Kino: "Viiskümmend musta varjundit"

Tervitus!

Miks küll?

Pealkiri: Viiskümmend musta varjundit
Originaalpealkiri: Fifty Shades of Black
Režišöör: Michael Tiddes
Näitlejad: Marlon Wayans, Kali Hawk, Jane Seymour, Mike Epps, Fred Willard
Kestus: 1h 33 min
Žanr: Komöödia
Kinodes alates: 05.02.2016
Nähtud: 05.02.2016
Minu hinnang: 1.5/5

pilt imdb.com kodulehelt

Oeh, mida ma küll vaatama läksin ja miks? Ma ju teadsin, mis ajukärbumist soodustav fekaalihunnik mind ees ootab. Siin ei ole võimalustki, et üllatuslikult on tegu hoopis huumori kõrgklassiga. Ma vajasin eile aga midagi tujutõstvat ning mõtteid eemale viivat ja see sai mulle filmi valimisel saatuslikuks. Naiivselt lootsin, et just seda see absurdne kõntsahunnik ka pakub, kuid lõpus pean siiski tõdema, et tegu oli ühe probleemi teisega summutamisega või siis valu leevendamisega sel viisil, et lõin ennast näkku ja tekitasin valu mujale.

Ilmselgelt püütakse endale mammonat kraapida, sõites ülemaailmse "Viiskümmend halli varjundit" fenomeni kukil. Sellest ka fookus pea ainuüksi oma inspiratsiooniallikale ning stseen stseenilt jälgitakse viimase kulgemist (sisse sai surutud aga ka näiteks seiku filmidest "Whiplash" ja "Magic Mike"). Intervjuu, perekonna õhtusöök, lepinguläbirääkimised, fotosessioon, tööriistapoes kohtumine, mailide saatmine -- midagi ei jäätud vahele. Seda kõike loomulikult läbi oma idiootse vaatevinkli. Vaimukuste repertuaar piirdub järgmistega: ropud naljad, mustanahaliste naljad (sõna "nigger" kuuleb tihedamini kui muid enimkasutatud sõnu), rõvedad naljad, totakad naljad, absurdsed naljad, jalaga-tagumikku naljad ja täiesti naljatud naljad. Neid kilde ühendavad aga järgmised märksõnad: piinlik, huumorivaene, sunnitud, eemalepeletav, ebaoriginaalne ja tüütav. Mu hävitav kriitika ei ole aga kuidagi tingitud sellest, et ma ei ole võimeline nautima ja tõeliselt kaasa itsitama kvaliteetse paroodia pakutavaga. Näiteks, "Spaceballs" (1987), "Robin Hood: mehed sukkpükstes" (1993), "Palja relvaga" (1988), "Ässad" (1991), teevad mu tuju siiani heaks, kui juhuslikult neid kuskil kaema satun -- puhas komöödia klassika ju. Antud filmi üks suurimaid vigu, mis on äärmiselt kerge tulema kui eesmärgiks on vaid kiire ja vaevatu mammona teenimine, on et huumor baseerub kõigel rõvedal, ropul, odaval ning visuaalsel šokeerimisel. Puudub kübegi värskust ning olematu on ka, minu jaoks kvaliteeditempel, ajuvaba ja idiootne, kuid mahlane ja lustlik dialoog ja üldine tekst.

Mageduse tipuks oli Hannah (originaalis Anastasia) nümfomaanist peast segi sõbranna, kuid ma ei taha ikkagi mäletada seda filmi selle jälgilt poolelt, kuigi kiusatus on meeletu. Vaatamata kõigele, juhtus ka ime, sest seda täielikku laga vaadates, muigasin ma isegi paar korda ja ka naeratus meelitati mõnel kohal välja. Nii uskumatu, kui see ka ei olnud! Keskendungi nüüd nendele niivõrd kuivõrd vähem läbikukkunud vaimukuse ponnistustele:

- Mulle meeldis, et Christian oli seekord sisemiselt tossikesest luuser ning Hannah ootamatult kõva tibi või siis teflonpann, kellelt kõik rõve otsekui võluväel tagasi põrkus --  nüpelda naise tagumikku palju tahad ja ükskõik millega.

- Christiani visiitkaardil olev lause (umbkaudselt): I'm not a businessman, I am the business, man!

- Kuulus helikopteri ja lennuki stseen: "Sa ei ole isegi ju mu tüdruksõber veel" ja "Sa ei ole isegi ju mu naine veel."

- Kui Christian Hannah käeraudade võtme kaotas ja selleks eri lukufirmasid oli tarvis kohale kutsuda, et ta neist vabaneda saaks.

- Filmil oli vähemalt mingigi konkreetne lõpp. See faktor oli kahtlemata eelis parodeeritava filmiga võrreldes.

- Hannah näitleja, Kali Hawk, püüdis järgi teha Dakota Johnsoni versiooni Anastasia kõnest, ilmetest, maneeridest, kehakeelest ja toonist, pilades viimase lapselikku, malbet, suuresilmset ja nunnut olekut, eriti rääkides. Ma arvan, et ta sai suurepäraselt hakkama!

- Kui Christian punases toas seksikalt akende taustal ilma särgita kinniseotud Hannahile läheneb... ja siis koperdab ja kukub. Vat see oli hea!

- Üks üpris ootamatult vaimukaid seiku oli Christiani ja Hannah kohvikohting, kus kui mees kuuleb sellest, et naine õpib inglise kirjandust, armastab Nicholas Sparksi filme ja vestleb oma igavast perest, ütleb Christian "Mitte mingil juhul!!!" (ropemalt) ja lahkub. Sama juhtus, kui naine näeb punast ruumi esimene kord.

Kokkuvõttes: Tark inimene õpib oma vigadest, väga tark inimene õpib teiste vigadest ehk ärge minge seda vaatama.