Esmaspäev, 16. mai 2016

Kino: "Bastille'i päev" ja "Meie moodi reetur"

Tervitus!

Kaks lühiülevaadet kinost!

Pealkiri: Bastille'i päev
Originaalpealkiri: Bastille Day
Režissöör: James Watkins
Näitlejad: Idris Elba, Richard Madden, Charlotte Le Bon, Kelly Reilly
Žanr: Action
Kestus: 1h 32 min
Kinodes alates: 13.05.2016
Nähtud: 13.05.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt
Ma ei oodanud midagi ääretult muljetavaldavat sellest veidi kaheldava väärtusega kiirtoidule iseloomulikult kokku klopsitud action üllitiselt. Mõnikord aga ei olegi vaja tipptasemel märulit või üdini läbimõeldud, loogilist ja paeluvat sisu. Mõnikord piisab keskpärasest põnevikust, mis oma puudujäägid teeb tasa särasilmse ajuvabaduse, entusiastliku mõttetuse ja varjamatu saamatusega. Ma ei ole filmisnoob, olen omnivoor, kõik läheb alla kui tulemus ei võta ennast varvasteni tõsiselt ning suudab oma auklikule olemusele vaatama ennast mulle oma lihtsuses, lõbususes ja teesklusetuses maha müüa. Just selline mõttetult nauditav meelelahutus oli “Bastille’i päev.”

Sarmikas taskuvaras, Michael Mason, pätsab kenalt prantslannalt koti, milles on pomm. Loomulikult see plahvatab ning kahtlusaluseks jääb valel ajal vales kohas olnud kelm. Nii prantslased kui CIA seavad mehe seljale sihtmärgi, kuid seda libedat kala ei ole võimalik väga lihtsalt võrku püüda. Peatselt saab ka selgeks, et erinevate poolte lojaalsused, eesmärgi ning huvid ei ole niivõrd must-valged kui algselt tundus ning Mason ning karm kuri kapp, CIA agent Briar, löövad vastutahtmist käed, et kurikaelad kinni nabida.

Nagu öeldud oli film igalt küljelt vaadatuna kesine ja ega ta vast juba eos oma ambitsioone kõrgemale ei paigutanudki. Kõik tüüpilised kvaliteetse märulifilmi faktorid olid olemas. Mitte ükski neist aga ei ületanud uudisekünnist ega püüdnud ennast kaugemale upitada kui ta selles võimeline oli. Selline ehesus tegi aga nähtu ootamatult kergesti seeditavaks ja isegi maitsvaks. Leidus muidugi ka säravamaid seiku nagu mõned päris asjalikud närvikõdi tekitavad action stseenid, nagu tagaajamine Pariisi katustel ning grupi madin kaubikus. Ka arenev vaenlastest kamraadilik keemia Masoni ja Briari vahel oli üpris särtsakas ja vaimukas. Eriti meeldisid mulle nende vestlused kuldses Mercedeses ja esimene sõnadevahetus ülekuulamisel: “Miks sa jooksid? Süütud inimesed ei jookse.” - “Oled sa ennast üldse näinud?! Sa jookseks ka!” Üksteist nokkivat dialoogi nende vahel oleks võinud olla enam, kuid vähemalt pandi sellega ka meeleolukas punkt filmile: “… Aga postiosakonda?...” Siiski, taolist vastandid on sunnitud koos töötama suhet on action filmides tehtud söögi alla ja söögi peale ning siinne ei suutnud ennast mallist välja tirida. Vähemalt suutsid paar puänti ka põgusalt üllatavad olla.

Näitlejatest nii palju, et mõlemad, nii Idris Elba ja Richard Madden ei ole ameeriklased, keda nad filmis kehastasid, ning eriti viimase aktsenti (ta on muide šotlane) oli veidi kentsakas kuulata. Muidu aga moodustasid nad igati paljulubavalt dünaamilise paari, kes aga kahjuks mattus filmi kesisuse ja vähese ambitsioonikuse alla. Kindlasti oli mõlema ülesastumine antud spioonimärulis kerge vihje aga tõsiasjale, et kumbki on tõstetud esile kui potentsiaalne uus James Bond. Iseasi, kas sellest ka pikemas perspektiivis mingit kasu oli või oli tegu jalga tulistamisega.



---------------------------------------------------

Pealkiri: Meie moodi reetur
Originaalpealkiri: Our Kind of Traitor
Režissöör: Susanna White
Näitlejad: Ewan McGregor, Stellan Skarsgård, Naomie Harris, Damian Lewis
Žanr: Thriller
Kestus: 1h 47 min
Kinodes alates: 13.05.2016
Nähtud: 14.05.2016
Minu hinnang: 2/5

pilt imdb.com kodulehelt
Toetudes muuseas andekale näitlejabrigaadile, ootasin antud filmist kõrgkvaliteetset, intelligentset ja pingest plahvatavat spioonidraamat. Millegipärast aga kukkus lõpptulemus välja mage, poolküps ning otsekui ülejala ettevõtmine. Idee imponeeris mulle tunduvalt, kuid oskus paljulubavat potentsiaali summutada ja ennast saboteerida oli otsekui selle filmi mitte väga salajane tegelik eesmärk. Miks sel juhul üldse ette võtta palagan, et antud lugu suurele ekraanile tuua, vot seda ma täienisti ei mõista.

Esiteks, olid võimekad näitlejad oma rollides kriminaalset raisatud. Ewan McGregor spiooni ja vene maffia maailma eksinud professor Perryna oli nagu tardunud kits rambivalguses. Valus oli tegelaskuju jälgida, kes lihtsalt läks toimuvaga kaasa, ei jäänud mitte millegi erilisega silma, kellele ei antud võimalust särada ja kes oli otsekui tühi kest, kellel oli vaid üks funktsioon, olla sillaks Stellan Skarsgårdi karakteri Dima ja Briti luure vahel. Ka Perry naine, Naomie Harrise kehastuses, näis omavat vaid ühte eesmärki, olla lapsehoidja nii oma mehele kui Dima perele jne. Damian Lewis oli adekvaatne Briti luureagent, kellel oli oma isiklik agenda, kuid lõppkokkuvõttes oli vaid Stellan Skarsgård see, kes kõik kolleegid üle mängis, olles ülemeelik, ülevoolav ja üleannetu Dima.

Teiseks, süžee ise oli nõutukstegevalt ettenähtav ja isegi igav. Jah, ette tuli meeldivalt pinevaid momente ning dramaatilist üksteisele ärapanemist, kuid sisu oli siiski pettumustvalmistavalt lihtsakoeline ning originaalsusvaene. Eriti piinlik oli seik, kus tegelased sattusid eluohtlikku olukorda ühe sinisilmse teismelise hormoonide pärast -- lohakas ja ülimugav lahendus tegevuse edasiarenguks. Film püüdis olla ka visuaalselt šokeeriv ning toores, näiteks sai jälgida Stellan Skarsgårdi kogu tema porgandpaljas hiilguses ning vägistamist. Eesmärk aga jäi täitmata, sest brutaalsed, paljastavad või karmid stseenid, mis pidid loole lisama teravust ja tõsiseltvõetavust, mõjusid hoopis sunnitult ja meeleheitlike vahenditena.

No aga, kas milleski ka kümnesse löödi? Mainitud etteaste Stellan Skarsgårdi poolt lausa pakatas energiast ning lugu ise, teoorias ja kondikavana, oli üpris põnev ning kaasahaarav. Aga see oli ka kõik.

Sisust: Abielukriisis Briti paar puhkab Marrakechis, kus kohtutakse ja sõbrunetakse vene maffiasse kuuluva Dima ja tema perega. Viimasel on aga paariga lähema suhtlemissooviga seoses hoopis muu eesmärk. Nimelt on Dima ohus ning vajab abi kontakti loomisel Briti luurega ning oma pere päästmisel. Perry ja tema naine segatakse eluohtlikku kassi ja hiire mängu, kus usaldada saab vaid iseennast.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar