Teisipäev, 16. detsember 2014

Teater: "Teed juuakse kell viis"

Tervitus!

Nädalavahetusel sai taas teatris käidud.

Pealkiri: Teed juuakse kell viis
Teater: Draamateater
Kestus: 2h 15 min
Lavastaja: Roman Baskin (külalisena)
Osades: Ita Ever, Lembit Ulfsak, Martin Veinmann, Tõnu Kark, Jüri Tiidus, Ain Lutsepp
Esietendus: 03.11.2013
Millal nähtud: 13.12.2014
Minu hinnang: 2.5/5

Ootasin seda etendust suure ärevusega, sest tegu ju ikkagi suhteliselt tuntud ja hinnatud krimikomöödiaga, millest isegi Hollywoodi film Tom Hanksiga peaosas on kokku klopsitud. Kui siia lisada veel aukartust äratav näitlejaskond, paljulubav must huumor ning fakt, et piletid müüakse alati välja sellise kiirusega, et ei jõua pilgutada kui ainult tolm järgi on, siis olid mu ootused loomulikult kõrgustesse lennanud.

Etenduse keskmes on lesest pensionäriproua, kes elab koos oma haiglase papakoiga ning, kes pakub üürile tuba oma majas. Kuulutusele vastab üks viisakas ja haritud professor, kes soovib eripalvena vahetevahel oma sõpradega, kes kõik mängivad keelpille, majas proove teha. Tegelikult on aga kõik ainult peenelt kokkupandud väline fassaad, et prouat petta, sest mehed on tegelikult pätid, kes kavandavad pangaröövi. Enesele teadmata saab ka prouast nende kaasabiline.

pilt Draamateatri kodulehelt

Mis juhtus? Kui aus olla, siis ei juhtunudki nagu eriti midagi väga märkimisväärset ning tulemus jäi šokeerivalt kesiseks. Iseenesest oli potentsiaal ning kõik eduks vajaminevad komponendid olemas. Kas lihtsalt ei suudetud realiseerida kogu seda ettevõtmist või on tükk tegelikult ülehinnatud, oma aja äraelanud ning üleshaibitud? Isiklikult kaldun viimase variandi poole. Kõige rohkem aga üllatas mind kui vähe oli huumorit ning eriti veel tõesti vaimukat ning naerukiskuvat huumorit, siinkohal ei mängi mingit rolli, et tegu on musta komöödiaga, sest komöödia on ju ikkagi komöödia. Muigasin vaid mõned korrad, kuigi ei saa salata, et publikust ikka kostus naeru palju tihemini. Võib ka täiesti olla, et etenduse naljad ei ühti minu arusaamaga kvaliteetsest huumorist. Samas, ei näe ma mingit põhjust, mis teoorias oleks mind takistanud südamest lõkerdamast, välja arvatud tõsiasi, et tükk oli harjukeskmine ning ei ajendanud just eriti suunurki üles tõstma. Samas pean tunnistama, et mõni pärl ikka ette tuli ning eriti meeldejääv oli pätikamba “kontsert” ja sellele eelnev sissejuhatuskõne.

Kõige kurvem antud etenduse juures oli aga see, et mul oli tegelastest suhteliselt ükskõik, igaüks neist oli vähemal või rohkemal määral ebasümpaatne, kuigi ka kurikaeltel on võimalik olenevalt iseloomu ning esituse iseärasustest vaataja poolehoidu võta. Seda siinkohal aga ei toimunud ning isegi vanaproua mõjus oma uudishimu, ülereageerimise ning üdini ausa inimese mentaliteediga (mis tegelikult ununes tal kohe kui…) pigem tüütuna, kui väeti ohvri ning teose kangelasena. Kõige enam meelis mulle aga Üksraund (Tõnu Kark), kes oli mühaklikult heasüdamlik. Alati ei peagi teoses olema keegi, kellele sa pöidlaid hoiad, kuid minu jaoks isiklikult on see vajalik detail, sest mul ei ole võimalik kaasa elada, kui mul ei ole laval olevatest karakteritest sooja ega külma. Samuti, kuna tegelased ei olnud just tõmbavad ning tundusid loodud suhteliselt 2D, siis ei saanud näitlejad oma tõelisi oskusi näidata ning tulemus jäi poolikuks, sest algmaterjal oli lihtsalt kehvake. Kahju oli näha niivõrd võimekaid näitlejaid sellistes mittemidagiütlevates rollides.

pilt Draamateatri kodulehelt

Ei tasu aga ka arvata, et etenduses omasid helgeid külgi ei eksisteerinud, sest leidus ka viimaseid. Põnev oli nuputada, et kuidas kogu see komejant ikkagi lõpeb ning tulemus oli mulle üllatav, kuigi see ei oleks tohtinud väga ootamatu olla arvestades näidendi žanri. Huvitav oli ka teine vaatus, sest minu jaoks toimus suurem osa tegevusest esimeses ära ning tekitas elevust, et mis nüüd siis saab ja kuidas edasi. Tegemist oli ka päris tempoka tükiga, kus pidevalt toimus midagi ning tegevustik ei veninud, seega läks paar tundi mööda nagu mühinal. Samuti on süžee küllaltki kaasahaarav ning keerdkäike, prohmakaid, silumisi, ootamatusi ning möödapanemisi jätkub kogu etenduse ulatuses.

Komplimendi on ära teeninud ka lavakujundus. Selline tõeline 3D efekt tekkis kui maja ringles ning kõiki selle tahkusid igati ära kasutati. Oma iseärasustega oli maja minu jaoks nagu veel üks peategelane.  

pilt Draamateatri kodulehelt

Vahejuhtum: Ootamatult minestas üks meesterahvas publikust, kui püüdis keset etendust taarudes saalist mööda äärekoridori välja minna. Talle hüppasid appi vähemalt viis lähedal asuvat inimest ning mees aidati välja. Äärmiselt tore oli näha nii suurel hulgal agaraid abistajaid ning, et vaatamata olukorrale läks laval toimuv ilma pausita edasi.

Kokkuvõttes: Keskmine, ääretult keskmine. Esineb aspekte mis on edukad, kuid neid varjutasid puudused neis kohtades, mis mulle on etendustes prioriteetsel kohal (nt tegelased, huumor). Kokku tekkis selline kaalutud keskmine 2.5.

Liis

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar