Esmaspäev, 2. mai 2016

Külastus: "Naaritsapäev" Tallinna Loomaaias

Tervitus!

Vahelduseks midagi looduse maailmast!

Üritus: Naaritsapäev
Asukoht: Tallinna Loomaaed
Millal toimus: 23.04.2016
Info link: http://lutreola.eu/

pilt tallinnzoo.ee kodulehelt
Maailma üks ohustatumaid väikekiskjaid on vilgas, asjalik ning üliarmas euroopa naarits. Kui eelmise sajandi alguses oli loom laialtlevinud kogu Euroopas, leidub väikeste kogukondadena teda vabas looduses tänapäeval vaid Prantsusmaal (~400), Hispaanias (~400), Rumeenias (~1000) ning Venemaal (vähem kui mujal).

Põhjuseid, miks liik on niivõrd mannetus seisus, võib otsida mitmest paigast: üleküttimine, elupaikade hävimine (väikejõgede ja ojade ümbruskonnad) ning ameerika naaritsa ehk mingi sissetoomine Euroopasse. Viimane on lihtsalt kauge sugulasliigi välja puksinud. Euroopa naaritsat ja minki ei tohiks aga üksteisega segamini ajada, mis kogemata võib nende välise sarnasuse pärast hõlpsasti juhtuda. Vahe on neil nimelt selles, et euroopa naaritsa mokaalune ja mokapealne on valge, mink aga võib omada vaid valget alamokka, kuid mitte ilmtingimata sedagi.

Tallinna Loomaaias, seal kuhu pilk tavaliselt ei satu, kaamelite juures, liikudes mööda mullast teed, pesitseb euroopa naaritsa liigikaitsekeskus. Seal elutseb 2/3 kõigis loomaaedades olevatest euroopa naaritsatest. Numbrites on see kuskil 100 isendit. Kõik nad elavad eraldi aedikutes (isased kipuvad koos olles kaklema ning üldiselt on nad ka rohkem iseseisvad loomakesed), mis paigutatud üksteise kõrvale ja vastu ning kuhu lähedale jõudes, on võimalik välkkiirusel silkavaid loomakesi oma kodudes askeldamas märgata. Nagu enamused väikekiskjad, on nad üpris uudishimulikud, ning pisikesi nägusid võrest hiilimas on päris mitmel korral näha. Loomadele on püütud teha elamine võimalikult hubaseks, puurides on nii puupalke, oksi, bassein (suur kauss) ning palju mänguasju ehk kotte, paberit ja plastpudeleid. Tegu ei ole rämpsuga vaid loomadele siiralt meeldib krabisevatel kottidel karata, pudelitega krõbistada ja vees sulistada.

isane hurmur (pilt: erakogu)
Ekskursiooni juht, euroopa naaritsa liigikaitse sihtasutuse Lutreola juhataja, Tiit Maran, tutvustab meile organisatsiooni tööd ning räägib põnevaid lugusid naaritsatest ja lõpuks tuuakse meie ette emane ja isane päeva kangelane. Väikestes puurides on neid võimalik vilksalt ringi uhades uurida ning eriti lähedalt jälgida. Juhtub ootamatult ka see, et isasele hakkab emane meeldima ning seda väljendatakse üliarmsa kudrutamise häälitsuse tegemisega Casanova poolt. Loomi oli ka pea võimatu mõnele heale kaadrile saada, sest nende usjad kehad vingerdasid nii kiirelt, et ühe kena pildi saamiseks pidin oma kümme korda mööda panema.

andur (pilt: erakogu)
Meile tutvustati ka naaritsa püüdmise lõksu ja kuidas see tehniliselt toimib. Samuti avaldati saladus, et mis on see maius, mis loomad suure tõenäosusega lõksu meelitab. Nimelt pidid nad hirmsalt sprotte armastama. Veel lasti meil nuusutada naaritsaid ligitõmbavaid lõhnu. Sellised tüüpilised märja looma lõhnad olid, aga näiteks ilvese meelislõhna, mis juhuslikult käepärast oli, anti meile ka tunda, ning vat seda meeldivat lõhna nuusiks ka ise.

