Etendus: "Tannhäuser"

Tervitus!

Natuke klassikalisemat meelelahutust!

Pealkiri: Tannhäuser (Richard Wagneri ooper kahes vaatuses)

Teater: Rahvusooper Estonia

Kestus: 3h 20 min

Lavastaja: Daniel Slater (Inglismaa)

Esietendus: 14.03.2013

Millal nähtud: 19.06.2015

Minu hinnang: 4/5

pilt opera.ee kodulehelt

Tegu oli mu esimese Wagneri ooperiga ning ootused olid kõrged. Ning kuigi muusika suutis mind igati oma suursuguste ja meeliülendavate meloodiatega võluda, jättis loo sisu mind veidi nõutuks. Nimelt ei suutnud ma enda jaoks rahuldavalt haakida kokku modernse kontori visuaali, keskaja kristluse põhimõtteid ning tänapäeva arusaama pattudest.

Ooperi tegevus toimub originaalis 13. sajandil Saksamaal. Loo keskmes on laulik Tannhäuser, kes vaevleb mõõtepuu kahe eri otsades asetuvate naiste, ning selle, mida nad sümboliseerivad, vahel. Taustaks on toimumas Wartburgi lauluvõistlus, kust ka meie kangelane osa võtab. Etenduse alguses on mees Veenusemäel kirglikku ja füüsilist armastust nautimas meela Veenuse enda käte vahel, kuid suure ponnistuse tagajärjel suudab ta ennast neist kelmikatest kammitsatest lahti rebida ning oma vana elu juurde tagasi pöörduda. Viimase juurde kuulub ka vooruslik ning malbe Elisabeth ja muusika. Mees aga ei saa kuidagi põgeneda oma patu eest, ei teiste silmis, enda silmis, kui ka maailma silmis. See konkreetne patt tekitaski minus aga hulgaliselt segadust.

Tannhäuseri n-ö patt mind tänapäevases kontekstis ei veennud, sest mulle ei jõudnud rahuldavalt kohale, et miks oli Veenusemäel olemine niivõrd taunitav. Ta ju ei tapnud kedagi, ei varastanud midagi, vaid lihtsalt nautis lihalikke rõõme. Ta hullas veidi mõlema vabal soovil ning on fakt, et ka keskajal eksisteerisid lõbumajad ning muud taolist teenust pakkuvad asutused. Seal käisid ka muuseas kahtlemata usumehed. Jah, ma mõistan, et keskaja kristlastele on see samavõrdne teiste jõledate möödapanekutega ning ooper on äärmiselt süvauskliku sisu, sõnumi ja õhkkonnaga. Siiski, mõjus mulle selline drastiline hukkamõist üleliigse ja arusaamatuna. Kas asi võis olla selles, et Veenus on siiski Roomlaste jumalanna ning pöördudes paganliku jumaluse poole on patt kordades rängem, kuna eitatakse ühte ainsat Jumalat? Kas ta pälvis hukkamõistu, mitte himuruse ja iha süül, vaid pigem kristlusele põgusalt seljakeeramise pärast? Kas see, et Tannhäuser laulis eeskätt inimlikust (kirg -- valehäbi puudumine, seksuaalne vabadus), mitte jumalikust, oli andestamatu reeglite rikkumine? Väidetavalt oli laulik äärmiselt egoistlik, mis kindlasti teatud nurga alt nii kumab, kuid mina näen teda pigem tavalise mehena, kes ka vigu teeb ning ühes aspektis oma ihad ja soovid usust ettepoole paneb. Ma saan suurepäraselt aru, et antud ooperile tuleks läheneda selle pilgu läbi, kuidas ta loomise ajal vastavas kontekstis pidi paistma, kuid minu jaoks oli nähtu võõrastav.

Ooperi keskmes on konflikt puhta ja püha armastuse ning füüsilise armastuse vahel. Õukondlik, platooniline ja spirituaalne armastus versus kirglik ja lihalik armastus. Loomulikult on ainus ja õige valik esimene neist. Põlatud ja eemaleheidetud Tannhäuser viiakse selleni, et ta patukahetsust ja andestust otsima läheb. Muidugi on võimalik seda leida vaid palverändurina Rooma minnes ning otse paavstilt leevendust saada. Lunastuse tee on aga okkaline ning löögina näkku mõjub tõsiasi, et mees ei saagi andestust. See taas pani mind mõtlema, et igasugu röövlid, mõrvarid ja muud kurjategijad saavad vast ikka pärast nii vaevarikast teekonda lunastuse, kuid veidike naisega nahistanud mees seda ei saa. Kas rännak ja keeldumine olid ikka proportsioonis Tannhäuseri patuga? Ma ei tea, mulle küll ei tundunud nii, kuid ma ei ole ka paadunud kristlane keskajal. Mis aga siis selle õnnetu mehe küll puhtaks peseb? Otse loomulikult neitsilik ja üllas Elisabeth. Tema puhas armastus on päästvaks jõuks, vastanduses Veenusele ning kehastades kristlikke ideaale. Lunastus saavutatakse läbi armastuse, jumaliku armastuse, ning tarvilik on ka ohverdus.

Mulle päris imponeeris ooperi kaasaegne, minimalistlik ja veidi futuristlik kujundus ning üldine modernne kest, mis võimaldas toimuvale omajagu värskust. Näiteks, Veenuse mäekoopa disain oli otsekui luksuslik katusekorter. Ja lauluvõistluse, pintsakutes ja kontoritöölikes riietes, osavõtjad tuletasid meelde kaasaegseid koolikooride võidulaulmise saateid. Samuti oli omapärane ka viimaste ühisesinemiste koreograafia koos tavapäraste plastmassist kontoritoolidega. Ka lauljaid mahtus seekord lavale suurel hulgal. Visuaalse üldist suunda võiks nimetada üpris julgeks. Seda kõike ma hindasin, kuid selline kujundus võimendas ka mu segadust seoses peategelase patu tõsidusega, sest võttes arvesse mu kaasaegsed mõtted ning pakendades laval toimuva vastavalt, ei olnud sisu ja väline täienisti ühel lainel.

Muusika poolelt peab kindlasti mainima ka antud ooperi kuulsaimat pala, nimelt palverändurite koori, mis selgelt tõusis esile, mõjus lummavalt ning söövitas end mällu. Ahelates mehed, räsitud pintsakutes ja särkides, aegamisi sammudes, alguses vaikselt, siis võimsust ja häält kogudes, lõpuks rõkkasid tundeküllaselt üle saali. Intensiivne ning rahustav etteaste üheaegselt. Ka noore karjuse etteaste oli omamoodi meeldiv. Samuti hindasin ma seda, et ooper oli saksa keeles, mida ma valdan. Itaaliakeelsest, prantsusekeelsest jm ooperitekstist ma aru ei saa, kuid seekord ei olnud täienisti tarvilikud subtiitrid, mis oli omamoodi huvitav kogemus.

Kokkuvõttes: Vaatamata mu isiklikule tormile veeklaasis on tegu tipptaseme klassikalise ooperiga!