeselisem. Soovitan soojalt!

Liis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar