Mul on PÖFFilt 2015 nii paljude nähtud filmide ülevaated veel tegemata. Püüan aga vaikselt ka nendega ühele poole saama hakata. Peale siinse kahe, on veel neli teha...
Pealkiri: Eva ei maga
Originaalpealkiri: Eva no duerme
Režišöör: Pablo Agüero
Riik: Argentiina, Hispaania, Prantsusmaa
Kestus: 1h 25 min
Programm: Panoraam
Millal nähtud: 27.11.2015
Minu hinnang: 4/5
 |
| pilt pöff.ee kodulehelt |
“Eva ei maga” oli minu jaoks selle aasta PÖFFi üks kummalisemaid, kuid isemoodi lummavamaid ning paeluvamaid filme. Siiani tekib mus selline pentsik tunne selle peale mõeldes. Tegu ei olnud ka kaugeltki klassikalise süžee ning detailidega ettevõtmisega, vaid film tõusis esile eripärase õhkkonna ning mitmete omanäoliste valikute poolest, nii sisulises kui tehnilises mõttes. Film jättis kohati mulje kui dokumentaal, siis jälle kui teatrilaadne kaunis kunstiline vaatemäng või igapäevane lavastuse ülekanne, siis taas nagu tüüpiline film jne. Kui tavapäraselt ajaks vaatajat selline otsustamatus segadusele, toimis selline mikstuur siinkohal aga väga värskendavalt ja innovatiivselt nauditavalt.
Film keerleb ümber ikoonilise Eva Peróni, kes Argentiinas kohati lausa jumalikule tasandile on tõstetud, ning erinevatest isikutest, kellede pilgu läbi naise mõjujõudu, kui ka surnukeha rännakut jälgida saab. Nähtu algab tohutult efektselt, kui Emilo Eduardo Massera (Argentiina poliitik ja sõjaväelane, 1925-2010, Gael García Bernali kehastuses) uhkes mundris, kingad klõbisemas, liigub oma mitu minutit silmapiirilt kaamerale ning publikule lähemale. Otsekui oleks aega igavesti, jälgib vaataja tema nägu lähiplaanis ning kuulab kuidas mees mõne lausega oma mõtetes aegsasti naist kirub. Mehele ei anna asu, et naine on surnud, kuid tema mälestus elab intensiivselt ja kustumatult. Siit lähtuvalt tuuakse vaatajani ka tõsielu kaadrid ning lühikokkuvõte Eva elust, keskendudes tema surmale ja selle massiivsele tähtsusele kogu Argentiina rahvale.
Sissejuhatus läbi, algab esimene seik filmi kolmest otsekui eraldiseisvast tükist. Ekraanile tuuakse Eva Peróni palsameerimine. Kaunis kleidis surnukeha eest hoolitseb õrnalt, põhjalikult ning austusega arst, dr Ara, kes liigutab naise liigeseid, mis ragisevad ja kragisevad, masseerib ta lihaseid ning lõpuks paigutab naise palsameerimisvanni, kus blondid kiharad ja valge riie tema ümber hõljub ning naine ebamaiselt ja graatsilised põhja langeb, liikudes, otsekui elus olles. Need kaadrid oli nii kõhedad, ebamugavust tekitavad, kentsakalt köitvad, kui ka imekaunid ja tohutult meeldesööbivalt iselaadi. Kõike tehti ka väga maitsekalt, arvestades delikaatset teemat.
Järgmine etapp oli veidi pikaksveninud, langes pinge ja lummus, filmi õhkkond ja tempo tegid 180 kraadise pöörde. Kahte transportmeest nende vaikuses, auto juhtimisel ja omavahelistes vaidlustes jälgida, ei tekitanud mus just pinget ja kaasahaaravust. Kulminatsioon suutis aga üksluisust osati tasa teha, sest kaader ühest neist mehest kandmas Eva keha enda süles järve äärde, kus ümberringi kihas loodus ja kumas lopsakas värvilisus, oli kummitavalt imeilus. Viimases vaatuses on aeg möödunud ning Eva keha on kadunud. Vaataja ees rullub lahti varvasteni laetud, ettearvamatu ja plahvatusohtlik patiseis revolutsionääride ja uue Argentiina türanni vahel. Tüliõunaks on küsimus: kus on Eva Perón?
Kokkuvõttes on tegu minu jaoks ühe omapärasema, kuid meeldejäävama filmiga kogu PÖFFil 2015.
-------------------------------------------------------
Pealkiri: Olen surnud, kuid mul on sõbrad
Originaalpealkiri: Je suis mort mais j'ai des amis
Režišöör: Stephane Malandrin, Guillaume Malandrin
Riik: Belgia, Prantsusmaa
Kestus: 1h 36 min
Programm: PÖFFi vitamiinilaks
Millal nähtud: 26.11.2015
Minu hinnang: 3/5
Antud filmi otsustasin vaatama minna puhtalt ajatäitmiseks ning see tundus kõige peibutavam mitme erineva PÖFFi valiku kõrval. Jah, lustakas ja kohati isegi üpris nutikalt vaimukas see oli, kuid siiski on tegu linateosega, mis vaevutult vaikselt mälusoppidest kerge kaduma on.
Pealkiri: Olen surnud, kuid mul on sõbrad
Originaalpealkiri: Je suis mort mais j'ai des amis
Režišöör: Stephane Malandrin, Guillaume Malandrin
Riik: Belgia, Prantsusmaa
Kestus: 1h 36 min
Programm: PÖFFi vitamiinilaks
Millal nähtud: 26.11.2015
Minu hinnang: 3/5
 |
| pilt pöff.ee kodulehelt |
Antud filmi otsustasin vaatama minna puhtalt ajatäitmiseks ning see tundus kõige peibutavam mitme erineva PÖFFi valiku kõrval. Jah, lustakas ja kohati isegi üpris nutikalt vaimukas see oli, kuid siiski on tegu linateosega, mis vaevutult vaikselt mälusoppidest kerge kaduma on.
Karvased Belgia rokipeerud jätkavad väsimatult ja entusiastlikult muusikastiilile vastava elustiiliga. Ühel rajul kontserdil, järgmises urkas, kaotab bändi hing ning laulja, Jipé, oma hääle. Esmapilgul pisike ebamugavus, muutub vastavalt kontekstile hiiglaslikuks, sest pärast ehitusauku kukkumist ei ole tal enam vahendit millega abi kutsuda. Jipé kamraadid ei lase ennast aga heidutada ning plaanivad, vaatamata solisti puudumisele, siiski läbi teha kavandatud tuur Californias, Jipé siis osa võtmas tuhana urnis. Habemike rännak sisaldab aga kivisid ja kände ning, otseloomulikult, klišeelikku eneseleidmist ja üksteisega leppimist, tüüpilisi totakaid ja keeruline uskuda möödapanekuid, tavapäraseid vaidlusi ja, alati linnuke kirjas, väikeseid romansse. Põhimõtteliselt, ei midagi originaalset ja ennenägematut.
Pärast Jipé tuha röövimist mehe nipsakatelt ja sõpru ärasaatmisele mitte lubanud sugulastelt, kimades kahekesi stiilselt minema ühel võrril, algab meeste road trip. Ootamatused algavad aga juba Belgias avastusega, et Jipé elas koos meessoost NATO piloodiga, kellega juba aastaid oldud suhtes. Koomiline stseen Jipé korteris, kui viimase elukaaslane ja sõbrad üksteist avastavad, oli päris ootamatu ja vaimukas. Tagasilöögid jätkuvad, kui California asemel tehakse hädamaandumine Kanadas ning sealt peale algab rännak rongiga, kuna üks sõpradest keeldub lennukile jalga tagasi tõstmast. Nalja saab, kuid mitte odavat ja labast, vaid pigem ehedat ja sooja huumorit. Meeste eripärased iseloomud on suuresti huumori kasvumaaks ning koostöös olukordadega toovad nad esile lõbusaid seiku ning vaimukat dialoogi. Fookus on siiski pigem meeste omavahelistel sõprussuhetele ning viltukiskunud olukordade jadal. Vastamisi minnakse ka üksteisega ning silmitsi konfliktiseemnetega, mis pikemat aega on juuri võtnud. Ka Jipé kallima suurenev roll oma surnud elukaaslase sõprade seas oli omamoodi lahkheliallikas, kuid siiski meeltlahutavalt meeldiv looliin. Filmi üldine sõnum oli lihtne ja südamlik ning esitus kergesti järgitav. Loomulikult saab taustaks kuulda ka hulganisti rock muusikat. Vaatamata sellele, ei ole kahjuks tegu millegi erakordsega.
Pärast Jipé tuha röövimist mehe nipsakatelt ja sõpru ärasaatmisele mitte lubanud sugulastelt, kimades kahekesi stiilselt minema ühel võrril, algab meeste road trip. Ootamatused algavad aga juba Belgias avastusega, et Jipé elas koos meessoost NATO piloodiga, kellega juba aastaid oldud suhtes. Koomiline stseen Jipé korteris, kui viimase elukaaslane ja sõbrad üksteist avastavad, oli päris ootamatu ja vaimukas. Tagasilöögid jätkuvad, kui California asemel tehakse hädamaandumine Kanadas ning sealt peale algab rännak rongiga, kuna üks sõpradest keeldub lennukile jalga tagasi tõstmast. Nalja saab, kuid mitte odavat ja labast, vaid pigem ehedat ja sooja huumorit. Meeste eripärased iseloomud on suuresti huumori kasvumaaks ning koostöös olukordadega toovad nad esile lõbusaid seiku ning vaimukat dialoogi. Fookus on siiski pigem meeste omavahelistel sõprussuhetele ning viltukiskunud olukordade jadal. Vastamisi minnakse ka üksteisega ning silmitsi konfliktiseemnetega, mis pikemat aega on juuri võtnud. Ka Jipé kallima suurenev roll oma surnud elukaaslase sõprade seas oli omamoodi lahkheliallikas, kuid siiski meeltlahutavalt meeldiv looliin. Filmi üldine sõnum oli lihtne ja südamlik ning esitus kergesti järgitav. Loomulikult saab taustaks kuulda ka hulganisti rock muusikat. Vaatamata sellele, ei ole kahjuks tegu millegi erakordsega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar