Kolmapäev, 11. mai 2016

Kino: "Kütt ja kaks kuningannat" ja "Häving"

Tervitus!

Seekord lühiarvustused kinost!

Pealkiri: Kütt ja kaks kuningannat
Originaalpealkiri: The Huntsman: Winter's War
Režissöör: Cedric Nicolas-Troyan
Näitlejad: Chris Hemsworth, Charlize Theron, Emily Blunt, Jessica Chastain, Sam Claflin
Žanr: Seiklus, fantaasia, action
Kestus: 1h 54 min
Kinodes alates: 22.04.2016
Nähtud: 23.04.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma olin veidi segaduses, kui kuulsin, et esimesele Lumivalgekese filmile tuleb järg, Küttiga peaosas. Seda arusaamatust süvendas trailer, mille põhjal ei olnud võimalik selgusele jõuda, et kas tegu on järjega või eellooga või millega siis õigesti? Teiseks, kas tõesti on lisafilm vajalik ning panustab midagi asjalikku juba loodud maailma? Loomulikult olin ma sisemiselt rõõmust silkamas, et kuum ja porine Kütt tuleb uuesti suurele ekraanile, kuid mingis ülejala ettevõtmises ma teda näha küll ei soovi. Kahjuks sellist poolküpset produkti ma aga näha sain.

Teeseldes, et mitmed tõsiasjad esimesest filmist ei eksisteeri enam, ignoreerides konkreetseid detaile, sõites neist üle või lõigates ära eelnevad potentsiaalsed vihjatud looliinid, loodi maailm, mis nagu oli esimese filmiga ühine aga samas ei olnud ka. Teatud üleminekud ning uued arendused olid tänu järjepidevuse puudumisele ning üht silma teatud kohtades kinni pigistamisele, äärmiselt ebaloogilised, segadusse ajavad ning tõid esile tülikaid ebakõlasid. Näiteks, kuhu haitus kurja kuninganna vend? Miks hävitati küti ja Lumivalgekese vaheline äärmiselt intrigeeriv ja originaalne romantilise suhte idu (või kujutasin ma seda ette, et sealt võiks midagi fantastilist tekkida)? Tegijad soovisid otsekui kasutada vaid õnnestunud aspekte esimesest filmist, kuid ei olnud põrmugi huvitatud võtmast ka ebameeldivat pagasit ühes. Selline hoolimatu omavoli tegi aga lõpptulemusele kahju. Iseenesest saadi pusletükid küll kokku surutud, kuid suures plaanis oli selge, et need tükid ei haakunud omavahel ning tulemus jättis lohaka mulje.

Ilmselt püüti kasu lõigata ka meeletust huvist lumekuninganna Elsa vastu, sest üllatus-üllatus, kurjal kuningannal hüppas äkitselt eikusagilt välja õde, kes otse loomulikult omab võimeid sarnaselt Disney kuulsale tegelaskujule. See peaks mõned tüdrukud kohe kindlasti kinno jooksutama! Emily Blunt on näitlejanna, kes mulle väga sümpatiseerib, kuid kahjuks jäi Freya seekord veidi magedaks, sest võrreldes oma õega, ei suutnud ta viimast ületada ei kurjuselt, kavaluselt kui enesekindluselt. Vaatamata oma laastavatele võimetele, ei olnud lumekuninganna oma potentsiaali täitev ning teda krattipidi kokku panna oma õega, ei olnud kummagi suhtes aus. Seda puhtalt iseloomude tõttu. Ehk siis oli Freya mõeldud filmi tõmbenumbriks, kuid kokkuvõttes oli ta raisatud tegelane.

Minule üllatuslikult oli filmi näol tegu, eelnevale Lumivalgekese kesksele jutustusele, nii eelloo kui järellooga. Alguses näidati minevikku ning siis jätkati tulevikuga. Viimases toimus ka lõviosa tegevust. Üldiselt saadi tempo ja ajalise sujuvuse kohalt kenasti hakkama, pealtnäha voolas lugu stabiilselt, lihtsalt ei tasunud eriti detailidesse süüvida. Ka romantikaliin küti ja ta naise Sara vahel oli adekvaatselt kaasakiskuv ja usutav, kuigi algusosa jättis sunnitud maitse. Enam keemiat aga endalegi ootamatult avastasin küti ja kurja kuninganna vahel. Kui naine kurjakuulutavalt, mesimagusa ning õrritava muigega ütles: “Tere, kütt, ma olen sinust puudust tundunud,” siis mulle tuli kananahk ihule. Charlize Theron oli kurja kuningannana lausa võrratu, ning isegi samm edasi eelmisest kehastumiskorrast. Terve pakett, alustades imelistest kleitidest kuni tema pilgu ja üldiseni hoiakuni, õhkas võrgutavat ning suursugust kurjust.

Aga kuidas oli linateose staar kütt? Jätkuvalt oli ta mudane ja kuum, kuid see oli ka kõik ning teist korda ainuüksi nendel kahel faktoril ligu ei lasta. Oleks tahtnud enamat, mingitki edasiminekut, kuid tegelane oli põhimõtteliselt sama, mis esimeses filmis. Noh jah, ta sai lõpuks endale ka kallima kellega nahistada, kuid tegelane ise tekitas déjà vud, et kas ma ikka vaatan uut filmi või leierdab juba teist ringi vana plaat. Teistest tegelastest aga suutsid just parajal määral pakkuda huumorit, värvikust ja iseloomu kohustuslikud päkapikud, seekord ka paar naissost esindajaga lisaks. Vahvad sellid ning palju sisukamad kui kelmikas kütt, kahjuks.


--------------------------------------------------

Pealkiri: Häving
Originaalpealkiri: Demolition
Režissöör: Jean-Marc Vallée
Näitlejad: Jake Gyllenhaal, Naomi Watts, Chris Cooper, Judah Lewis
Žanr: Draama
Kestus: 1h 40 min
Kinodes alates: 15.04.2016
Nähtud: 07.05.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt imdb.com kodulehelt
Antud film ei ole just minu esmane valik kinokülastamisel, kuid erinevatel asjaoludel satun õnneks vahetevahel vaatama erakordseid filme, mida muidu kaema ei läheks. Lugu räägib oma naise kaotanud investeerimispankurist, kes ei väljenda oma leina nii nagu temalt seda ühiskond ootaks, vaid mees leiab tegevust lammutamiselt ning läbi suhtlussideme üksikema ja tema teismelise pojaga. Ehk siis teoorias on tegu depressiivse filmiga, mis aga oli kõike muud kui masendav.

Kesksed teemad on tõsised, sügavad ning vastuolulised. Tegelaste vaatevinklist tundub peategelase, Davise, puhul põhikonfliktiks olevat viimase võimetus reageerida naise kaotusele nii nagu enamus inimesi seda väljendaksid. Mees ei nuta, haletse end, igatse meeletult naist taga, vaid liigub näiliselt oma eluga edasi, keskendub muudele tegemistele ja tema ebakonventsionaalsed leppimismehhanismid panevad ta halba valgusesse. Mees ei ole aga tundetu ja hoolimatu kivisüda, tema naise surm oli aga viimane liisk arusaamaks, et ta ise ei ole oma senise eluga karvavõrdki rahul. Kaotanud stabiilse sambana naise, kes kuulus ka valikute hulka, mille ta eos juba valedel põhjustel ette võttis, hakkab ta kõike ümberringset lammutama. Alates tööarvutist kuni majani, kisub ta lahti kõik ettejuhtuva, püüdes selle läbi ka enda rahulolematut elu lammutada ja järelejäänut ümber organiseerida. Eriti tähelepanuväärne oli Davise kodu, mille kliiniline ja praktiline väljanägemine peegeldas ka mehe olekut, ning selle keskkonna hävitamine, sümboliseeris Davise emotsionaalset tervenemist. Koheselt, kui ta oma prioriteedid ja elu joonele saab, on ta ka võimeline ümberringsetele sündmustele adekvaatselt reageerime.

Nagu mainitud on filmi sisu raske ja mõtlemapanev, kuid mulle väga meeldis filmi õhulisus ning võime kõrvale põigata vaatajas ängi või muserduse tunde tekitamisest. Masenduse alla mattumist tasakaalustas ideaalselt õrn huumoriloor, kuigi filmi päris draama-komöödiaks nimetada oleks liiast. Nähtu oli tundeküllane ja realistlik, kuid ka omamoodi veider, mis takistas sel liialt kurvatooniliseks muutumast. Eriti Davise pealtnäha kummaline käitumine tõi filmi särtsu ning samuti meeldisid mulle tohutult mehe vestlused teismelise poisi, Chrisiga. Iseäranis stseen mehe ja poisi vahel teemal homoseksuaalne olemine, oli niivõrd loomulik, siiras ning ebatüüpiline. Puudus klassikaline “me toetame sind, ükskõik milline sa oled,” mis on loomulikul igati korralik suhtumine, kuid see on ka otsekui stampväljend. Antud filmis mõjus ausus ning otsekohesus selles vestluses eriti meeldejäävalt ja värskendavalt.

Patsutuse õlale on ära teeninud Jake Gyllenhaal, kes andis väga veenva esituse pealtnäha tuima ja emotsioonitu mehena, kes tegelikult aga pulbitses tunnetest. Samuti sai teismelist poissi kehastanud Judah Lewis üllatavalt asjalikult hakkama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar