Kino: "Deadpool"

Tervitus!

Ja jälle kinost!

Pealkiri: Deadpool
Originaalpealkiri: Deadpool
Režissöör: Tim Miller
Näitlejad: Ryan Reynolds, Ed Skrein, Morena Baccarin, T.J. Miller, Brianna Hildebrand
Žanr: Action, komöödia, 
Kestus: 1h 48 min
Kinodes alates: 12.02.2016
Nähtud: 12.02.2016
Minu hinnang: 3/5

pilt imdb.com kodulehelt

Ebapopulaarse arvamuse hoiatus!

"Deadpooli" võimas ja veidi ootamatu edu on kõiki pahviks löönud. Tegu on, mitmete muude rekordilõhkumiste kõrval, läbi aegade suurima esimese nädala sissetulekuga R (K-14) reitinguga filmiga. Meeletust edust inspireerituna teatavad filmistuudiod agaralt, et plaanivad rohkem antud kategooria filme välja lasta. Juba on plaanis vorpida ka järgmine Wolverine'i linateos just selle reitinguga. Joovastava heakskiidu on film saanud ka nii kriitikute kui publiku poolt. Paistab, et Ryan Reynolds on lõpuks oma allkäigutrepilt liftiga kärmelt tippu tuisanud ja, pean tunnistama, et film on julge, omanäoline ja igati lustakas ajuvaba meelelahutus. Paralleele võib tõmmata esimese "Kick-Ass" filmiga, mis ka umbes samalaadset retsepti kasutas. Mees võib endale õlale patsutada, sest alates sellest, kui ta karakterina esimeses Wolverine'i sooloettevõtmises üles astus, on ta aktiivselt tegutsenud, et Deadpool, seekord peategelasena, uuesti kinolinale tirida. Ka äärmiselt efektiivne ja läbimõeldud reklaamikampaania turunduse poolt on seekord peanoogutuse ära teeninud.

Milles seisneb aga mu probleem? Vot selles, et kuigi eeldused olid kõik olemas, avastasin ma end filmi mitte sellisel tasemel nautimast nagu ülejäänud saalitäis vaatajaid, ülemaailmne publik, kriitikud ja põhimõtteliselt kõik teised peale minu. Ausalt öeldes, tekitab loo grandioosne ülistamine minus veidi segadust, sest kuigi, jah, ma mõistan kiidulaulu alust ja kahtlemata on filmis hulgaliselt innovatiivust, värvikust ja lahedust, leidub seal ka kaks aspekti, mis minu silmis läbi kukkusid. Ja need ei ole mõningad triviaalsed detailid, vaid loo tugisambad.

Süžee -- Superkangelase filmidest "Inceptionit" oodata ei maksa, kuid kasutades pilbasteni ärakulunud tüüpilist mustrit loo luukerena on tulemus suure tõenäosusega üllatusvaba ja üksluine. Just nii läkski, sest sisu võib lahti seletada järgmiselt: sõnakas, kuritegelike kalduvuse, kuid heatahtliku südamega, mehemürakas armub, siis aga tekib ootamatu probleem ja mees on sunnitud ekstreemsete meetmete poole pöörduma, siis saab ta võimed ja otsustab oma kallimast viimase kaitseks eemale hoida, kurjam aga röövib naise ning mees tõttab armsamat päästma ning otse loomulikult on tulemuseks kangelase pealejäämine. Ei midagi šokeerivat või ahhetama panevalt põnevat.

Nipp aga seisneb selles, et filmi visuaalne pool on tohutult meisterlikult loodud, tõmbamaks tähelepanu olematu või siis tüüpilise sisu eest eemale. Stiilne väljanägemine, R reitiguga kaasnev vere ja kõige muu kehaosade lendamine (ja eriti ropp sõnavara), omapärased ja värsked visuaalsed lahendused, pidev mulisemine, teravad märkused ja nn huumor peategelase poolt -- kõik see ja muud kasutusele võetud osavad trikid on ideaalsed selleks, et vaataja ei hakkaks liialt sügavale filmi kondikavasse süüvima ja uurima, et aga, noh, mis siis ikkagi toimus ja kas ka midagi asjalikku? Vähemalt suutsid tegijad ise tunnistada ja pilada filmi klišeelikku poolt, seda eriti algustiitrites. Viimastes ei toodud tavapäraselt välja näitlejate ja teiste loojate nimesid, vaid tutvustati nende funktsiooni või superkangelaste filmides laialtlevinud tüüptegelase kirjeldust, näiteks "inglasest kurjam," "eriefektidega loodud tegelane" jne. Üpris vaimukas, meeldejääv ja originaalne lahendus.

Huumor -- Filmi koomiline pool toetub pea ainuisikuliselt Deadpooli pidevale kommenteerimisele ja mölapidamatusele, mis ka oma 20% märki tabas ja siiralt vaimukas oli. Kahjuks aga oli oma 50% sellest kohatu, sunnitud ja tüütu, ilma igasugu huumorikübemeta. Kuigi saalist kostis naeru, ei olnud need just naljad, mis mind itsitama panevad, kaugel sellest. Igaühele oma. Ülejäänud 30% esines aga lausa piinlikke lõdvalt öeldes vaimukusi, mis kohati jäid alla isegi hiljuti nähtud "Viiskümmend musta varjundit" pakutavale. See võrdlus on kaugel komplimendist. Mingi hetk püüdsin mõtetega Deadpooli mõjutada ja talle võngetena saata sõnumit: "Palun, ole kasvõi paariks minutiks vait!" Iga hingetõmbe järel ei pea alati midagi "hiilgavat" kobisema!

Samuti oli selle pideva pobisemisega mul tõsiselt vaja harjuda, sest ta lausa tulistas neid vahel naljakaid, vahel kohmetuks tegevaid, vahel ülipiinlikke kommentaare nagu kuulipilduja. Esimesed kolmkümmend minutit olin ma sellises pahviks löödud seisundis. Deadpool kuulub X-Men superkangelaste maailma (mida ka nii palju kui võimalik vaataja nina ette hõõruti) ning üks hetk mõtlesin ma, et oleks vist päris tore kui ta kokku panna näiteks Magneto või mõne muu ma-ei-mõista-nalja tegelasega ning loota, et keegi mölamaffiale vastu nina annab.

Kui nüüd helgemalt poolelt vaadata, siis on tegu ju otsekui suure suraka elektriga juba (minu jaoks) ära vajuma ning ammendama hakkava superkangelaste filmižanri hulka. "Deadpool" tõuseb esile, toob midagi värsket lauale ning annab kaudselt ka elujõudu oma vendadele-õdedele. Mulle sümpatiseeris ka tõsiasi, et film otsekui parodeeris teisi taolisi üllitisi ning ei võtnud ennast absoluutselt tõsiselt. Kui vaid see peategelane oleks leidnud aktsepteeritava tasakaalu ärritava ja värskendava vahel...

Lemmik tsitaat: "Ma tuleksin sinuga kaasa, aga ma ei taha."

Kokkuvõttes: Objektiivselt vaadatuna on tegu super filmiga, millega nõustuvad ka enamused vaatajad. Mina olen aga erand, mis kinnitab reeglit.