neljapäev, 28. aprill 2016

Külastus: Tallinna Legendid - "põnev rännak minevikku"

Tervitus!

Seekord vahelduseks ühest omanäolisest ettevõtmisest Vanalinnas.

Elamus: Tallinna Legendid
Asukoht: Kullassepa 7 Tallinn
Hind: 20 eur täiskasvanule
Kestus: umbes 40 min
Millal nähtud: 09.2015
Minu hinnang: 4/5


pilt tallinnlegends.com kodulehelt

Kes oleks võinud arvata, veidi kaheldava väärtuse ning vähelubavate reklaamide põhjal, et väidetav “põnev rännak minevikku” on tõepoolest tohutult paeluv, hariv, nutikalt loodud ning pakub, vähemalt Eestis, harukordset võimalust endale muljet avaldada lasta. Olin skeptiline nii ürituse kvaliteedi, sisukuse kui kogemuse asjaliku efekti osas vaatajale, kuid mulle sai osaks selline ninanips, et nospel siiani paistes. Nähtu üllatab, paneb ajurakud tööle, tekitab kõhedust, paneb kaasa elama ning tõmbab endaga ühes avastama Tallinna mineviku koletuid seiku. Kindel on aga ka see, et kirjelduste põhjal ei ole võimalik edasi anda kogemuse meeliülendavat olemust ja õhkkonda, vaid erakordse elamuse saamiseks tuleb jalad ikkagi ise kohale lohistada. Hoiatan ka, et mõned interaktiivse ekskursiooni üllatused paljastan järgnevas jutus ja võib kaduda üllatusmoment, kui ise seda külastada.

Mis siis aga õige toimub, pärast pilgule peaaegu, et märkamatuks jäävatest treppidest suvalise hoone keldrisse alla laskumist, ja väiksesse koridori jõudmist? Esiteks tuleb varuda kuskil 40 minutit ja osta pilet. Etendused toimuvad nii eesti, inglise, vene kui soome keeles. Seega tuleb oodata ära sats endale sobivas keeles. Pärast pileti soetamist, oli minul ooteaeg kuskil pool tundi, mis sai kenasti täidetud kohvikus istumisega. Vast on aga mõttekam broneerida pilet telefonitsi ning kohale tulla just enne rännaku algust ning seda varianti ka kenasti võimaldatakse. Teiseks, tuleb panna oma pea häbiposti ja lasta kaaslasel hoida pea kohal kirvest, otsekui sooviks viimane sinu pead maha raiuda. Loomulikult saab hiljem sellest lõbusalt veidrast vahejuhtumist meeleoluka foto osta.


pilt tallinnlegends.com kodulehelt
Siis avanevad uksed ja etendus võib alata. Esimene ruum on otsekui sissejuhatus, kus saab luua omaenda visiooni Tallinnast. Järgmine ruum on aga paik, kus õrn kahanahk kisub juba kätele. Nimelt toimub sõit Oleviste kiriku tippu, mis oli kunagi Euroopa kõrgeim ehitis, ning mille püstitamine nõudis hulgaliselt inimelusid. Lisaks imelisele vaatele Tallinnale pilvepiirilt, saab osavõtja tunda ka mitmeid kordi torni tabanud pikselöökide mõju.

Pärast laskumist taevast, kohtutakse Neitsitorni sissemüüritud tütarlapsega, kelle mõttemõlgutusi oma julmast saatusest ja kurblikust eluolust saab vaataja, kaastunde ning nukruse paisumisel, kuulata. Tüdruku piinarikas surm ei ole aga midagi võrreldes katkuga, mis järgmisena Tallinna laastama asub. Vaataja astub platvormile ning kuulab hirmsaid fakte selle haiguse hävitustööst, samal ajal ringeldes, ning jälgides ümbritsevat õudustäratavat Bernt Notke “Surmatantsu” võigast showd, mis järgemööda hoogu kogub. Muusika, taustajutt, efektid, kujundus ja pildid tekitasid koosmõjul ääretult paeluva ja õudusttekitava õhkkonna, mis mulle tõesti muljet avaldas. Oleks olnud asjakohane näha ka, füüsilises vormis, kuulsaid katkumaske toimuvasse lisatuna, kuid see on vaid väike nokitsemine minu poolt muidu hiilgavasse katkendisse kogu rännakust.