Veel saime näha andureid, mida loomadele kaela pannakse, et nende liikumist looduses jälgida. Kaelavööd olid aga niivõrd pisikesed, mis pani tõdema, et karvkate on naaritsatel ikka üpris tihe, nagu võibki eeldada, sest nii peenikesed need kaelad esmapilgul välja küll ei näe. Ka tutvustati meile rajakaamerat, millega seoses lõbusaim lugu oli naaritsate liikumiskiirusega. Nimelt reageerib kaamera liikumisele, kuid selle aja jooksul kui kolahunnik jõuab end tööle panna, on naarits juba viis korda edasi ja tagasi selle ees sibanud.

ligitõmbamislõhnad (pilt: erakogu)
Nina saime sisse pista ka kompaktsesse hoonesse liigikaitse territooriumil, kus oli võimalik tutvuda laboritega. Ruumid olid ootamatult kodused ja valgusrohked. Seal leidus hulgaliselt mikroskoope, igasugu proove ning arvutilt võis näha naaritsa geeni. Viimase uurimine on väga tähtis, kuna igal aastal paaritatakse geneetiliselt just sobivaimad isendid, et tagada liigi jõuline ja terve tulevik. Siinkohal peab mainima, et tavaliselt saab üks naarits ~4 poega ning personal õhinaga valib nimesid. Ülepeakaela pidi olukord väidetavalt minema siis kui korraga sünnib oma 40 poega, kelledele tuleb kõikidele nimed panna. Muide, praegu elab liigikaitselaboris naaritsaid nimedega, Macho, Kusti, Rapuntsel, Mufasa ja, minu isiklik lemmik, Nuf-Nuf.

tutvunud paar kudrutamas (pilt: erakogu)
Kui eelnevalt sai öeldud, et Eestis vabas looduses euroopa naaritsat enam ei elutse, ei ole see enam aga alates aastast 2000 tõsi, sest siis hakati Hiiumaale liiki uuesti sisseviimane. Tänaseks on isendeid saarel juba üle 500, mis on märkimisväärne võit liigikaitseprogrammile. Kui lühiuurimiseks mõned looma kinni püüti, siis paljud neist olid juba need isendid, kes ei olnud sündinud laboris vaid need, kes juba igati täisväärtuslikud metsaelukad. Tulevikus on plaanis ka naaritsaid Saaremaale loodusesse taastutvustada.

geenilabor (pilt: erakogu)
Lustakaid lugusid sai kuulata aga liigikaitse personali seiklustest naaritsate loodusesse viimise ettevalmistamisel. Otse loomulikult on jõmmid oma mugavates ja ohutustes tingimustes ära hellitatud ning ei oska ise sööki jahtida või ei pelga ka suuremaid kiskjaid. Igasugu trikid, harjutamaks loomi päris looduslike tingimustega, aga hammustasid karvikud läbi ja jätsid inimesed kukalt kratsides muid võimalusi otsima. Enim nalja tegi mulle aga proov tutvustada naaritsale rebast, et noh, ehmatab korraks kontrollitud tingimustes ära ja siis metsades teab, et peab põgenema kui rebast näeb. Loomaaias kerge ka katse teist poolt, rebast, leida ja kokku loomad pandigi. Juhtus aga nii, et rebane oli see kes naaritsat kartis. Edukaimad ja kasutusel olevad on aga turvatud aedikud sihtkohtades, kus emme naarits oma poegadega elutseb ning kui ollakse valmis kunsttingimustest lahkuma, siis lahkutakse.

Ekskursioon oli informatiivne, hariv ning erakordne võimalus näha püüdlusi ühe väljasuremisohus liig kaitsmiseks. Minul võttis südame härdaks ning tekkis trööstitu tunne... siis aga tärkas lootus, sest nii kaua kui on inimesi, kes iga väiksemagi isendi eest võitlevad, nii kaua ei tasu veel meelt heita. Sügav kummardus väsimatule liigikaitseprogrammi personalile hindamatu töö eest!

emane iludus (pilt: erakogu)
ühe naaritsa apartament, elanik taga ukse juures (pilt: erakogu)
korterikompleks (pilt: erakogu)
puudmise puur (pilt: erakogu)
tore naaritsapoiss (pilt: tallinnzoo.ee kodulehelt)
pesakond beebinaaritsaid (pilt: tallinnzoo.ee kodulehelt)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar