Kino: "Kui me räägime KGB-st" Docpoint 2016

Tervitus!

Selle aasta Docpoint dokumentaalfimi festivalilt!

Pealkiri: Kui me räägime KGB-st

Originaalpealkiri: Aš už tave pakalbėsiu

Režišöör: Maximilien Dejoie, Virginija Vareikytė

Kestus: 1h 10 min

Nähtud: 28.01.2016

Minu hinnang: 4/5

pilt kinosoprus.ee kodulehelt

Kuigi linastusi, mida festivali raames oleksin soovinud külastada leidus ohtralt, suutsin ma ennast kohale vedada vaid ühele, mis ajaliselt mu päevakavadega kokku sobitus. Kuigi KGB ei ole just teema, mis mind järelandmatult paeluks, oli valida antud linateos või mitte midagi. Selles külaskäigus leidus aga üllatuseks muudki pealse tavapärase filmi vaatamise, sest eelnevalt ning pärast filmi, sai küsimusi esitada projektis kaasalöönud ning seansiga ühinenud Enrico Acsolilt, kes linateoses vastutas heli ning muusika eest. Kahtlemata andis tema kohalolek, ning jagatud pilguheited telgitagustesse, filmielamusele tunduvalt juurde, eestkätt arusaamist ja sügavust. Mees ei olnud ka sõnaaher ning jagas lahkelt nii küsitud kui küsimata põnevamaid detaile protsessist.

Film keskendub Leedus tegutsenud endiste KGB töötajate ja nende ohvrite mälestustele. Enrico sõnul soovisid lavastajad esitada erinevaid vaatevinkleid, ühest rahvusest nii ohvrite kui ülekuulajate omi, et dokumentaal ei jääks kaldu ühele poolele ning sõna saaksid kõik KGB tegemistega tihedalt seotud. Samuti pakkus see nn halvale grupile võimalust seletada oma seisukohti ning põhjuseid olemaks kurikuulsas Nõukogude organisatsioonis. Enim läks mulle üllatuslikul korda aga ühe ohvri naise mälestused, mis aitasid aru saada, et ei piineldnud mitte ainult otsesed kannatanud, vaid ka viimaste pere ja lähedased. Tegu oli terava ning otsekui raudse leediga, kes otsustas mehe juurde jääda vaatamata sellele, et viimane ei saanud enam kunagi endiseks. Ta tegi mõtlemapaneva tähelepanu, kui väitis, et kui mees naaseb vangistusest, siis ootab ta, et naine on sama, kes siis kui eemale sunniti, ning samuti ootab naine, et mees oleks muutumatu, kuid tegelikkuses on mõlemast ajajooksul saanud absoluutselt erinevad inimesed. Sellest ka sagedased lahutused peredes, kus üks läbib maapealse põrgu. Sellised trööstitud tagajärjed tegid peredest ning lähedastest KGB mitteotsesed ohvrid.

KGBst tingituna kannatanude hulgast võtsid sõna isikud, kes eri põhjustel ohuna režiimile silma jäid ning kes veetsid vangistuses alates 9 kuud kuni 8 aastat. Nende hulgas oli vaimulik, kes vangistuse ajal oli noor mees ning osa hipiliikumisest. Samuti tembeldati halastamatult kurjategijaks ka numismaatik, kes pärast 1982. aasta seadust, et mündikogumine on keelatud, ei kavatsenud oma hobi lihtsalt tuulde visata. Viimase ebameeldiv kinninabimine taasloodi näitlejatega, ohver olukorda taas läbikäimas ning juurde oma mõtteid ja mälestusi jutustades. Veel rääkis põgusalt oma mälestustest vanem mees, kellel tervis minemas, mälu alt vedamas, viimast niiväga, et tema naine pidi paljut ise rääkima, kuid kelle ehe ja kurb tagasivaade mõjus äärmiselt abitukstegevalt ning masendavalt. Seda eriti rängalt, kui mees tuletas meelde, mis juhtus kui ta palus vangivalvuritel tuli põlema panna, et ta koos kongikaaslasega lugeda saaks.

KGB poolelt sai mikrofoni endine tehnik, kes rääkis kireva loo sellest, kuidas ta välismaalaste kõrvalkorterisse pealtkuulamisseadeid paigaldas, kogemata elektrijuhtmed läbi puuriti, terve maja elektri kaotas ning, et välismaalased liialt vara kohale ei jõuaks, viimastele autoõnnetus lavastati. Tegu oli mehega, kes jättis eputava ning uhke olemise mulje oma seotusest KGBga ning kes on tänapäeval edukas firmajuht ning isegi riigis nõunik. Enrico väitis, et mees ise pakkus end dokumentaalfilmi ning oli äärmiselt agar sellest osavõtmisel. Ta seletas ka veidike enda motivaatoritest KGBga ühinemisel ning ütles, et ta ei teinud ju midagi valesti, kõik see oli tol ajal seaduslik ja isegi õige, ning tänapäeva inimesed ei saa lihtsalt selleaegsest mentaliteedist aru. Ka oli organisatsioon asjalik koht, kus edukat karjääri teha.

Filmi ühe ebatavalisema, ootamatuma ning emotsionaalsema suhte tõid vaatajani ülikooli professor, kes oli ohver, ning rahvuskaaslasest ülekuulaja, kes oli siis viimase vangistaja. Millegipärast austas professor teist meest siiralt ning ei tundub tilkagi viha ta vastu. Ka tunnistas ohver, et ei kahetse oma vangistust, sest luges meeletus koguses raamatuid. Kui õppejõud kunagisele KGBlasele helistas ja kokkusaamist pakkus, oli teine nõus. Siinkohal oli põnev kuulata Enricolt, et varem oli viimane koguaeg keeldunud filmis üles astumast, kuid professori palvel nõustus ta koheselt. See kõne olevat toimunud ekspromt. Nende kohtumisel tegi endine KGBlane tohutult emotsionaalse ning talle ilmselgelt kurnava ning valuliku ülestunnistuse, kaevudes oma traagilisse eraellu, mille organisatsioon julmalt hävitas. Ka väitis Enrico, et vahetult enne seda oli terve ruum olnud mitu minutit pingelises vaikuses, oodates, millal mees ennast kokku suudab võtta või kas üldse suudab. See ülitundeline, meeldejääv ning võimas lugu oli aga terve dokumentaalfilmi tipphetk.

Tänu Enrico osavõtule sai publik esitada talle ka igasugu küsimusi. Teemaks tuli see, et kuidas leiti inimesi KGB mälestustest rääkima, kuidas sündis idee (soov oli luua kuvand ja lugu KGBst tänapäevasele põlvkonnale, kelle jaoks teema on juba võõras, sest puudub isiklik kokkupuude) ning kui palju materjali koguti. Enrico mainis ka uut projekti, mis seotud ka käesoleva KGB teemaga. Meest huvitas ka vaatajate arvamus filmist, sest Eestil on sama ajalugu seoses selle organisatsiooniga. Üks lõbus detail oli ka see, et filmis nähtavad päris KGB ülekuulamislindistused olid üpris kehva kvaliteediga ning Enrico avaldas, et see oli sellepärast, et viimased lihtsalt ei osanud uhket Sony kaamerat korralikult kasutada.