Katku taandumine ei võimalda aga linnlastele hingetõmmet, sest uus kurjus on Tallinna jõudnud, Dominiiklaste kujul, kes pidasid end Jumala koerteks. Nende juhtimisel hoitakse igat hinge hirmuvalitsuse all, sest karistused on varmad kaela langema kasvõi väiksema möödaastumise tagajärjel või puhtsüütutele mitte ühegi eksimuse eest. Iidvana rauga juhtimisel viiakse vaataja seisma kohtumõistmise järjekorda ning vaatamata sellele, et tegu on etendusega, on selgelt tunda hirmujudinaid. Eriti efektne oli suur näo kujutis seinal, mis loodud otsekui paberilehe tükkidest, mis siis õrnalt liikusid ning jätsid mulje, et keegi hingab näkku ja ootab mu patutunnistust. Ka liikuvad koerad olid mõjusad, mitte just eriti realistlikud, kuid ajasid asja ära.


pilt tallinnlegends.com kodulehelt
Ja kui veel hullemaks minna ei saaks, järgnes inkvisitsioonile sõda. Siinkohal läks rännak aga ootamatult lustakamaks, sest sõda tutvustati vaatajale meeleoluka lauluga kena ja entusiastliku neiu esituses, kus taustalauljad olid surnud meeste liikuvad pead. Ka julgustati publikut kaasa laulma ning isegi sõnad anti ette. Tegemist oli väga meeldiva vaheldusega eelnevatele õudustele. Veidi veel illustreerivat juttu ning juba tuligi sammud seda järgnevasse ruumi.

Pärast jõledaid katsumusi, januneb linn millegi lootustandva ja ebamaise järele, mis laseb unustada surma ja pideva kannatused. Pead tõstab alkeemia. Ka Tallinnas leidus neid imemehi ning nende veidrad katsed panevad inimesi siiani kukalt kratsima. Just ühest kummalisest katsest saabki vaataja osa. Alkeemik tormab oma lae all olevas ruumis ühest otsast teise, tõmbab midagi seal, paneb midagi sinna, putitab seal midagi, väntab siin midagi, jne. Vilksalt ja aina jõulisemalt liigutakse eksperimendi kulminatsioonile lähemale. Mis sellest tohuvabaohust väljub, selgub juba etendusel. Katkend ise oli aga tempokas, müstiline, osavalt lahendatud ja põnev. Lisaks pakkus lõbus, kuid jabur katse kirjeldus taustatekstina palju nalja.

Kaunis, kuid salapärane leidlapsest neiu, keda süda intensiivselt vee lähedale kutsub, jõuab vaataja ette järgmises ruumis. Käesolev ruumikujundus oli ka minu lemmik. Seista sai otsekui kaevu äärel, mille ees, veidi allpool, oli vesi ning hulgaliselt tünne, mille peal neiu igatsevalt istus. Tagaseinal sillerdas pirakas kuu ning kuulda oli kaunist lauluviisi. Uneleva, melanhoolse, kuid lummava katkendina, toimis see legend enim muinasjutuliselt ning legendilikuna. Iseäranis mõjus paeluvalt järsk ja tihe veesadu ning sellele, otsekui seinale, projekteeritud kaunitari nägu.


pilt tallinnlegends.com kodulehelt
Lõpp juba sillerdab eespool ning olemegi jõudnud keskaja ühte sümboolsesse lõpusündmusesse ehk siis võidutseb talupoeg üliku üle. Vastavalt Lübecki linna seadusele, kui talupoeg suudab üks aasta ja üks päev linnas püsida, on ta oma peremehest vaba. Sellega ei nõustunud aga parun Johann von Uexküll, kes ei leppinud oma omandi põgenemisega ning hukkas mehe. Mõrva eest, kuna talupoeg oli vastavalt seadusele nüüd vaba, hukati parun kui kurjategija. Üleoleva ja ennasttäis paruni pead kaeblemas ja ülbitsemas saab näha viimases ruumis, kus on lõpuks võimalik kogeda õigluse võitu pärast igavikuna kestvat pimedat aega. Ja siis avanevadki uksed tagasi tänapäeva.

Kokku sai tutvutud üheksa legendiga ning lähtudes kodulehel olevatest fotodes ja infost, olen aru saanud, et pärast eelmise aasta septembrit, kui mina ekskursioonil käisin, on mitmeid asju muudetud, modifitseeritud või isegi välja jäetud. Seega, ei ole kõik rännakud ühenäolised ja formaat, sisu ning lahendused kivisse raiutud. Samas aga olen kindel, et elamusena on ta aga ükskõik milliste erisustega siiski igati väärtuslik. Kogu rännakut saadab kõlaritest ka jutustaja, kes räägib iga legendi kohta põnevat teksti ning aitab kaasa vajalike emotsioonide ja õhkkonna loomisel. Kes aga see tuntud jutustaja on, see tuleb ise kuulates välja mõelda. Tegu on aga igati asjaliku valikuga.

Miinusena tooksin aga veel välja tõsiasja, et samad näitlejad peavad arvatavasti tegema etteasteid eri keeltes ning ühelt teisele ümberlülitumine võib vahepeal keele sõlme ajada ning kohati oli vaja pingutada, et mitmekeele valdajatest, selgelt aru saada. Veel kord tahaksin aga kiita ideed, kujundust, etenduse voolavust, efekte, autentset ja õpetlikku keskkonda (vanalinna keldrid), tragisid näitlejaid ning üldse kogu kogemust. Loomulikult on tegemist ka strateegiliselt hiilgaval kohal oleva otstarbeka turistiatraktsiooniga. Minu poolt jõulised patsutused tegijate õlgadele!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar