Reede, 27. mai 2016

Teater: "Hamlet" - National Theatre LIVE

Tervitus!

Olen taaskord lootusetult hiljaks jäänud, kuid kuna Coca-Cola Plazas on võimalik etendust veel kord näha 30. novembril 2016, siis vast on paslik ülevaade ikkagi ära teha.

Pealkiri: Hamlet
Teater: London National Theatre LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 20 min
Millal nähtud: 25.10.2015
Minu hinnang: 3.5/5

pilt superkinod.ee kodulehelt

Mind siiralt hämmastas massiivne huvi ja hord rahvast, kes seda adaptsiooni agaralt vaatama läksid. Tavaliselt ei suuda ükski National Theatre Live ülekanne tervet saali täis müüa, kuid “Hamlet” surus välja isegi portsu korduseid ning kõigil neil õnnestus ekraani ette täismaja meelitada. Milles siis asi? Kas tõesti on eestlased avastanud intensiivse huvi selle palju nähtud, kuuldud ja leierdatud Shakespeare’i tüki vastu või on Benedict Cumberbatch tõepoolest ülemaailme fenomen ning inimesed, kes muidu pika kaarega Shakespeare’ist mööda põiganud, andsid autorile nüüd võimaluse kuna Benedict nii kenasti peibutas? No kui tema osalemine aitab “Hamletit” tuua kontingendini, kes selle vastu tavapäraselt huvi üles ei näita, on ju saavutus suurepärane. Samas, aga kas ainult üks konkreetne näitleja suudab kanda etendust, mis teatud vaatajatele, peale selle ühe faktori, tegelikult põrmugi ei imponeeri? Ju siis saab, sest piletid läksid kui soojad saiad ja seda mitte ainult Eestis. Tegu on rekordilise vaatajaskonnaga tükiga National Theater LIVE ülekannete ajaloos.

Põgusalt ka ülekande eelloost, kuna see oli päris frusteeriv aga lõppkokkuvõttes lustakas kannatlikkusemäng, mis muideks osaliselt kindlasti selekteeris välja isikud, kes siiralt tükist huvitatud olid ning need, kes vaid Benedicti pärast tulid või siis muudel põhjustel. Nimelt oli uhke, võimas ja innovatiivne Scape saal värskelt kasutusele võetud ning otse loomulikult, nagu uute asjade tihti juhtub, ei toiminud kõik nii nagu peaks. Ehk siis heli oli olemas kuskil 10 sekundit ja siis ei olnud ja siis jälle oli ja siis jälle ei olnud… Etendust sai uuesti alustatud mitu korda ning selle peale läks oma pool tundi ning need, kes vast vähema entusiasmiga kinosaalis istusid, said võimaluse lahkuda ja raha tagasi saada. Kuskil veerand saali otsustas ära minna, mille pärast mul oli ääretult kahju, sest lindistus saadi lõpuks ikkagi korrektselt tööle ning etendus auru sisse. Minu kommentaar toimuvale: Ikka juhtub! Tehnika ruulib!

“Hamlet” ei kuulu mu lemmik Shakespeare’i loomingu hulka, kuid selle väärtuses ja kvaliteedis ei kahtle ma karvavõrdki (näiteks “Romeo ja Julia” paneb mind mitmetelt aspektidelt õlgu kehitama). Objektiivselt suudan ma tõdeda, et tegu on ennast tõestanud äärmiselt dramaatilise, sisutiheda, intrigeeriva ning traagiliselt meeltlahutava tükiga, mis võimaldab vaatajale hulgaliselt erinevate interpretatsioonide võimalusi ning müsteeriume. Üks ühele ei ole võimalik sellest näidendist tervenisti aru saada. Kas iga värske väljalaskega suudetakse aga publikule pakkuda midagi meeldejäävat, mis pakub nii klassikat, kui ka parajas portsus uudsust, ei ole alati garanteeritud. Siiani nähtud mitmed “Hamletid” on aga kõik suutnud vähemal või rohkemal määral olla minu silmis meeldivalt innovatiivsed. Järjekordse versiooni on seekord lavale toonud London National Theatre ning seda tüürima on paigutatud kuumem Briti eksport alates Biitlitest, mis on iseenesest juba enamustele niivõrd tähendusrikkalt uuenduslik, et tassis massides rahvast teatrisse.

Mulle visuaalselt imponeeris, kuid ka samas takistas etendust kui üht kompaktset tervikut hoomata, elegantne, kõle ning ruumikas asupaik, mis jättis mulje kui pimedast, halvaendelisest ning elutust, kunagised hiilgeajad seljatanud, kummitusmajast. Tänu sellele eksisid tegelased laval otsekui ära. Nähtav oli liialt laialipaisatud ning see ei võimaldanud näitlejatele intiimsemat keskkonda. Ka nende emotsioonid ja traagika läks tänu sellele mõnevõrra selles keskkonnas kaduma, haihtudes sarnaselt tilgale meres. Teisalt, aga aitas selline kujundus kaasa karakterite üksinduse ja eraldatuse süvendamisele, halvates siira ja sooja kontakti loomist teineteisega. Just need faktorid aga ennustasid tungivalt ja efektiivselt õnnetut lõpptulemust.

Seoses lava mahukusega oli näitlejatel tarvis ka ekstra punnitada, et püüda kogu seda platsi täita. Eriti agaralt võttis selle südameasjaks meie peategelane, kes oli tohutult aktiivne, lenneldes ühest otsas teise nagu Figaro – siin ja jälle äkki seal. Küll ta jooksis, kargas, sagis ja askeldas, suutes üllatavalt adekvaatselt ka oma eesmärki täita.

Lavakujunduses kasutati paljuski lapsepõlvest tuntud elemente, seda eriti Hamleti hulluse illustreerimisel. Tegelane oli otsekui toimunud trauma järel mentaalselt tagasi liikunud turvalisse lapsepõlvemaailmasse ning seda väljendas ta riietudes punasesse mängusõduri vormi, lustides suures mängulossis ning kandes lapsikut särki, mille seljal ilutses sõna “King.” Või siis oli ta osav teeskleja, esitledes end kui lihtsameelset segast, või pakkus talle täiskasvanute maailma eest põgenemine tuge ning tegu oli kõige loomupärasema toimetuleku mehhanismiga. Või ei suutnud ta ennast enam kontrollida ning oli kord lapsemeelne, siis taas jälle oli võimeline ennast tõsiselt ja täiskasvanulikult üleval pidama. Mis see tegelik seletus oli, jääb saladuseks, kuid käesoleva versiooni Hamlet oli oma mõttemaailma ja käitumise ning nende kahe kombinatsiooni tulemuse poolest üpris intrigeeriv.

Võib-olla oli tegu kujutelmaga, kuid antud tüki Hamlet jättis mulje kui vähem isekast ning kalgilt hooletust tegelasest, kui teda tavaliselt olen harjunud nägema. Enam suutis ta mus esile tuua kaastunnet, seda aga tänu tema tundlikuma ja inimlikuma olemuse tõttu. Kuigi verejanu ja kättemaksuhimu ei olnud kuskile kadunud, tundus tema hullunum ning inetum pool olevat pehmendatud, võrreldes teiste Hamletitega. Pigem jättis mees mulje kui segaduses ning selgamurdva emotsionaalse pinge all olevast isikust, kes psühholoogiliselt üks hetk lihtsalt murdus, suutmata teadvustada mis on tõsi, mis toimub ning adumata kuidas tema käitumine ümberkaudseid mõjutab. Benedict oli üpris edukas sellise haavatava, õnnetu ja vaevatud printsi kehastamises.

Tohutult pettunud olen ma aga Ophelia kujutamisel. Tegu oli nutuse, delikaatse ja lausa haleda naisega, kelle poole puhkudes ta kohe kildudeks kukuks. Selline vabisev ning närvivapustuse äärel Ophelia siiralt häiris mind. Jah, ma tean, et tema puhul ei ole tegu kunagi olnud erilise kõva ja karmi naisega, kaugel sellest, kuid niivõrd kergesti puruneva klaasina ma teda näha ei soovinud. Vastukaaluks naisele, mainin aga Hamleti ainust lojaalset kamraadi, Horatiot. Viimane oli eriti silmapaistvalt omapäraselt esitatud. Nimelt nägi ta välja nagu tüüpiline IT-poiss või siis iga teine tavaline heteromees, õrna hipsteri kallakuga, mis ümberringsega ideaalselt ei sulandanud, kuid tõi välja tema eheduse, sõbralikkuse ja eraldiseisvuse kõledast lossi elanikkonnast. Tema selline olemus viitas juba sellele, et tragöödia seda meest küll endaga ei haara.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar