Kaks lühiülevaadet filmimaailmast!
Pealkiri: Head tüübid
Originaalpealkiri: The Nice Guys
Režissöör: Shane Black
Näitlejad: Russell Crowe, Ryan Gosling, Kim Basinger, Matt Bomer, Angourie Rice
Žanr: Action, krimi, komöödia
Kestus: 1h 56 min
Kinodes alates: 27.05.2016
Nähtud: 28.05.2016
Minu hinnang: 3/5
 |
| pilt superkinod.ee kodulehelt |
Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!
Olin õhinas, sest film müüs mind endale maha kui nutikas, kvaliteetne, šarmantne ning vana-kooli action-komöödia. Juhtus aga see, et ma ei jäänud reklaamitavaga märkimisväärselt rahule ning aeg on pöörduda tarbijakaitse poole (nali!), sest reaalsus ei küündinud lubatule lähedalegi ning produkt jättis mind kohati kukalt kratsima. Ma ka tean, et enamuste arvamus minu mõtetega ei ühti, sest filmi kiidetakse söögi alla ja peale, ning olen mõnedele arvatavasti pooletoobine, kuid ma ei saa kiita midagi, mis tegelikkuses ei võitnud mu poolehoidu.
Number 1 häiriv faktor: Ryan Goslingi tegelaskuju tütar oli üldiselt asjalik ning arukas noor neiu, kuid lähtudes tema pidevast ekraanil viibimisest ning loosse kaasamisest, oli tüdruk filmi tegelik peategelane ja kaks meest vaid taustatantsijad. Ta oli siin, ta oli seal, ta hiilis sinna, ta luuras seal, ta ilmus välja siin, ta eksis ära sinna, jne. Ta oli immuunne igas ohtlikus stseenis, sest küll kavaldas ta üle oma isa, küll kurjamid, küll sekkus saatus. See tüütas! Kõige tipp olid kaks stseeni. Mulle ei lähe korda, et tegu on rajude 70ndatega, mind tõsiselt pani nina krimpsutama tüdruku pornofilmi vaatamine, sellise oleku ja mentaliteediga, nagu vaadataks mingit pereseriaali. Teiseks, ma olen ilmselgelt empaatiavõimetu sadist, kuid mina põgeneks kui rakett segase tapja eest, kes mind just paar sekundit tagasi külmavereliselt tahtis maha lasta, selle asemel, et hoida tema kätt, kuna tal on valus.
Pidin ka tikutulega otsima särtsakat vastumeelsete kamraadide keemiat Ryan Goslingi ja Russell Crowe vahel, või üldse mingit keemiat. Vahetevahel nagu vilkus midagi, siis oli jälle kadunud. Teoorias moodustaksid nad intrigeeriva duo, kuid mina seda imet rahuldavas annuses ei kogenud. Oli stseene kus nad särasid, kas koos või eraldi, kuid selline ebastabiilne ilmumiskava oli üldmuljele pärssiv. Ka huumorist ootasin enamat. Jah, leidus nii suuremaid kui väiksemaid tõeliselt naljakaid vaimukusi, kuid üldine jaotus jäi kuidagi kaootiliseks, hõredaks või siis ei toiminud hästi konkreetne komöödia ning verine action. Meeldejäävaid seiku õnneks oskan mitmeid esile tuua, eriti meeldisid mulle ootamatud ning suhteliselt pisikesed koomikakillud, eriti Ryan Goslingi poolt, kes oma reageeringute, hädavaresest kobakäpliku olekuga või siis täiesti veidrate momentidega suutis mind kihistama panna. No näiteks, viskas ta püstoli kogemata hoopis aknast välja, selle asemel, et see kuulirahe all olevale sõbrale heita, ta kiljus ehmatusest kui tütar püstoli tahtmatult talle näkku sihtis, ta võttis ette ka väikse sulina koos “merineitsitega,” jne.
Ka mõrvamüsteerium ei veennud mind, kuna mõjus kesiselt ning palju tuli ette õnnelikke kokkusattumusi või ebaloogilisi seiku ning kaheldava väärtusega järeldusi. Vähemalt oli aga loo üldine kulgemine lõbus ning kaasahaarav. Eriti veider oli veel ka Kim Basingeri tegelaskuju roll. Ta ei suutnud mind ennast tõsiselt võtma panna, sest toimis filmis kui järelmõte ning tühipaljas vahend teatud looliini tarvis ning seda äärmiselt ebausutavalt.
Vaatamata kõigele oli film siiski piisavalt hoogne, stiilne ning omanäoline vaheldus muude valikute hulgas, mis viimasel ajal kinolinasid vallutavad. Ta oleks võinud olla ja pani uskuma, et on aga kõvasti parem kui välja kukkus, sellest ka mu sügavam muserdus.
------------------------------------------------------
Pealkiri: X-Mehed: Apokalüpsis
Originaalpealkiri: X-Men: Apocalypse
Režissöör: Bryan Singer
Näitlejad: Jennifer Lawrence, James McAvoy, Michael Fassbender, Oscar Isaac, Nicholas Hoult, Rose Byrne, Sophie Turner, Evan Peters, Tye Sheridan, Olivia Munn, Lucas Till
Žanr: Action, seiklus
Kestus: 2h 23 min
Kinodes alates: 20.05.2016
Nähtud: 20.05.2016
Minu hinnang: 3/5
 |
| pilt superkinod.ee kodulehelt |
Järgmist väidetavat ülemaailmset superkangelaste žanri pettumust, pärast “Batman vs Superman: Õigluse koidik,” ei peaks ma sarnaselt eelnevale üldsegi niivõrd mannetuks. Jah, kuigi “X-Mehed: Apokalüpsis” ei küündi lähedalegi “Tulevase möödaniku päevade” või isegi “Esimese klassi” suurepärasele balansile madina ja draama vahel, leidub ka selles faktoreid, mis osati möödapanekuid kompenseerivad või pakuvad sarja tervitatavaid uusi tuuli.
