Neljapäev, 5. mai 2016

Teater: "Budapest"

Tervitus!

Vahelduseks teatrist!

Pealkiri: Budapest

Teater: Von Krahli Teater
Kestus: 1h 30 min
Osades: Taavi Eelmaa, Erki Laur, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak
Esietendus: 16.01.2015
Millal nähtud: 25.09.2015
Minu hinnang: 4/5


pilt vonkrahl.ee kodulehelt
Minu suve reis Budapesti ei alanud just väga roosiliselt. Kuulsin ülivõrdes kiidusõnu kõigilt, kes ise või teadsid kedagi, kes seda võrratut linna külastanud. Mu ootused olid laes. Mis aga esimese paari tunni jooksul, pärast rongiga Viinist saabumist, juhtus oli järgmine: jaamas tervitas meid pidulikult täiest kõrist lärmav rahuolematu bomš, ungari keeles arvatavasti raha pommiv kodutu ahistas meid oma 10 minutit kuni üks kohalik prints valgel hobusel mehe minema peletas, teel hotelli kõndis meiega mingi aeg sama trajektoori eluheidik, kellel suu ees väike kilekott ja kilekoti see vana hea tuub liimi... On vast vähe öelda, et mina ja mu kaaslane olime kohkunud, nördinud ja pilt Budapestist kui imelisest linnast hakkas pragunema. Meid turgutas ellu kaunis ja suursugune arhitektuur, ajalugu ning ülilahe kohalik giid, kuid miski ei suutnud mind ümber veenda, et Budapest ikka ei ole veatu muinasjutulinn nagu arvamused mu ümber ringeldes väitsid.

Lootes veidigi seda meeletut võlu ikkagi enam tunda ning nähes antud etenduse reklaami, olin veendunud, et see aitab mul oma reisi Ungarisse rohkem hinnata, viia tähelepanu detailidele, mis jäid võib-olla kahe silma vahele, ning mööda vaadata inetumatest nurgatagustest aspektidest, milledega kahjuks liialt tihedalt kokku puutusin. Ma oleksin aga pidanud piisavalt arukas olema, teadmaks, et Von Krahli teatris klassikalist näidendit oodata ei maksa, mis ei ole ilmtingimata kaigas kodarais. Tüki kirjelduse põhjal eeldasin konkreetsemat süžeed, omapärasust nii formaadilt kui sisust, kuid siiski vähemalt põgusat kalduvust klassikalisuse poole. Mida ma aga sain, ei oska ma täpselt kommenteerida ega ka kategoriseerida. Ühes asjas olen aga kindel, see äärmiselt veider ettevõtmine oli üllatavalt meeleolukas ning meeldejääv.

Eestlaste üks õudusunenägu sai reaalsuseks: teater, kus publik ei istu ja jälgi ohutust kaugusest, vaid on kaasatud toimuvasse ning asetub laval. Lava on aga siinkohal lõdvalt öeldud, sest tüüpilises mõistes seda tükis ei eksisteeri. Terve ruum, alates baariletist kuni seinte ja kardinateni on etenduse mängumaa. Publik istub ruumi keskele paigutatud ümmarguste laudade taga ning on otsekui tavapärased kunded “Valge ingli” kohvikus Budapestis. Vähe sellest, vaatajad peavad üks hetk ka enda käed n-ö mustaks tegema, sest vaja on avada tokai pudeleid ning vastata ja osa võtta karakterite tegemistest, eriti kui viimased teatud laudkondadega ühinevad ning vestluse käigus küsimusi esitavad. Meeletut kaasalöömist vast tegijad publikult ei oodanudki, kuid äärmiselt reserveeritud oli vastukaja siiski. Eks see eestlaste puhul aga paratamatu ole. Samas aga, kui keegi ei julge suupistet võtta, mida agaralt pakutakse, on olukord muutunud juba halekoomiliseks. Oma mugavusstoonist väljaminek, käesolev etendus oli aga kindlasti, seda iseäranis pealtvaatajatele.

Nüüd aga tagasi algusesse. Tundes ennast kohviku laudade ümber õdusalt, hiilivad pimedusest esile neli spioonilikku figuuri, kes ennast koheselt ka nähtamatuks teevad ning ümbruskonnaga "sulanduvad." Siinkohal sain ma ka aru, et tegu ei ole tavapärase tükiga, mitte sinna lähedalegi, sest kui ümbrusega üheks saamine tähendab seda, et tegelased on riietatud omapärastesse kombinesoonidesse, milledest ühel on näiteks telliskivi seina muster ja teisel vanamoodsa diivani väljanägemine, ning just nende taustadele nad ennast ka paigutavad, siis said mu ootused peapeale paisatud. Püüdes liikuda märkamatult, oli see ponnistus aga naljaga pooleks, sest võimatu oli mitte näha inimest, oma meelest välkkiirusel, liikumas kord maali taha ja siis jälle kõrvale. Sellist peitusemängu oli omamoodi lustakas jälgida, kuid tüki kursiga seoses tekitas selline veider sagimine küsimärke.

