Tervitus!
Seekord topeltülevaade kahest uuest etendusest!
Pealkiri: Julia ja Romeo
Osades: Kersti Kreismann ja Martin Veinmann
Millal nähtud: 22.01.2016
Pealkiri: Romeo vs Julia
Teater: Karlova Teater (külalisetendus KUMUs)
Osades: Indrek Ojari ja Elina Reinold
Millal nähtud: 15.01.2016
Minu hinnang mõlemale: 3.5/5
 |
| Romeo vs Julia: pilt suveteater.ee kodulehelt |
Ma ei ole agar “Romeo ja Julia” austaja, kaugel sellest. Minu jaoks on selles tegu Shakespeare’i ühe melodramaatilise, frustreerivama ning ülehinnatuma tükiga, milles minu silmis vaid teelusikatäis tõelist romantikat, ja seda on veel helde väita. Kui kuulutatakse, et tegu on läbi aegade ühe kaunima lembelooga, siis on see otsekui härjale punase riide näitamine, sest minu jaoks on ilmvõimatu nimetada romantiliseks 13. ja 13-20. aastase (Romeo tegelik vanus ei ole selge) vahel pärast paari päeva tekkinud enneolematut armastust ning selle kinnitamiseks üksteise nimel suremist. Esiteks, armastuse pärast otsad andmine ei ole minu silmis poeetiline ja kaunis ning teiseks, selle kaksikhukkumise võiks kandidaadiks esitada Darwini auhinnale ehk siis mõttetu ja igati välditav topeltsurm väga tobedal viisil.
Olen veendunud, et Shakespeare’i on valesti mõistetud ning tegu ei ole traagilise armastuslooga vaid sarkastilise õpetliku moraaliga, näidendi kuues, pealiskaudsest armastusest või siis ülepeakaela armumise ajuvabadusest ja lollakatest tagajärgedest. See ei ole romantiline! Ma ei tea, mis küll motiveeris neid kaht teismelist oma hauda minema, kas vasika vaimustus, puberteet (Romeo puhul hiline puberteet), kutsuarmastus või trots pere ees, kuid siirad, sügavad ning püsivad tunded algpõhjuseks küll ei olnud.
 |
| Romeo vs Julia: pilt suveteater.ee kodulehelt |
Nüüd kahest tükist endast. Märkasin küll, et mõlemad teatrid, nii Karlova kui Draamateater, tulid välja samateemalise etendusega, kuid ilmselgelt ei uurinud ma seda väga põhjalikult, sest ma ei saanud arugi, et tegu on sama tükiga, erinevas võtmes, kuni piletid olid mõlemale ostetud, esimene nähtud ning järgmine nädal toimumas kohe ka teine. Ka pealkirjad on ju erinevad. Minevikus on ennegi ette tulnud, et kaks samateemalist lavastust või filmi erinevate tegijate poolt korraga vaatajateni jõuavad, kuid mõlemal sisu siiski hoopis erineva vaatevinkli alt esitatuna. Siinkohal on aga tegu sama kondikava ja tekstiga, eristuvad vaid pealiskaudne ehk siis kujunduse detailid, tõlgendus teksti raames, üldine väljanägemine, näitlejad ja toon.
Veidi piinlik oli, et ma seda üliväikest, kuid ülisuurt detaili ei märganud, kuid olin peatselt ootusärevuses nägemaks kuidas Draamateater sama tükki käsitleb ning kuidas nad üksteisest erinevad. Võtame võrdluspunktiks paari põgusa söögikorra, mis ka suhteliselt täpselt kirjeldab mõlema versiooni õhkkonda ja vaatevinklit: Draamateatri paar sõi burchettat ja rüüpas kõrvale veini, Karlova Teatri paar nautis ühte banaani. Klassikaline, viisakam ja elegantne versus lustlik, vabam ja värviline. Üks jättis rohkem draama maigu, mil ka huumorit, teine aga komöödia mulje, kus ka draamat. Äärmiselt põnev oli jälgida sama näidendit ning aduda, et kui isemoodi saab ikka ühte ja sama materjali vormida ja esitada. Tundus ka kohati, et vaatan üldse erinevaid tükke ning kinga pigistavat duubeldamise tunnet ei tekkinud. Mõnes mõttes ma isegi soovitaksin mõlemat versiooni külastada, sest see loob kaasahaarava võrdlusmomendi ning neid nähtuna võib isegi väita, et nad on ühe osa kaks poolt, mis alles kokkupanduna avaldavad oma eesmärgid ning toimivad arusaadavalt. Peale pealiskaudsete põhjuste, on kahe tüki vahel ka isevärki algus ja lõpp, viimane erineb aga mõlemas eriti ohtralt ja mõjutab sügavalt nii enda kui ka sõsarnäidendi eelnevat sõnumit. Lõppseis, minu jaoks, oli peamine sisulist erinevust soodustav detail kahe etenduse vahel.
 |
| Julia ja Romeo: pilt draamateater.ee kodulehelt |
Näidend räägib sellest, kuidas oleks Julia ja Romeo elutee kulgenud, juhul kui suremine vahele jätta, ning transportida nad kaasaega. Paar abiellus noorelt, sai lapsed, lahutas ning eemaldus üksteisest – suhteliselt tüüpiline peremudel ning selle lagunemine nüüdisajal. Ootamatult, 25 aastat pärast viimast kohtumist, komistatakse üksteise otsa uuesti aga rongiterminalis. Kui objektiivselt tükki vaadata, siis on originaalse Romeo ja Julia traagilise loo komponent lisatud värvikaks taustaks, seletamaks lahti tegelaste ajaloo ning võimaldades publiku poolt neile, juba enne näidendi vaatamist, teatud iseloomujooned ning näidendile hoiaku. See kõik aitab kaasa vaataja haaramisel ning neis nähtuga emotsionaalsema sideme loomisel. Vanad ja tuntud tegelased ning nende saatused uues võtmes on vast altimad huviäratajad ning teatrisse meelitajad, kui puhtad lehed. Kui eemaldada see taust, siis seisaks lugu vast iseenesest ikkagi kuidagi püsti (kuna sisu on päevakajaline ja üpris universaalne), kuid puudub vaatajale eelnev äratundmisrõõmu faktor või siis mugavuse element, mis baseerub kuulsa loo ligitõmbavusele. Ekstra tõuge jääks potentsiaalsele vaatajale saamata. See tõsiasi oli ka mu peamine kriitika näidendi suunas. Lisaks ei mainita teisi originaalloo võtmetegelasi, keda lootsin, et on toimuvasse kuidagi kaasatud, kasvõi mainituna (ok, Petruchio oli, kuid ta on triviaalne tegelane). Samas aga oli tohutult tervitatav näha realistlikumat vaadet ikooniliste tegelaste võimalikku tulevikku teatud tingimustes. Arvan, et originaali kontekstis, kui eemaldada loost kaks laipa, siis ei oleks mul noorukite edukasse paarina eksisteerimise tulevikku just palju lootust. Ei ole täienisti vale eeldada, et juba mõne nädala pärast leitakse keegi uus kelledesse meeleheitlikult “armuda.” Sellele annan kaalu tõsiasi, et eelnevalt Juliale, vaevles Romeo armuvalus Rosaline’i pärast – Romeo ei ole minu silmis kunagi suur kangelane olnud.
 |
| Julia ja Romeo: pilt draamateater.ee kodulehelt |
Esmapilgul tundub otsekui, et tegu on kerge ja vaimuka suhtedraamaga, kuid lool on sügavad sopid ning need tulevad päevavalgele, kui paar hakkab minevikus kompima ning peatselt ka sealset musta pesu välja kiskuma ja üksteise ette heitma. Need ekslemised enda allasurutud ning põletikulisse tundemaailma tõid publikuni paar emotsioonipurske tipphetke. Mõlemad on edasi liikunud oma ühisest minevikust, kuid need suhtumismuutused on vaid kosmeetilised ning paar peidab endas siiski palju valu ja pettumust, mis alati löögina näkku publikuni ei jõua, kuid see ei tähenda, et neid ei eksisteeri ridade vahel.Vaatamata draamale oli näidendi tekst terav, vaimukas ning kaasahaarav. Mulle tegi nalja ning jäi meelde Anna Karenina kui “igati sobilik rongi lektüür” ning vaese Petruchio tögamine.
 |
| Julia ja Romeo: pilt draamateater.ee kodulehelt |
Näitlejatest pean esiletõusva kontrastina mainima Indrek Ojari ning Martin Veinmanni erinevaid kuvandeid Romeost. Esimene oli muhe, libe sell, muigav ja tugeva suli muljega, kes südamest tundus olevat tegelikult heatahtlik (või pettis ta mind osavalt ära), viimane oli aga täiskasvanulikum, tõsisem ja siiram. Kuna Indrek Ojari Romeot väga tõsiselt võtta ei maksaks, sest ta oli elumehelik ringilendleja ja ei varjanud kuidagi seda mentaliteeti oma osava suhtumise ja kehakeelega, siis Martin Veinmanni Romeo tundus kuidagi isekam, sest tal ei olnud võimalik peitu pugeda sotsiaalliblika imidži taha ning ta tundus mõistlikum ja vastutustundlikum ehk tema kaheldavad otsused, selle arukuse taustal, jätsid temast negatiivsema mulje. Seega automaatselt ootasin viimaselt Romeolt rohkemat (ja pettusin tema käitumises enam), kui tuisupäiselt Indrek Ojari versioonilt. Samas oli äärmiselt põnev jälgida ja teadvustada niivõrd erinevat Romeot ühe tüki kontekstis ning mõlemad näitlejad said ka kenasti hakkama minu silmis Romeo imago, kui kauni romantilise kangelase, viimasel tapmisel – aitäh teile selle eest, siiralt! Kordan, Romeo ei ole minu silmis kunagi mingi imetlusväärne tegija olnud ning seda mõtet toetavad käesolevad mõlemad tegelase kehastusversioonid. Juliad (Kersti Kreismann ja Elina Reinold) nii drastiliselt üksteisest ei erinenud, esimene oli vast, vastavalt üldisele toonile, viisakam ja vaoshoitum, teine aga samamoodi, vastavalt konkreetse loo õhkkonnale, emotsionaalsem ja haavatavam.
Kumb aga on siis parem? Ma ei oskagi sellele konkreetselt vastata, sest kuigi kest on sama, on nende interpretatsioonid tohutult erinevad. Milles üks hiilgab, on vähem esiletoodud teises ning vastupidi. Isiklikult, eelistan veidike enam humoorikamat ja särtsakamat versiooni Karlova Teatri esituses, kuid Draamateatri soliidsem variant on ka igati nauditav. Valiku tegemisel võib abiks olla juba eelnevalt väljatoodud jaotus, et üks rõhub enam vaimukusele ja teine suhtedraamale.
Sel aastal on ka Shakespeare’i 400 surma-aastapäev ning 2016 on tema aasta. Väidetavalt toimub selle raames ka Eestis hulgaliselt üritusi, võib-olla on antud etendus ka juba üks neist. Igatahes, jään õhinaga ootama muud lahedat tulekul!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar