Etendus: "Wake up! It's time to die"

Tervitus!

Natuke teistsugust teatrit!

Pealkiri: Wake up! It's time to die
Asukoht: Vaba Lava
Kestus: 1h 30 min
Lavastaja: Katrin Essenson, Jarmo Karing
Esietendus: 13.01.2016
Millal nähtud: 29.01.2016
Minu hinnang: 4/5

pilt vabalava.ee kodulehelt

Etendus, mis ringleb ümber matuse ja surma, ei ole just midagi, mis mind ennast esmapilgul kannatamatult vaatama meelitaks. Lisades siia tõsiasja, et mul ei ole just ohtralt kogemust kunstiliste, tantsuliste, hulgaliselt sümbolistlike elementidega ebatraditsionaalsete etendustega, mis on kõike muud kui näiteks tüüpiline sõnateater, siis ootusärevuses nuputamas, et mis mind küll ees ootab, sai seatud sammud Telliskivi loomelinnaku suunas.

Minu ees rullus lahti morbiidne, kuid maitsekas, kentsakalt pilku hoidev ning äärmiselt omapärane, sügavamõtteline ning positiivselt teistsugune kogemus, milles vaadeldi täienisti iseäraliku nurga alt inimkonna ühte vanimat ja lahutamatut osa meie kommetest -- matus. Publiku ees tegutses vaid kaks isikut, kuid lava kihas tegevusest, mõtteteradest, kaasahaaravast tekstist ning sümboolikast, mille viidetest vast alati ei saanudki selgelt aru (liialt abstraktne), kuid see ei takistanud puslet rahuldavalt kokku panemast ja lõpp-produkti nautimast. Vaatamata sisutihedusele oli etenduse tempo rahulik, stabiilselt kulgev ning puudus igasugune rapsimine, isegi siis kui toimusid ärevamad ning aktiivsemad tegevused, nagu sõja imiteerimine või tantsimine.

Millest siis etendus ikkagi rääkis ehk mis oli selgroog? Kõik algab sellega, kuidas kaks laval olevat isikut toovad lindistatud teksti läbi publikule enda arusaama sellest, milline peaks olema kummagi matus. Nägemused erinevad drastiliselt. Kui üks soovib formaalsemat ning väiksemahulist hüvastijätmist koos testamendilugemisega, siis teine näeb enda ärasaatmist pigem seltskondliku kokkusaamisena, mis on meeldejääv ja põhjalik, ning kuhu kuulub ka tema poolt varem lindistatud kõne kuulamine ning, kus saab näha ja kuulata eri prominentsetest seikadest tema elust.

pilt vabalava.ee kodulehelt

Eelnevate kirjelduste aluseks on aga mõlema idee luua matusebüroo. Mitte aga klassikaline, kurvamaiguline, sunduslik ja ebamugav, vaid kadunu elu ülistav ning positiivset tooni viljelev. Seda helgemat õhkkonda aga aitab juba alguses luua särtsakas ning irooniseeriv büroo pealkiri: "Happy end" või siis etenduse enda pealkiri: "Wake up! It's time to die." Siitpeale algabki kahe värske ettevõtte plaaniga tegelase rännak saamaks surmaga sinapeale, et saada sotti selle olemusest, eri fassaadidest ning matuserituaalidest. Tark ettevõtja teab, et sa pead esmalt olema pädev oma erialas ning valdama kõiki nüansse ja saladusi.

Esmalt keskenduti inimese surmale ning seda illustreeritakse kõnega uuele matusebüroole, kus oma ärasaatmist etteplaneeriv klient soovib võimatult ekstravagantset ja fantastiliselt tehtamatut matust. Siinkohal pean mainima, et kuulda sai ka väljavõtteid klassikalise matusebüroo nägemusest oma tegevusele ning eriti meeldejäävad olid seigad, et ka nemad on tavapärased kontoriinimesed, kes teevad ka suvepäevi, äri on äri ja eesmärk on kasum (konveiermatused) ning, ideele, et tegu on hirmuäratava tööga, väideti, et ei tasu karta surnuid, vaid hoopiski elavaid. Edasi liigutakse kapitalismi hukkumisele. Mulle tohutult imponeeris kuuldu sellest kuidas, kapitalism jäi keskeas diabeeti ning lõpp oli kiire tulema.

pilt vabalava.ee kodulehelt

Enim keskendutakse aga sõjale ning kõigist teistest jätab see sügavama, emotsionaalsema ja kaalukaima mulje. Samal ajal, kui taustal oli kuulda võikaid ja kõhedaid kogemusi Afganistanist, tegid kaks isikut lava põrandal oleva liiva sisse igasugu mustreid. Viimane meenutas Afganistani kõrbe ning sinna moodustatud jäljed aga koletut kaost ja inimeste otsekui kõrbetuules kaitsetut lendlemist ja hukkumist. Laval leidis aset otsekui oma väike versioon sõjast, millest näha oli vaid mustreid, mida sõjategevus ning sõdurite hingeheitmine liivale voolis, isikud aga sai lisada mõtetes. Siia kõrvale sai vaikselt ümisetud ka tulistamise hääli, mis tekitas tagasihoidliku, kuid autentsust soodustava lisaefekti.

Visuaalselt avanes mu ees laiaulatuslik ja avar lava, millele oli paigutatud, esialgu, arusaamatuid ning kulmu kergitama panevaid esemeid, nagu näiteks kuused, golfiauto ja suur hulk puidust kaste, mis kujutasid endast ilmselgelt kirste. Nende konkreetsed eesmärgid aga avaldati samm sammult läbi kogu tüki vältel ning selleläbi omandasid nad muid tähendusi kui see, mida pealtnäha paistis. Mitmed omasid ka rohkem praktilisi funktsioone, näiteks olid kirstud ka kui kapid, kus igast vahendeid ning muid esemeid ladustada ning kasutusele võtta, kui vajadus tekkis. Seal leidus nii riided, millede peale joonistatud luukere, kui ka kilekotte, mida õhupallidega lendama lasti ning mis sümboliseerisid otsekui lahkuvaid hing. Lava kaugemas otsas oli ka ere projektorvalgus, mis otsekui tuletas meelde seda valgust, mis juhib hinged teispoolsusesse.

pilt vabalava.ee kodulehelt

Laval olevad isikud tegid kastidega igasugu vigureid ning kasutasid neid maksimaalselt eri õhkkondade ning kujutluspiltide loomisel ära. Mitte alati aga üks ühele selgelt. Kohati oli ka päris pingeline, kui nad neid üksteise peale vinnasid ning ringi liigutasid. Hoidsin pöidlaid, et midagi nihu ei lähe ja mõni pirakas kast kellegi varbale ei langeks. Vaja oli osavust, rammu ja gümnastikat, millega kenasti hakkama saadi -- kõik oli kontrolli all. Ühest hiiglaslikust kastist voolas ka lavale liiva, mis minu silmis sümboliseeris surnukehade kremeerimise tagajärjel saadud tuhka. Selle, kogu etenduse vältel, vaikse langemise jälgimisel oli midagi rahustavat ning hüpnootilist, nagu liivakella vaatamisel, ning tüki lõpus jõudis seda põrandale märkimisväärne hulk.

Pean ka põgusalt mainima seda, et mulle meeldis muusikavalik, eriti Lana Del Rey pala "Born to Die," ning füüsiliste tegevuste taustaks lindilt lastud saatvad tekstid olid informatiivsed, köitvad ning põnev kuulamismaterjal.

pilt vabalava.ee kodulehelt

Etenduse lõpp oli äärmiselt ootamatu, kuid geniaalselt nutikas ja originaalne. Nimelt oli kardinalangemise asemel võimalik liituda peielauaga, kus loeti ka viimaseid sõnu ning, loomulikult, sai ka suupisteid. Suurepärane ja tohutult meeldejääv ning asjakohane punkt nähtud kogemusele.

Kokkuvõttes: Tegu on kahtlemata etendusega, mida peab ise nägema, et kogu selle pakutavat hoomata ja seda mõista. Ma võin küll kirjeldada, mis laval toimus ning mis ma eeldasin, et need tähendasid, kuid see ei katnud kaugelti kõike, mis ühe ja poole tunni jooksul mu ees lahti rullus. Tükk oli kaasamõtlemist julgelt soodustav isemoodi ettevõtmine nii kõrvadele, silmadele kui ajule. Kunstiline ja teistsugune, kohati väga selge oma tagamõtetega, kui allikavesi, kuid tihti ka arusaamatult sümboolne. Erakordne ja esmakordne kogemus oli see mulle igatahes.