Esmaspäev, 15. veebruar 2016

Kino: "Trumbo"

Tervitus!

Seekord kinost!

Pealkiri: Trumbo

Originaalpealkiri: Trumbo
Režissöör: Jay Roach
Näitlejad: Bryan Cranston, Helen Mirren, Diane Lane, John Goodman, Elle Fanning, Louis CK, Dean O'Gorman
Kestus: 2h 04 min
Žanr: Draama, biograafia
Kinodes alates: 29.01.2016
Nähtud: 13.02.2016
Minu hinnang: 4.5/5

pilt imdb.com kodulehelt
Antud film tuletas mulle oma sisult ja õhkkohalt meelde hiljutist “Spioonide silda” Tom Hanksiga peaosas. Mõlemas on kaugeks ja kurjakuulutavaks vaenlaseks Nõukogude Liit koos kommunismiga, ning mõlemas peab südikas, väärikas ja oma tõekspidamisi varmalt kaitsev mees, vastu astuma oma kodumaale, vabadust, õiglust ja valikuvõimalusi kõrgelt hindavale USA-le. Viimane tundub kahe filmi kontekstis olevat kolme tõekspidamise meelt aga vaid siis, kui see on lihtne, mugav ning ei puuduta kurja hunti ehk Venemaad. Lisaks sellele jagavad filmid ka minu positiivset muljet, sest tegu on kvaliteetsete, ajurakke tööle meelitavate, kaasahaaravate ning värvikatel tõsielusündmustel põhinevate ajalooliste linateostega.

Taaveti ja Koljati lugu on teadatuntud ning mulle ääretult meeldivad taolise suunitlusega allajääja ettevõtmised, kus üks vapper isik või grupp võitlejaid astub vastu võimsale ja lämmatavale gigandile. Olgu viimane siis kas mõni inimene, firma, ühiskonna hoiak, laialtlevinud eelarvamus, riik – nii kaua kui eesmärk on õilis, võib vastaseks olla kes tahes, ning minu sõrmed ja varbad on risti väärt sihi edu nimel. Trumbo ja tema kaaslastest saavad tagakiusatud ja eemalepõlatud, kes justkui on kriminaalid, kuid mitte päris.

Vaatamata miljonile murele, mida nende tõekspidamised ülejäänud USA ja, eriti nende endise tööandja, Hollywoodi kaasabil aitavad soodustada, ei anna mehed alla, vaid otsustavad Koljatit rünnata seljatagant, tehes eluka taguotsa kuumaks nii, et viimane sellest aru ei saagi. Susser-musser, mida pidi eksperditasandil viljelema, et siiski tööd teha, oli kohati isegi üpris humoorikas ning lustlik. Seda muidugi ainult jälgides kinolinalt, sest kui arvestada seda, et Hollywoodi tipptasemel stsenaristid pidi massiliselt kirjutama käsikirju filmidele nagu “Tulnukas ja talutüdruk,” et hinge sees hoida ning armastatud tööd teha, teeb olukord nutuseks küll. Tohutult irooniline oli see, et pseudonüümide katte all sai loodud ka paar stsenaariumi, mis Oscari väärilised. Perede purunemised, tervise kadumine, surm, meeleheide ja vaesus oli ameeriklastest kommunistlike parteide liikmete saatus, kuid vähemalt hulk filmi keskpunktis olevaid kannatanuid näevad lõpuks õigluse võidule pääsu ning ebaõigluse kaotust. Hind oli aga siiski ränk. Trumbo enda pere käis ära lagunemise äärel.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Samas on hästi tähtis märkida, et film ei rääkinud kommunismist või selle kuidagimoodi õigustamisest. Keskseks konfliktis oli sõnavabadus ning riigi kahepalgelisus. Selle riigi, kes seda kõrgemaiks väärtuseks hindab ja on selle üle uhke. Vabadus öelda ja mõelda seda mida soovid, kehtib vaid siis kui need ideed ühtivad poliitikute ning võimul olevate isikute nägemustega. Väga päevakajaline teema ka Eestis...

Antud filmil on võime olla stabiilselt põnev ning kaasakiskuv, ilma muutumata liialt monotoonseks, nagu biograafiliste linateostega tihti kipub filmi kulgedes minema. Ma olin teadlik, mis edaspidi saab, kuidas lugu veereb ning oma otsa leiab. Üllatust ja närvikõdi ei tasu oodata, kuid vaatamata sellele on toimuvas midagi meeldivalt köitvat, mida ei lase morjendada ka kohati liialt hollywoodilik (siinkohal päris irooniline on seda tõdeda) toon ja süžee kondikava. Ma hindan ka seda, et film ei olnud ülearu emotsionaalne ja meeletu nutulaul, vaid suutis mu tundeid tuuseldada ja vastakusi neis tekitada mind peamiselt mõtlema pannes. Näiteks, kuulus näitleja Edward G. Robinson, pärast oma kaaslaste maha müümist, tunnistab ja heidab ette Trumbole, et siis kui viimane saab edasi töötada ja kirjutada pseudonüümi all, on Robinsoni töö, maine ja anne seotud tema näoga ning seda varjata ei ole võimalik.

Kui rääkida näitlemisest, siis ei saa üle ega ümber Bryan Cranstonist, kes jättis mulje kui tohutult autentsest ja sundimatust Trumbost. Ma ei ole kursis viimase tõelise olemusega, kuid antud kontekstis mõjus ta nii loomulikult ja vaevatuna, et tema muhedat olekut ja tasakaalukat tasa ning targu võitlust oli lausa lust jälgida. Balanss tema pereelu ja murde, ning tööelu ja selle probleemide vahel, oli igati paigas, ning see võimaldas mehe eri tahkudele veel enam värvi. Helen Mirren oli mesimagus kuri nõid, umbes nagu Harry Potteri professor Umbridge ja Diane Lane otsekui tema vastand, hea nõid Glinda. Veidi üksluine, kuid nad täitsid oma eesmärke.

pilt superkinod.ee kodulehelt
Puhtalt pealiskaudsetel põhjustel suutis Dean O'Gorman röövida kõik stseenid, kus ta Kirk Douglast kehastas. Mitte ainult tõetruuna, vaid otsekui printsina valgel hobusel, kes sõitis Trumbo ellu ja aitas lõpetada kurikuulsa musta nimekirja põluaja (filmiga "Spartacus" -- millel on ohtralt paralleele Trumbo enda katsumustega). Siinkohal oli oma roll ka Otto Premingeril, ekstsentrilisel ja karismaatilisel, kuid omamoodi koomilisel, Austria-Ameerika filmirežissööril. Film võimaldas ka pilku Hollywoodi kardinatagustesse ning see, mis seal sillerdas, ei olnud just alati ilus, kaugel sellest. Poliitika sekkus filmindusse ja vastupidi ning paljud maailmakuulsad nimed said filmis, kas positiivse õlapatsutuse, või ei näidanud ennast just oma parimalt küljelt. Viimaste hulka kuulus ka John Wayne, kes oli Kirk Douglasele otsekui vastand. Hollywoodi ajalugu on igatahes väga värvikas.

Lemmik stseen: Trumbo intervjuud/ülekuulamised.

Lemmik tsitaat: "Vaata nüüd meid kahte võllarooga." -- "Ainult, et vaid üks meist on tegelikult kuriteoga hakkama saanud."


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar