Kino: "Võrdsed"

Tervitus!

Lühiülevaade kinost!

Pealkiri: Võrdsed
Originaalpealkiri: Equals
Režissöör: Drake Doremus
Näitlejad: Nicholas Hoult, Kristen Stewart, Guy Pearce, Jacki Weaver
Žanr: Romantika, ulmefilm, draama
Kestus: 1h 41 min
Kinodes alates: 20.05.2016
Nähtud: 21.05.2016
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Ühel poolt lääge, üksluine ja veniv. Teiselt poolt ehe, kummaliselt meeliköitev ning hingekeeli puudutav. Leidub hulgaliselt põhjuseid, miks mulle antud film ei tohiks grammigi imponeerida, kuid endalegi üllatusena oli nähtav magnetiline ning liigutav.

Tegu on tüüpilise looga tüüpilises düstoopilises tulevikumaailmas, mille taolisi on vaatajatele kõriauguni igas formaadis kurgust alla surutud, kas filmide, raamatute vm näol. Üldine iva on neis see, et emotsioonid, kui inimkonna hädades süüdi olevad tegurid, on keelatud ning nende esinemine on haigus, mille ilmnemisel tuleb inimesi ravida ning, kui viimane osutub ebaefektiivseks, lukustatakse hädalised raviasutustesse ning, hullematel haigusnäitude tagajärjel, ka tapetakse. Loomulikult avastavad meie kangelased, et põevad seda surmavat pisikut ning armuvad üksteisesse. Järgneb peitusemäng, kas nad avastatakse või mitte -- tulemus on aga ilmselge. Ainukeseks võimaluseks armastajapaarile jääb põgeneda ahistavast ning eluohtlikust keskkonnast.

Vaatamata sellele, et süžee ei ole just originaalne, ausalt öeldes, lausa häirivalt kaugel sellest, loo kulgemine võib tihtipeale tunduda kui veniv tatt ning film ei pakata just sisutihedusest, tegemistest ning kasvõi adekvaatsest dialoogist, suutis see mind teiste konkreetsete faktoritega ära võluda. Esiteks oli selle väljanägemine puhas, selgejooneline, usutav ning aitas suurepäraselt kaasa loo esitamiseks vajaliku steriilse, puht funktsionaalse ning tundepuuduliku keskkonna loomisele. Teiseks, loo fookus paiknes ainuüksi kahe inimese omavahelistel tunnetel ning üksteise ja üleüldse emotsionaalsel avastamisel. Tähelepanu ei tõmmatud eemale andmaks näiteks düstoopilisele keskkonnale detailsemat tausta, keskendudes režiimile ja selle toimimisele. Viimane andis vaid tausta ja katalüsaatori, kuid tegevus ringles vaid paari ning nende tunnete ümber. See võimaldas filmil ilma liigse tehnilisuseta ning mürata olla veenvalt emotsiooniküllane, mis iseenesest on otsekui ninanips konkreetsele düstoopilisele maailmale. Pasliku õhkkonna tekitamisele aitas ohtralt kaasa ka efektne ja kummitavalt kaunis muusika.

Tegelaste emotsioonide vargsi esile kerkimine ning väljendumine vaoshoitumates stseenides ning kõike hoomavate tundepursete ajal, suudeti vaatajani tuua üllatavalt siiralt ning oma ehesuses mõjusid nad paeluvalt. Ma tõesti uskusin, et need tegelased ei ole varem tunnetetulvas keerelnud ning avastavad uut osa endast, mida ei teadnud, et üldse eksisteerib. Eriti avaldas mulle muljet Kristen Stewart, sest võrreldes tema tuntuima rolliga, stoilise ja osavõtmatu Bellaga, suutis seekord väljuda otsekui ahistavast kookonist ning esile tuua hingelise ning nüansirohkelt tähelepanuväärse etteaste. Nicholas Hoult aga jäi vaid "rahuldavale" tasemele. 

Särtsu ja põnevust loosse tõi lõpus ka paar väiksemat puänti, mis konteksti arvestades, suutsid olla õrnalt värskendavad, kuid mis veidi ebaveenvalt üles kerkisid. Tekkis "Romeod ja Juliat" meeldetuletav déjà vu. See omakorda aga võimaldas filmile intrigeerivalt magushapu ning lahtise lõpu.