Murekohad:
Eelnevate filmide puhul see vill ei ole kingas niivõrd märgatavalt pigistanud, kuid seekord tundsin, et liialt palju oli tegelasi ning kõigile ei suudetud piisavalt tähelepanu suunata. Loomulikult ei peagi kõigi elulugusid vaatajate ette tooma ning kõik ei peagi särama, kuid see oli sarjas esimene film, kus teatud karakteritest üle sõitmine oli ilmselge ning kahju oli nende raiskamisest. Näiteks, neljast Apokalüpsise ratsanikust ehk käsilastest, vaid Magneto sai rahuldavalt keskendumist. Storm, Angel ja Psylock olid nagu kohutuslikud sisutühjad lisad täitmaks kvoote.
Nagu nimi eeldab, ootasin apokalüptilist kurjamit, kuid tänu ühedimensioonilisusele, plastiklikule ja kentsakale välimusele ning minimaalsele karismale, oli X-Meeste siiani suurim proovikivi nõrgavõitu. Seda loomulikult mitte oma võimetelt, mis vaatamata oma peaaegu võitmatusele, ei suutnud lilla kolli olemust muuta kurjakuulutavamaks või tõsiseltvõetavamaks.
See, et keegi napakas ähvardab jälle maailma hävitada ning kangelased peavad kätšima minema, ei ole midagi uut ja mind ka selline kulunud ja väsinud süžee ei häiri. Kaigas kodarais oli aga tõsiasi, et ma tõesti kordagi ei tundud selle lubatava massihävingu katastroofilisust või üldse, et kohe kohe võivad miljonid surra ja apokalüpsis on lähedal. Suurejoonelisus jäi kesiseks ning ettevõtmine jättis pealiskaudse ja sisutühja mulje.
Erik ja maailm ehk jälle keerles märkimisväärne osa loost Eriku ja tema sisemise konflikti ümber - inimesed versus mutandid. Jälle läks ta libedale teele, jälle oli ta Charles’iga tülis, jälle pandi ta valiku ette, kas hävitada või koos eksisteerida. Seekord oli tal, nagu alati, jälle põhjust oli kuri nagu muri, kuid tegu oli katkise grammofoniga. Ja muidugi oli taas Mystique, Jennifer Lawrence’i kehastuses, üpris A ja O, mis veidi juba tüütab.
Päevapäästjad:
James McAvoy ja Michael Fassbender on ikka ägedad! Oma näitlemisoskustega mängisid nad kõik ülejäänud kaarega üle. Nad ongi (noored) Magneto ja Professor X. Äärmiselt morjendav oleks, kui mehed nendes ikoonilistes rollides enam üles ei astuks. Nad ikka ju võtavad (võimalikest) tulevastest X-Meeste filmidest osa?! Ka oli värskendav näha Charles’i veidi kohmaka tolana kohtudes vana kallimaga ning võimaldades talle mõned vaimukad stseenid, kus mees puterdab kui 13-aastane poiss.
Ka noorem generatsioon uusi mutante olid igati asjalikud ning täitsid oma rolle kenasti. Ma ei oodanud mingeid väljapaistvaid looliine nendega seoses ning ega nad hetkel niivõrd intrigeerivad ka veel ei olnud, et neil pikemalt peatuda. Nad suudeti aga mõistlikult võitlusesse kaasata ning tänu aktiivsele osavõtule ei jätnud nad teiste, kogenenud kaaslaste kõrval, kaugeltki kasutut muljet. Jean Grey muidugi sai ka eriti muljetavaldava momendi oma hõlma alla. Veidi kahju, et Jubilee poolt mingit särtsakamat hetke tema võimete demonstreerimisega ette ei tulnud, aga ega jõuagi kõigile oma isiklikku koogi tükikest loovutada. Eredaim noorema generatsiooni esindaja oli, loomulikult, juba eelmises filmis oma hiilgava etteastega vaatajate poolehoiu võitnud jänes vemmelsäär, Quicksilver, kes ka seekord publikut hoogsa, vahva ja vaimuka stseeniga kostitas. Tema ootamatu sugulane oli ka päris põnev asjade arendus.
Mulle meeldis kuidas antud film, selle väljanägemine ja kulgemine oli kuidagi koomiksilikuma õhkkonnaga kui eelmised kaks. Mõlemal suunal on omad võlud, kuid klassikalisem lähenemine tasus end siinkohal ära. Enam oli ka seekord fookuses mürgel ja madin, mitte niiväga suhtedraamad. Kes viimast taga igatsevad, siis neile peaks paraja doosi emotsioone andma Eriku stseenid filmi alguses.
Tuleb ka tunnistada, et veidi nadile eelmängule järgnes võimas viimane võitlus, kus kõik tükid jooksid efektselt kokku ja igaüks mängis oma rolli. Võtmesõna oli koostöö, mis tõesti kiiduväärselt toimis ning mida loogiliselt ja usutavalt edasi anti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar