Ülevaade suurepäraselt otseülekande ürituselt Coca-Cola Plazast!
Pealkiri: Madama Butterfly (Giacomo Puccini ooper)
Teater: Metropolitan Opera LIVE Coca-Cola Plazas
Kestus: 3h 38 min
Millal nähtud: 02.04.2016
Minu hinnang: 4/5
 |
| pilt superkinod.ee kodulehelt |
Käesolev ooper tõi mus esile vastakaid tundeid. Süžee ning tegelased tekitasid sügavat frustratsiooni, Cio-Cio-san ehk Madama Butterfly, oma naiivsuses ning agaras pimesilmi kiindumuses oli nõutukstegev ja Pinkerton oma hoolimatuses ning enesekesksuses oli tohutult vastumeelne. Nende romanss oli lääge ning mõjus sunnitult traagilisena ainult traagilisuse enda pärast. Teisalt, aga otsekui paradoksina, oli see esimene ooper, mis suutis mulle silma vesiseks tõmmata ning, mis loo kulgedes aina enam tundeküllasust esile tõi ning mulle hinge puges. Seda aga tänu kõikidele muudele aspektidele peale imala ning pinnapealsele lembeloo, mille ümber ooper keerleb ning, mis on katalüsaatoriks igale järgnevale ängistavale stseenile.
Juba ainuüksi hädised, pea olematud, sambad milledele Pinkertoni ja Butterfly abielu püstitati, ei suutnud ka parima tahtmise juures võimaldada klassikaliselt siirast ning üdini paarilisele pühendunud suhet. Naine, oma teadmatuses, loomulikult nägi kosjasobitaja poolt korraldatud abielus oma pääseteed geiša ebakindlast elust ning kiindus mehesse, keda sügavalt ja sinisilmselt hakkas idealiseerima, heites kõrvale oma rahva uskumused ja traditsioonid. Mehel olid aga tunduvalt alatumad eesmärgid ning Butterflys nähti mugavust, võõrapärast vaheldust ning naist, kellest on kerge lahti saada, kui tema silmis vastuvõetav ja korralik ameeriklannast naine on aeg naida. Nendel äärmiselt valedel põhjustel sõlmitud ning vastandlike ootustega abielu, oli otsekui tempel kinnitamaks tulevat möödapääsmatut traagilist lõppu.
Mõlemad tegelased olid noored, täis energiat, õhinat ning hakkamist, südamed valla ning terve maailm silme ees sillerdamas, kus liikuda sai vaid paremuse poole. Kas Pinkertoni käitumist tuleb mõista kui nooruspõlve lollust, mis lõppes kurvalt, ning mees peaks pälvima kasvõi kübekese mõistmist? Või siis oli tema käitumine andestamatu, ning elumehelik ja enesekeskne suhtumine, mis tõi esile vaid hävingut, peakski jääma teda elu lõpuni painama? Viimastel momentidel oli tunda tema kahetsust, kuid eelnev probleemi igasugune vältimine ja eiramine ei kõnelenud just mehe kasuks. Eks Pinkertoni üle kohtumõistmine jääb iga vaataja enda südametunnistuse piiridesse.
Ooperi trööstituima saatusega kannatanu, Cio-Cio-san, üks hetk sümpatiseeris mulle oma särtsakuse ja enesekindlusega, teine hetk aga samaaegselt ärritas oma lapsiku lihtsameelsuse ning põikpäisusega. Eriti drastiline kontrast tekkis kahe stseeni vahel. Esimeses annab nipsakas ja lapselikult õhinas Butterfly korvi rahvuskaaslasest kosilasele, olles veendunud, et Pinkerton ei ole teda hüljanud, selle peale isegi mitte tulles, ning teises, tohutult efektses, intensiivses ning emotsionaalsusest pakatavas stseenis, ootab naine koos teenijanna ning pojaga kannatlikult mehe tagasitulekut, teades, et tema laev on randunud. Viimane seik oli meelega venitatud mitmeid minuteid pikaks, kruvimaks pinget, ning püüdes vaatajani tuua meeleheitlikku, kuid lootusrikast ootamist, mida varjutas tõsiasi, et kõigile peale naise enda oli selge, et Pinkerton ei kavatsegi naasta. Butterfly näol oli siiski aga tegu vaid viieteist aastase teismelisega ning tüdruku vastu ei peaks suhtuma ülemäära karmilt, vaatamata tujukusele ning sinisilmsusele, sest oli ta ju ikkagi vaid mängukann ning ühiskonna ja ühe mehe ohver. Mis minu silmis tema väärtust aga kahekordistas oli fakt, et emana oli ta imetlusväärne ning ennastohverdav.
Ooperi kangelannat kehastanud Kristine Opolais on üks kaunimaid ooperlauljannasid, kuid veidi kentsakas oli teda ette kujutada viieteistaastase neiuna. Siidjate pikkade mustade kiharatega ning lopsakate lilledega peas, oli ta otsekui elujõuline, just õidepuhkenud kaunitar, kes närbub ja hukkub oma keskkonna hooletuse pärast. Pinkertonina üles astunud Roberto Alanga jättis nii välimuselt kui hoiakult aga liialt libedast kalast elumehe mulje, mis tegi tegelase veelgi ebasümpaatsemaks. Koos moodustasid nad aga adekvaatse paari ning nende armuduett laternate taustal sumedas õhtus oli üpris maagiline. Väikese lisadetailina oli koomiline, et need lilleõied, mis romantiliselt suurtes kogustes lavale liuglesid, koristati hiljem vaheajal, lavataguse pilguheite jooksul, ära tolmuimejaga.
Antud produktsioon on Metropolitan Opera repertuaaris olnud juba aukartustäratavad kümme aastat ning ei ole keeruline tuletada miks. Juba ainuüksi tegevuspaigaks olev Jaapan on paljulubav ning võimaldab kujundusele lummavat võõrapärasust ning ohtralt kujutusvõimet. Loojad on end aga ületanud, sest sellest eksootilisest keskkonnast on võetud maksimum ning ooper kubisev meeliköitvatest, pilkuhoidvatest, innovatiivsetest ning muinasjutulistest lahendustest. Ooper algab paeluva geiša tantsuga, kus naine kasutab lehvikut meisterlikult ning tagab sissejuhatuse, mis viib vaataja just vajalikku meelelaadi. Jaapanist pärit detailidena kasutati usinalt ka riisipaberist lükanduksi- ja seinu tekitamaks ruumilisemat keskkonda. Ning üleni musta riietatud abipersonal laval, kes kandsid jookidega kandikuid ning täitsid muid praktilisi funktsioone, tuletasid vaieldamatult meelde ninjasid. Koloriidsele Jaapanile omapäraselt oli ka kogu etendus erksates, neoonilikes ning säravates toonides. Eriti silmapaistvad sel alal olid Cio-Cio-sani sugulaste kostüümid pulmapidustustel.
Erinevatel otstarvetel ning eri õhkkondade loomiseks kasutati antud etenduses ootamatult palju nukukunsti, mis geniaalselt sulandusid toimuvaga ning lisasid nähtavale tunduvalt paeluvat kaalu ning originaalsust. Näiteks oli Butterfly väikeseks pojaks nukk, keda juhtisid kolm nukunäitlejat (musta riietatud ninjat). Lausa sõnatukstegevalt hämmastav oli nende sünkroonis püsimine ning nukule elu sissepuhumine. Viimane omas realistlikku kehahoiakut, maneere, liigutusi ning tegi kõike sujuvalt ja elusolendile tõetruult. Üllatavalt hea keemia ja loomulikkus leidus ka ema ja poja vahel -- nuku ja naise vahel. Ooperi lõpupoole toodi lavale ka lühike tantsuline number naisnuku ja tema kahe juhi ning inimtantsijast paarilise vahel. Stseenis lendlesid parvena ka suurepäraselt sünkroonis olevad linnud, mis olid tegelikult pabertuvid pikkade keppide otsas. Viimased mõjusid tohutult tõetruult ning võluvalt koos tantsija ja nukuga graatsiliselt koos liikudes.
Traditsioonina antud sarja ooperiülekannetes, sai ka seekord vaheaegadel tutvuda nii esinejate kui muude ooperimajaga seotud aladega ja isikutega. Intervjuud andsid teenijannat, Suzukit, ja diplomaat Sharplessi, kehastanud lauljad. Otse loomulikult, said sõna ka peaosalised. Eriti lahe oli Kristine Opolaisi tervitus oma kodumaale Lätisse. Nimelt on tegu meie naaberriigist pärit lauljannaga. Kiire pilguheit tehti ka sarja järgmisele ooperile, "Roberto Devereux," mille visuaalne kujundus avaldas selle lühikese tutvustuse ajal küll muljet. Etenduse nukukunsti näitlejad tõid päevavalgele saladusi, näiteks kuidas nad nii meisterlikult sünkroonis toimivad ning kes mis kehaosa eest vastutab. Viimaks anti mikrofon isikule, kes vastutab teatris kõige eest, mis on laval nähtav, alates kostüümidest kuni butafooriani. Esile toodi ka tema hinnatumaid lavastuste kujundusi, mis olid muidugi võrratud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar