Teater: "Varesele valu..."

Tervitus!

Üks teatri ülevaade vahelduseks!

Pealkiri: Varesele valu...

Teater: Draamateater

Kestus: 2h 50 min

Lavastaja: Mari-Liis Lill ja Paavo Piik

Osades: Robert Annus, Henrik Kalmet, Piret Krumm, Ursula Ratasepp, Veiko Tubin

Esietendus: 15.03.2014

Millal nähtud: 05.12.2014

Minu hinnang: 4/5

pilt Draamateatri kodulehelt

Depressioon on tänapäeval üks segane ja vaidlusitekitav teema. Kellele moehaigus, kellele sõnakõlks, kellele mingi müstiline olevus, kellele simulantide lemmiksõna, kellele elu halvav õudusunenägu, kellele igapäevane kaaslane, jne. Siinkohal väita, et heal lapsel mitu nime väga paika ei pea. Olgu aga kuidas on, tegu on ühe eesrindlikuma haigusega, mida ideaalis diagnoosida ning välja ravida on äärmiselt keeruline, mis omakorda ka tagab selle, et iga väiksema tujumuutuse, tagasilöögi ning halva käitumise vabanduseks ja kirjeldamiseks kasutatakse just seda sõna. Seega, ei saa ka nii väga pahaks panna, kui inimesed ei suuda antud diagnoosi alati tõsiselt võtta, eriti kui tegu on enesemääratud diagnoosiga.

Esiteks tuleb ära mainida, et mulle meeldis väga etenduse formaat ning sellest tulenevalt ka edukas koostöö Draamateatri ja Linnateatri vahel, kus mõlemad teatrid esitavad tervikust ühe tüki ning täispildi saab kui kaeda mõlemad versioonid. Samas aga ei ole ühe täielikuks nautimiseks ilmtingimata vaja ka teist külastada ning vastupidi. Alguses ma ei hoomanudki, et samal ajal on Linnateatris etenduse kaksikõde toimumas ning mõtlesin omaette, et lavale projekteeritud lindistus näitlejast jalutamas läbi vanalinna ning oma lugu rääkimast, oli huvitav lahendus, et etendus ei muutuks väga monotoonseks. Ootamatu, kuid põnev oli avastada, et ta liigub teatri suunas, uksest sisse ning lõpuks jõuab minu ette lavale. Näitlejad liikusid kahe teatri vahel, et eri karaktereid mõlemas etenduses mängida ning kolm jäid näitemängu lõpuks antud etenduse lavale ning teised kolm Linnateatri publiku ette. Kihvt oli ka jälgida, taas projekteerituna laval asuvale valgele riidele, kuidas aplodeerimine ning millisena sündmuse kokkutõmbamine veidi kaugemal oleval laval kulges. Tekkis väike hasart, et kas meie näitlejad on kauem laval plaksutamise saatel või teisel.

Etendus koosnes monoloogidest ning vahepaladest. Kokku külastas lava, et oma elust ning

depressiooni haigusloost pihtida, seitse erinevat isikut. Valitud oli võimalikult eri inimesed, värvikate taustade ning erinevate elukulgemistega, mis taaskord kinnitab, et depressioon võib langeda oskas ükskõik kellele, ohutus kauguses ei paikne keegi. Näiteks, käis lavalt läbi aktiivne venelasest tantsija, vanem kõvast mehest ärihai ning edukas ja kõrgelt haritud naine. Kindlasti leidus keegi jutustajatest, kelle saatusega oli võimalik rohkemal või vähemal määral ennast samastada ning puutepunkte leida. Jutustusi oli sisupoolest ühest seinaotsast teise. Mõned tundusid leebemad ning mõned oli suhteliselt ekstreemsed, et mis ja kuidas kõik elus viltu võib kiskuda ning üle ei jää sul muud kui pealt vaadata kuidas kontroll ümberringse üle kaob täielikult või puudub üldse. Kohati tundusid kuuldavad õnnetuste jadad uskumatutena, nagu oleks tegu väljamõeldisega, kuigi väidetavalt on lood päriselus tegelikult ka juhtunud. Oli morjendav kuulata, mida inimesed kõik on pidanud läbi elama ning kuidas löögid aina tulevad ning pealekauba saab "kingituseks" ka depressiooni, mis on siinkohal juba aga paratamatu. Panin aga tähele, et enamikel oli üks haiguse põhjustajatest või siis allakäigu trepi ajendajatest seotud isaga või siis lähedase (isa) või enda alkoholismiga. Mõtlemispunkt siinkohal kõigile!

pilt Draamateatri kodulehelt

Lugudest jäi kõige järjekindlamalt meede positiivne ning energiline noor Vene poiss, keda esitas Robert Annus sellises kerges huumorivõtmes, mida läbis vahelduva eduga sügav kurb joon. Väga kerge oli talle kaasa elada, kuna tema elus ei olnud ainult läbikukkumisi vaid oli ka suuri õnnestumisi ning alati on lihtne pöidlaid hoida kellelegi, kes vaatamata takistustele suudab olla rohkem või vähem elujaatav. Teistest pealtnäha kergem juhtum, kuid samas vast kõige tavapärasem päriselus oli noore neiu lugu, kes oli juba lapsest saati suhteliselt iseseisev olnud, kelle vanemad olid alati tööl ning kes tegelikult sai väga hästi elus hakkama, kuid just see soojuse puudus lapsepõlvest tuli teda tulevikus kummitama. Mulle tundus see lugu kõige mõjusam, seda just oma lihtsuse, realistliku ning pidevate ekstreemsete olukordade puudumise pärast.

Ära tuleb mainida ka vahepalad, mis olid värvikad, illustratiivsed ning toetasid suurpäraselt eluloo pihtimusi ning tekitasid kontraste lugude ning palade vahel. Näiteks, huvitav oli võrrelda käitumist stressisituatsioonides ja pärast seda armastava ja üksteist toetava pere ning ükskõik millise depressiooniloos sisaldava pere käitumise vahel.

Lavakujundus oli minimalistlik, et kogu tähelepanu oleks jutustaval lool ning segavaid

faktoreid oleks vähe. Mööbel ja lisad laval (toolid, lauad, veeklaasid jne) olid ühe vaatuse ajal kõvasti suuremad kui tegelased, et istumiseks oli vaja toolile lausa ronida või siis teise vaatuse ajal nii tillukesed, et näitlejatel vaevu kogu tagumik pingile mahtus. Kõik see oli aga äärmiselt sümboolne käesoleva teemaga. Depressioonis olev inimene ei pruugi tunda ennast ümberoleva maailmaga kokku sobivat, midagi on paigast ära, kas liiga väike või liiga suur. Kuskilt pidevalt pitsitab, midagi ei tundu just õige ja paras ning oma keskkonnas ja enda nahas ei tunta ennast mugavalt ega turvaliselt.

Mulle üldiselt ei meeldi muserdavad filmid, etendused jne, ning depressioon on üks teema, mille jälgimine ei võrdu minu jaoks meelelahutusega, mida teater mulle ikka esmajoones kehastab. Ootasin etendusest, vaatamata kõigele ängistavale, kurvale ning lootusetule, ikkagi õrna päikesepaistelist lõppu. Mõnes mõttes ma seda ka sain, sest etenduse oli siiski lootuse maiguga ning mõttega, et iga tunnel lõpus on ikkagi valgus, ükskõik kui väike ja hädine. Samas aga ei kaalunud see kogu eelnevat vaevavat ja rõhuvat üle ja tegelikult ei peagi. Ei tasu ka oodata lihtsaid või lõplikke lahendusi jutustajate lugudele.

Kokkuvõttes: Esiteks, on tegu väga tänuväärt etendusega, et ta sellist tundlikku, segadust tekitavat ning keerulist teemat lahkab ning loodetavasti rohkem arusaamist inimesteni toimetab. Teiseks, on tegu haarava, mõtlema paneva ning formaadilt värske tükiga, mida julgen soovitada kõigile.