Ei tasu aga segadusse sattuda, vaid lihtsalt laste endal sümboolselt silmad kinni siduda, endaga toimuval kaasa viia ning oma meeli teritada ja nad tööle rakendada. Abstraktsest seltskonnast saab peatselt ja vaevatult aga isikuline ning peaaegu, et võluväel (tegelikult kujundusse "sulandunud" tegijate käe läbi) ilmuvad laudadele tokai pudelid. Tugitooliga ringi kimav sinna "peitunud" tegelane oli kentsakalt koomiline aga osav oma transporttagumikutoega manööverdamisel.

Peatselt pandi ports publikut aga eelnevalt mainitud testi alla. Nimelt nende kõrvale istusid kohviku uued kliendid, kõik oma spetsiifiliste iseloomude ja eluoludega, kes agaralt omavahel ning kinnikiilunud vaatajatega vestlust arendasid. Üks naine, kes löögiulatusse sattus, püüdis ennast salamisi aina eemale nihutada, mis võis olla plaanitud märkamatu näima, kuid mis oli kõike muud ja ka äärmiselt naljakas. Selline vaatajate hulka sulandumine, eelneva kujundusse sulandumise kõrval, oli aga minu jaoks unikaalne ning tohutult kihvt kogemus. Piir publiku ning etenduse ja näitlejate vahel oli eemaldatud ning mõlemad pooled tekitasid ühe terviku, seda mitte eraldiseisvate poolustena, vaid üksteisega põimunud komponentidena. Kokkuvõttes, tohutult värskendav ja ergastav kogemus!

Tüki tempo oli üpris kaootiline, mis kontekstiga suurepäraselt toimis, hoidis pinget üleval ning ei võimaldanud vaatajal end liialt mugavalt tunda. Kummalistele seikadele järgnesid õdusamad momendid, kus sai lõõgastunult tokaid mekkida, kuigi taaskord tekitas väikest nördimust publiku liialt tagasihoidlik püüdlus pudelitühjendamise eesmärgil. Laua taga oli keskmiselt viis inimest, kuid pudelid jäid siiski pooltäis. Ühinesin näitlejate õhutustega lõpus, et "ärge laske head asja raisku!" Kuid see selleks, kõvasti sai ka kärtsu ja mürtsu ning ka poeetilisi ja mõtlikumaid momente tuli ette. Nimelt sai kuulata neliku poolt rütmikalt loetud luulet, jälgida eriti dramaatilist näidendi laadset vahepala ning kaasa elada turvalisest ja hubasest kohvikumiljööst tungimist välja reaalsusesse. Viimane oli sõna otseses mõttes sõda. Kuid, kas väljas on ikkagi etem kui tujuküllases ning elust pakatavas kohvikus, selles ei olnud lõpus veendunud ka neli nn sõdurit.

Kuigi pilkuhoidev, huviäratav, originaalne ja kaasatiriv oli kahtlemata kogu nähtu küll, pean tunnistama, et ma ei saanud kaugeltki 100% kõigele toimuvale pihta, olen ka kindel, et kohati panin isegi drastiliselt mööda. Või siis pidigi nähtav kohati sellist Alice Imedemaal tunnet tekitama? Endalegi ootamatult mind aga vahelduva eduga esinevad segadusehood ja arusaamatuse momendid ei heidutanud, sest pigem tõlgendasin ma neid kui põnevaid üllatusolukordi, mis garanteerisid õrna närvikõdi kogu etenduse vältel.

Aga kuidas oli toimuv ikkagi seotud Ungariga? Kui ma peakirja ei teaks ja ei oleks ette tulnud teatud detaile, siis niiväga ei oleks ühendust loonud küll. Kohe kui nägin aga Rubiku kuubikut oli tugev seosesild püstitatud. Seintel olevatel maalidel kujutatud paprikad, eriti need rohekas valged, mida suvel Budapesti hotellis hommikusöögis öökimiseni pakuti, olid järjekordne vihje. Samuti püüti vaatajate teadmisi kuulsatest ungarlastest laiendada, tuues välja erisuguseid tuntud tegijaid sellest rahvusest. Mõni oli isegi mulle üllatus. Seega, silmaringi laiendamise eesmärk sai minu puhul vähemalt edukalt täidetud. Siinkohal sai ka publik sõna ning, erinevalt eelnevatest olukordadest, ei hoitud ennast seekord tagasi. Ideaalsest ühendusest näitlejate ja vaatajate vahel aga kahjuks veel rääkida ei sobinud.

Kas etendus siis lõpuks aitas mul hinnata oma Budapesti reisi enam kui algselt? Nii ja naa. Teisalt, aga nautisin ma antud isevärki tükki vaatamata sellele, kas ta oli paigutatud ja pühendatud sellele linnale või mitte. Tegu oli nauditava seltskondliku meelelahutusega nii gruppidele kui soolokülastajatele. Üksikuna, rahvasummast eraldatuna, ei tunne ennast selle etenduse keskis keegi.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar